Möödunud nädalal kogunes koalitsiooniparteide töögrupp, mis otsib lahendust, mida ette võtta apteekidega. Täpsemalt 2014. aastal vastu võetud seadusega, mis näeb ette, et tuleva aasta aprillist saab apteegi omanik olla vaid proviisor. Suur osa apteeke, üle 300, ei vasta senini seaduse nõuetele. Ja ei ole ette näha, et need kõik hakkavad ka tuleva aasta aprilliks nõuetele vastama.

Suur äri

Apteegid on välja pannud kalendrid, mis loevad päevi apteekide sulgemiseni. Selgelt on poliitikud mures, sest asja eest teist taga suure osa apteekide sulgemise oht ei ole kellelegi atraktiivne.

Sotsiaalministeerium omalt poolt ei näe vajadust olemasolevat seadust liigselt muuta – võib-olla anda ajapikendust ja üritada üle minna proviisoromaniku nõudele regiooniti. Selleks, et vältida erinevate taotlustega riigiasutuste paberimajandusse uputamist.

Suured apteegiomanikud on omalt poolt tulnud välja nii-öelda kompromissettepanekuga, mis sisuliselt tähendaks seda, et nad saaksid jätkata oma apteekidega, kuid uusi saaksid avada vaid proviisorid. See ettepanek tähendaks, et sisuliselt jäetaks Eesti apteegiturg lukku ja olemasoleva kahe suurketi kõrvale keegi kolmas seaduse kehtimise ajal ei tuleks.

Apteegid on suur äri. Ka Eestis. Üld- ja haiglaapteekide kogukäive oli möödunud aastal 500 miljonit eurot. Pool miljardit! Nii suure raha juures on turgu valitseval kahel ettevõttel väga selged huvid neid reguleerivat seadusandlust mõjutada. Ja seda ka tehakse. Samal ajal ei pruugi see kõik olla ühiskonna huvides.

Kui panna olukord lukku nii, et kaks suurt tegijat on sisuliselt turu ära jaganud, siis see tähendab, et konkurents ei pruugi liialt hästi toimida. See omakorda toob kaasa väiksema efektiivsuse ja kõrgemad hinnad. Poolmonopoolsetel turgudel ikka kipub nii minema. Selgelt ei ole kahe turuosalise huvides siin turul näha uusi tegijaid, kes asuksid neilt turuosa võtma.

Iga reformi puhul tuleb küsida, mis probleeme see peaks lahendama. Apteegireformi puhul võiks see olla kas ravimite kättesaadavuse parandamine või kulude vähendamine. Praegune reform pole kumbagi teinud. Ega näe ka välja, et võiks teha. Pigem on võimalike reformide mõjud vastassuunalised.

Tegelikult on vaja hoopiski apteegisektoris vähendada regulatsioone, mis juba automaatselt suurendab efektiivsust, ja avada sektor suuremale võimalikule konkurentsile, mis on samuti efektiivsust suurendav. Puudub sisuline põhjendus, miks peaks Eesti turul tegutsema vaid kaks apteegiketti, vaid selle pärast, et nad on siin juba tegutsemas.

Samuti puudub sisuline põhjendus, miks peaks äriettevõtte, mida apteek on, omanik olema proviisor. Ta võib olla, aga miks ta peab olema?

Apteekide rajamisele kehtib hulk reegleid, samuti peab inimesi teenindama proviisor, seega miks on vaja, et ta ka omanik on? Sellele küsimusele ei ole keegi suutnud ammendavat vastust anda. Kas järgmisena saab laevafirma omanik olla vaid kapten, lennufirma omanik vaid piloot, bussifirma omanik bussijuht? No ei ole kuigi veenev. Apteekide omandipiirang ei ole õigustatud.

Käsimüügiravimid ja toidulisandid

Lisaks on küsimus, miks me ei lase müüa käsimüügiravimeid väljaspool apteeke. Mis eesmärki see täidab?

Esmalt jah, käsimüügiravimite müük annab olemasolevatele apteekidele juurde käivet ja muudab nad kasumlikumaks. Kui neid saaks osta ka tanklatest ja toidupoodidest, siis jääks osa 60-miljonilisest käsimüügiravimite käibest apteekidel saamata.

Kuid see ei ole ainus aspekt. Lisaks otsesele käsimüügiravimite käibele, mille juurdehindlus on pigem madal, on apteekidel võimalik käsimüügiravimit ostma tulnud inimestele müüa ka muid kaupu. Nagu näiteks toidulisandid või loodustooted. Nende kaupade müügi kasumlikkus on juba märgatavalt parem. Seega apteekidele mõte kindlasti ei meeldiks.

Samas käsimüügiravimite kättesaadavuse kohalt oleks selgelt parem, kui valuvaigistit oleks võimalik saada 24 tundi ööpäevas – ka maapiirkonnas. Või paratsetamooli. Või ükskõik millist käsimüügiravimit. Näiteks tanklast. Mis on niigi 24 tundi ööpäevas avatud, ilma et sellele peaks keegi peale maksma. Selgelt oleks see ühiskonna heaolu tõstev.

Jah, Tallinnas on öised valveapteegid. Ja neid doteerib kohalik omavalitsus. Aga miks ei võiks ka Võru inimene äkilise valu tekkimisel saada kell kümme õhtul ibuprofeeni osta? Tõsi, käsimüügiravimite liikumine poodidesse võiks tuua kaasa mõne apteegi sulgemise, aga retseptiravimite kättesaadavuse võiks tagada omavalitsus. Nii et üldine ravimite kättesaadavus kasvaks.

Sotsiaalministeerium ja selle allasutused ütlevad, et kui ibuprofeeni müüb proviisori asemel poemüüja, siis inimesed hakkavad oma tervist ohtu seadma. Ravimit liigtarvitama. Siiski on igas tanklas müügil oluliselt ohtlikumaid aineid kui ravimid. Juba praegu. Kasvõi kütus. Väga lihtne on kütusega ennast ja teisi kahjustada. Tanklates on müügil ka alkohol. Ja süütevedelik.

Inimest ei saa lõpuni iseenda eest kaitsta. Ka praegu võib soovija apteekidest saada nii palju käsimüügiravimeid, et enda tervist kahjustada. Argument, et parem kättesaadavus on just selle pärast halb, kõlab õõnsalt.

Õnneks kerkis koalitsioonipartnerite arutellu möödunud nädalal variandina ka apteegireformi käigus turu liberaliseerimine. Esialgu küll ettevaatlikult. Loodetavasti oleme siiski selle poole teel ja järgmisel nädalal, kui taas kogunetakse, on ettepanekule toetust lisandunud. Väiksemate piirangutega apteegireform oleks kõigile parem.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.