Janar Holm: kõigi küsimuste vastuseks ei ole üha detailsem regulatsioon ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Janar Holm
Janar Holm Autor/allikas: ERR/ Hege-Lee

Mõistlik viis on töö ja eraelu ühendada, kui tööle sõitev minister ka oma lapsed kooli viib või nad hiljem sealt peale korjab. Samas on üle mõistliku piiri, kui ministri ametiautot kasutatakse nii, et on õigustatud küsida, kas eraelu ja avaliku hüve kasutamise vahe tunnetamine pole sobimatult ähmastunud, kirjutab Janar Holm.

Peaminister tegi neljapäevasel valitsuse istungil ja ka pressikonverentsil riigikontrollile ettepaneku toetada riigikantseleid ametiautode kasutamise täiendava reeglistiku koostamisel.  Oleme muidugi valmis kaasa mõtlema. Selged reeglid või juhised on tõepoolest praktilise elu korraldamisel toeks.

Kuid üldpõhimõttena kinnitan veel kord üle, mida erinevad riigikontrolörid on läbi aegade rõhutanud: võimalikult suure hulga seaduste, ühe uute, üha mahukamate ja üha detailsemate määruste ja kordade asemel on palju parem lähtuda headest tavadest, mõistlikest kokkulepetest ja tervest mõistusest, et mitte langeda ka ülereguleerimise lõksu.

Täiskasvanud ja vastutustundlikud inimesed, olgu nad siis ministrid või mis tahes muu ameti pidajad, peavad ise tajuma, millised on nende toimimises piirid, mille ületamine on ühiskonna seisukohast vastuolulisi tundeid tekitav, tunnetatav põhjendamatute eeliste loomisena.

Puudutagu see siis ametiautode kasutamist või midagi muud. Loomulikult tuleks püüda avalike vahendite kasutamine hoida ameti- ja eraasjade ajamisel võimalikult lahus, aga tõsi on ka see, et alati ei ole see päris selgelt võimalik, eriti veel tänapäeval olukorras, kus puudub selge piir nii aja kui ka koha mõttes, millal ja kus me tööd teeme.

Kõige selle juures tuleks meeles pidada kindlasti üht – äärmusesse ei maksaks kalduda ning tuleks säilitada mõõdutunne. Arvan, et on näiteks mõistlik viis töö ja eraelu ühendada, kui tööle sõitev minister ka oma lapsed kooli viib või nad hiljem sealt peale korjab. Samas on üle mõistliku piiri, kui ministri ametiautot kasutatakse nii, et on õigustatud küsida, kas eraelu ja avaliku hüve kasutamise vahe tunnetamine pole sobimatult ähmastunud.

Olen kindel, et kuigi igaüks tajub oma kogemuse pinnalt asju erinevalt, saame oma südames aru ja teeme vahet sellel, mis jääb mõistlikkuse piiridesse, mis kombib ohtlikult neid piire ja mis on selgelt üle piiri.

Rõhutan, et ametikandjad peavad seda piiri ise tajuma. Ja küllap ka ministrid ning teised ametikandjad, kes kasutavad ametisõidukeid, oskavad leida käitumisviisi, mis jääb mõistlikkuse piiresse. Kui vaja, tuleb seda piiri neile meelde tuletada. Seda saavad teha nii kolleegid, vaba ajakirjandus kui ka kodanikuühendused.

Ka viimastel päevadel on ajakirjanikud teinud just nimelt oma tööd, tuletades asjaosalistele meelde, et nad on asunud liiga intensiivselt sobiva ja sobimatu piire kompima. Ja ma olen kindel, et esimeste emotsioonide lahtumise järel on ka asjaosalised ajakirjanikele selle märguandmise eest tänulikud.

Kui suudame mõistlikkuse põhimõtetest lähtuda, ei ole meil vaja paljusid regulatsioone, rääkimata vajadusest iga üksikjuhtumi järel neid veel ja veel juurde tekitada ning iga detaili ette näha.

Samuti oleks minu arvates mõistlik lõpetada näiteks parlamendiliikmete tšekimajandus, mis puudutab kuluhüvitisi.

Kui me juba oleme usaldanud need inimesed vabadel valimistel kõrgeimat võimu teostavasse kogusse – riigikokku, kus nendel on ainuõigus meie kõigi elu puudutavaid seadusi vastu võtta ja ka näiteks õigus presidendi ettepanekul otsustada sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni väljakuulatamise üle –, siis võiks ka jätta neile mõistliku kaalutlusruumi, kuidas nad seda raha kasutavad, asendada kuluhüvitised esindustasuga, nagu seda on tehtud näiteks ministrite puhul.

Loomulikult võib alati leiduda neid, kes taas ei taju piiri või liiguvad piiritsoonis, kuid nende pärast ei peaks ülejäänud saama koormatud liigse bürokraatia ja mis peamine – usaldamatuse – koormaga. Ei riigikogu liikmed ega ministrid ei ole siia saabunud ei tea kust, me oleme nad ise valinud või nad on saanud meie valitud kogude või ametikandjate heakskiidu.

Kahtlemata on valdkondi, kus on vajalik väga täpne reguleerimine, see puudutab ennekõike põhiõigusi ja -vabadusi ning nende kaitset. Kuid pürgida tuleks usaldusel ja viisakates piirides toimiva ühiskonna, mitte ettekirjutuste, käsulaudade ja keelupügalate järgi toimiva ühiskonna poole.


Kommentaar ilmus algselt riigikontrolli blogis.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: