Riigikogu kodu ja töökorra seaduse otsene eiramine on põhiseaduse vastane, sest Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 lg 1 sätestab üheselt selgelt et "Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel".

Alustuseks seda, et obstruktsionism ei ole tsiviliseeritud riikide parlamentarismis midagi tundmatut või enneolematut. Enam tuntud on see anglo-ameerika poliitikas, kuid on kasutusel ka Euroopas näiteks Prantsusmaal, Inglismaal.

Selle meetodid võivad olla erinevad, ulatudes tunde kestvatest kõnedest (nn filibustering), aeglasest kõnnist kõnepulti või hääletama (nn cow walk) või väga suure hulga parandusettepanekute esitamine eelnõule, et sellega ummistada eelnõu korrakohane menetlemine jmt.

Ka Eesti parlamentarism tunneb obstruktsionismi juba Konstantin Pätsi aegadest ning selle kaasaegse esmarakenduse au kuulub Arvo Juntile, sealt ka väljend "juntimine". Selle teguviisi eesmärk on aga üks – osutada vastuseisu menetletavale eelnõule ja selle kaudu taotletavale poliitikale. Eriti olukorras, kus parlamendi enamus on loobunud opositsiooniga arvestamast ja liigub edasi vahendeid valimata.

Eelnõude menetlemist Eesti parlamendis reguleerib riigikogu kodu ja töökorra seadus. Selle § 99 lg 1 kohaselt võivad "…riigikogu liikmed, komisjonid ja fraktsioonid 10 tööpäeva jooksul esitada eelnõule muudatusettepanekuid" Selles seaduses puudub regulatsioon mitu ja mis sisulist muudatusettepanekut võib esitada. Seega opositsioon toimis seaduspäraselt.

Edasi, § 100 sätestab, et juhtivkomisjon (ja mitte selle esimees ainuisikuliselt) "vaatab läbi kõik …esitatud muudatusettepanekud…" ning lg 2 sätestab üheselt mõistetavalt, et "juhtivkomisjon (loe selle esimees RM) peab võimaldama muudatusettepaneku esitajal oma ettepanekut selgitada enne selle kohta otsuse tegemist".

Seega, läbi tuleb vaadata kõik esitatud ettepanekud. Seadus ei anna siin mingit erandit või komisjoni esimehe suvaõigust ise valima või ettepanekuid sisuliseks või mittesisuliseks grupeerima hakata.

Jah, mõni ettepanek võib olla mitte asjassepuutuv või lausa rumal või vulgaarne. Võimalik. Ei sobi küll riigimehelikkuse juurde, kuid see on isiku, mitte süsteemi probleem. Praegune ainuke seaduslik viis sellised eelnõud menetlusest eemaldada, on need korrakohaselt läbi vaadata ja siis hääletamisega kõrvaldada. Nagu iga muu ettepanekuga tehakse.

Veel on seaduses selge reegel, et komisjonis muudatusettepanekuid läbi vaadates peab juhtivkomisjon võimaldama muudatusettepaneku esitajal oma ettepanekut selgitada enne selle kohta otsuse tegemist. Seda võimalust komisjoni esimees saadikutele ei andnud ja rikkus seeläbi otseselt seadust.

Jah, võib olla need regulatsioonid ei sobi, takistavad menetlust ja vajaksid korrigeerimist. Aga see on kehtiv seadus, mida ei saa ega või rikkuda ei poliitilise tahte ega otstarbekuse põhjendusega. Juristikas tuntud maksiim – dura lex sed lex (karm seadus, kuid ikkagi seadus), kehtib ka selles olukorras.

Praeguses kontekstis, on hilja seaduse muutmisele mõelda. Seda, kui üldse, tulnuks teha kohe siis, kui võimule tuldi. Näib, et arusaamine sellest, et ka võimu teostamine demokraatlikus riigis käib kindlate reeglite järgi, ei ole koalitsiooni just kõige tugevam külg. Lisaks veel see tõsiasi, et senise riigiõigusliku tava kohaselt toimub kodu- ja töökorra muutmine koalitsioonide-üleselt ehk kõigi fraktsioonide ühistööna.

On selge, et sellisel bolševistlikul meetodil seadust rikkudes on rahvahääletuse legitiimsus ise saanud suure löögi ning andnud kaaluka aluse selle põhiseaduslikkuse vaidlustamiseks.

Koalitsiooniringkonnad, viimati peapiiskop Urmas Viilma sõnade kaudu, on sisendanud, et kooseluseadus on eesti rahvale peale surutud. Kooseluseaduse menetlemisel ei toimunud aga nüüdsele midagi ligilähedastki. Seadus võeti vastu küll napi häälteenamusega, aga igati õiguspäraselt.

Kui arvata ja rahvale sisendada, et seaduse korrakohaselt enamushäältega vastuvõtmine on pealesurumine, siis tähendab see seda, et parlament surub pea igapäevaselt rahvale peale makse, karistusi, piiranguid, kohustusi, regulatsioone jmt. Mis sellisel kujul tähendab ju riikluse, demokraatia ja õigusriikluse õõnestamist.