Aare Lapõnin: Bella Ciao, Navalnõi!

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Aare Lapõnin Autor/allikas: Erakogu

Eestil tuleb selgesõnaliselt olla nende inimeste poolel, kes võitlevad Venemaal vaba ja parema tuleviku eest. Ma näen, et uus põlvkond Venemaal ei ole enam nõus elama Nõukogude Liiduga sarnastes ahistavates tingimustes, nad on tänaval oma tuleviku nimel, kirjutab Aare Lapõnin.

Üks populaarne seriaal taaselustas väga ilusa itaalia partisanilaulu "Bella Ciao!" Laul algab sellega, kuidas kangelane ühel hommikul ärkab ning näeb okupante. Masenduses otsustab ta osutada vastupanu ning isegi surm ei heiduta teda. Selline ärkamine ja okupandi järsk ilmumine akna taha juhtub elus ikka ja jälle.

Selline hetk oli meil Eestis 1980. aastatel, kui noorte massirahutused olümpia-aastal ja loomeinimeste rahumeelne vastupanu päädis Mart Laari "plats puhtaks" valitsemisega. Laaril ja järgnevatel valitsustel õnnestus puhastada Eesti avalik sektor vana "nomenklatuuri" mõtteviisiga mürgitatud inimestest.

Nõukogude Liidus nimetati nomenklatuuriks valitsevat kommunistliku eliiti. Ja vastik oli just võimu ainuomamine. Eliidil oli võim ja tavainimesed said tegutseda ainult neile eraldatud mänguplatsil. Piiride ületamine oli karistatav vangla ja vahel ka surmaga.

See kõik kordub nüüd Venemaal. Ja Poolas. Ja Ungaris. Ja mulle tundub, et paljudes teistestki Euroopa riikides. Eestigi ei ole veel päris immuunne.

Eestis ei kadunud nomenklatuuri mõttemaailm iseenesest. See oli pikk ja vaevaline protsess, kuni võimueliit sai tavainimestega samad mängureeglid. Ma mäletan seda omast käest. 1994. aastal sain ma maksuameti peadirektori asetäitjaks ja olin selles ametis kümme aastat.

Alguses oli mul isiklik sekretär, ma sõitsin luksusautoga ja sõidutasin oma lapsi. AAA-numbritega ei pidanud ka kiiruspiirangute pärast väga muretsema.

Tippametniku karjääri lõpus ei olnud mul enam mingeid privileege, oli ainult palk ja tavalised töötingimused nagu erasektoris. Igasuguste privileegide äravõtmine oli inimlikult ehk ebameeldiv, kuid valdav enamus sai aru, et see on vajalik. Kogu see privileegide sasipundar, mille me pärandina okupatsioonirežiimilt kaasa saime, oli kurjast.

Aga olid ka tagasilöögid. Nii valitsuses (nt maadevahetuse protsess) kui ka linnades (nt korruptsioonis süüdimõistetud linnaametnikud Tallinnas, Kohtla-Järvel jm). Ikka leidus inimesi, kes arvasid, et neile reeglid ei kehti, sest neil on poliitiline mandaat ja tänu sellele on nad paremad kui teised.

Navalnõi

Rääkides Aleksei Navalnõi filmist peab rõhutama, et vastupidiselt üldisele meediapildile ei ole Venemaa selline koht, kus oleks lihtne midagi varastada või kus valitseks nn metsik Lääs.

Venemaa on kõrgelt arenenud institutsioonidega riik. Näiteks vedas Vene maksuamet rikaste riikide klubis OECD-s 2016. aastal maksuametite tehnoloogilise arengu arutelu ning koostas maksuametite parimate tehnoloogiliste praktikate kogumiku. Sellist vastutust ei usaldata riigile, kus ei ole oma kogemust.

Ka kõik Vene lähisvälismaa riigid, sh sellised naftarikkad riigid nagu Aserbaidžaan ja Kasahstan, on paljud innovatiivsed lahendused kopeerinud just Venemaalt. Kui ma töötasin Venemaal suurte organisatsioonide projektides, olid kõik sealsed kolleegid kõrgelt haritud ning nende töödistsipliin ei erinenud Eesti omast sugugi.

Mida ma tahan öelda on see, et tavainimese elu Venemaal on samasugune nagu mujal Euroopas: toimivad institutsioonid ja turg, varastamise eest pannakse vangi, õhtul tuleb telekast meelelahutus, reedel õhtul saab minna väga heasse restorani.

Navalnõi film on murranguline selle poolest, et ta näitab selgelt, milline tugev "matrix" Venemaal valitseb. Normaalne elu kestab ainult seni, kuni sa ei roni suurte poiste ja tüdrukute mänguplatsile.

Teine oluline asi, mida tähele panna on see, kuidas Vladimir Putini klikk on võimule tulnud. See, et Putinil on kalduvused varastamisele, ei ole värske uudis. Peterburi ajalehed kirjutasid juba 1990. aastal faktidele toetudes, kuidas Putin koos oma kamraadidega kuritarvitas erinevaid ametikohti.

Liikudes karjääriredelil ülespoole, tema kuritarvituste mastaap lihtsalt kasvas, kuni tema bande jõudis Kremlisse, kust hakati punuma võrgustikku kõikide suurte riigiettevõtete ja äride ümber. Saavutati kontroll meedia üle ja ehitati võimuvertikaali, kõrvaldades rohujuure tasandil kõik, kes ei tahtnud Ühtse Venemaa pilli järgi tantsida.

Ja oligi nii nagu laulus: ühel ilusal hommikul sa ärkad ja näed akna taga okupante, kes pole mujalt tulnud, vaid on sinu enda oma kaaskodanikud. Ja need okupandid panevad su pokri, kui sa nina oma liivakastist välja pistad.

Kremlis ei ole mingeid võitmatuid ja müstilisi oligarhe. Tegelikult ei ole kogu sellel seltskonnal, kes rikka Venemaa ressursse varastab ja kogu riiki hirmul hoiab, ühtegi väljapaistvat omadust. Kui, siis üksnes uskumatu kleptomaania, künism ning eetilisuse ja südametunnistuse täielik puudumine.

Ainuke hea uudis Navalnõi filmis on see, et tavakodanike on varastest oluliselt rohkem ning oma massiga saavad nad varastele vastu. Nagu näitavad viimastel nädalatel Venemaa tänavatel toimunud meeleavaldused.

Eesti jaoks õpetlik

Meie enda "kangelased" teevad väikest viisi pätti, ühendades näiteks riigimaja remondikulud omaenda onni parandamisega. Kui sellele aga tähelepanu mitte pöörata, siis me ei tea, kuhu meie vürstikesed ja aadlihakatised kasvavad.

Navalnõi film on Eesti jaoks ülimalt õpetlik. Meil on geenides hirm suure idanaabri suhtes. Oskame karta sealt tulevaid riske, hoiame oma kaitsekulutused kahe protsendi tasemel ning pingutame iga hinna eest, et olla suurte demokraatlike riikide võrgustikus, et olla neile kasulik ja tuntud. Kui meil läheb abi vaja, siis oskaksid nad selle peale üldse tulla, et meid aidata.

Film aga näitab, kuidas täiesti legaalsete meetmetega ja toimivate institutsioonide kontekstis on võimalik üks riik erastada ning panna kaaskodanikud oma maatriksisse. Täpselt sama teed pidi liigub kahjuks ka Ungari, kus demokraatiat märkamatult, kuid sihikindlalt hävitatakse.

See film peab meile õpetama kartma sisevaenlast, kes alguses lihtsalt paneb silma kinni, kui minister läheb riigi raha eest puhkusele. Siis õigustab teda, et minister olla töökas. Siis korrutab, et leping Ühtse Venemaa vargabandega on deaktiveeritud. Ja siis, kui Navalnõi vangi mõistetakse, siis korrutab, et omal jõul Eestil reageerida ei ole võimalik.

Mis järgmiseks? Kärbivad omavalitsustelt ja kohtunikelt võimu ja tsentraliseerivad Eesti? Siis panevad parteile ustavad inimesed allesjäänud institutsioonide etteotsa ja ongi olemas kõik, mida vaja.

Siin on tugev sõnum tänapäeva noortele. Meie omal ajal teadsime, et plats tuleb puhtaks teha, sest nomenklatuur oli okupantide pärand, võõras, me oskasime neid karta ja põlata. Praegused noored peavad samamoodi õppima oskust karta neid, kes võimule tulles kipuvad susserdama, riiki erastama ning oma võimuvertikaale ehitama... Kuni sa ärkad ja saad aru, et oled maatriksis.

Navalnõi oma filmiga, mis lihtsalt ja veenvalt näitas inimestele eliidi labast varganägu, sisendas tegelikult noortele ka usku, et võitlus nendega ei ole lootusetu.

Filmiga ta näitas, et valitsev klikk on tavalised inimesed, nad on vähemuses. Eliiti eristab meist ainult südametunnistuse puudumine. See annab täiesti teise dimensiooni Vene vastupanule, Praegu on näha, kuidas tuhanded noored tulid tänavatele, et öelda "Вор, давай, до свиданья" (varas, mine ära).

Selles kontekstis on eriti õõvastav, et meil on valitsuses erakond, kellel on koostööleping putinliku parteiga. Meil peab selle suhtes olema nulltolerants. Kui Keskerakond ei ütle kohe ja avalikult sellest lepingust lahti, siis toetavad nad sisuliselt tapmisi, inimeste ebaseaduslikku vangistamist, riigi varade ärastamist ja kõike muud, mis Venemaal toimub.

Eestil on vastutus toetada tärkavat ja jõudu koguvat vastupanu Venemaal. On aeg teha valik ja seista solidaarselt Venemaa noore põlvkonnaga, kes võitleb oma väärikuse ja riigi vabaduse eest.

Eestiski elab palju edumeelseid vene juurtega noori, kes soovivad anda oma panuse inimõiguste ja õigusriigi eest naaberriigis. Eestil tuleb selgesõnaliselt olla nende inimeste poolel, kes võitlevad oma vaba ja parema tuleviku eest Venemaal. Ma näen, et uus põlvkond Venemaal ei ole enam nõus elama Nõukogude Liiduga sarnastes ahistavates tingimustes, nad on tänaval oma tuleviku nimel.

Nagu selles itaalia vanas laulus, on noored Venemaal valmis pigem surema, kui kannatama putiniste-okupante. Eesti kord on leida julgus ja õige viis, et toetada demokraatia ja vabaduse eest mässavaid noori Moskva, Piiteri ja teiste linnade tänavatel kuni Kamtšatkani välja. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: