Raivo Tamm: asüülireeglite ajakohastamata jätmine on moraalselt vale
Praegu on õige aeg palju jõulisemalt tegutseda, et leida Euroopas omale mõttekaaslasi asüülireeglite ajakohastamiseks. Senise asüülisüsteemi läbikukkumist kogevad riigid praegu oma nahal, kirjutab Raivo Tamm.
Rainer Kattel on avaldanud arvamust, et migrantide tagasitõrjumine Euroopa Liidu piiridelt on ebainimlik ja moraalselt vale, sest sarnaneb Eesti sõjapõgenike olukorraga Rootsis 1944. aastal. See on väga ebaõnnestunud võrdlus ja järeldus.
Eesti ja teised Euroopa Liidu piiririigid tegutsevad praegu moraalikompassi järgi õigesti, et vastu seista autoritaarsete režiimide väljapressimisele ning inimkaubitsejate nuumamisele. Euroopas hakkab õnneks üha rohkem inimesi sellest aru saama.
Eesti paadipõgenikud olid 1944. aastal täiesti teises olukorras, kui praegu Poola ja Leedu piiri illegaalselt ületada soovivad migrandid. Eestlased põgenesid otsese terrori, tagakiusamise, varade rekvireerimise, küüditamiste ja muude inimsusevastaste kuritegude eest lähimasse turvalisse riiki – Rootsi. Vale oleks Poola piiri ründavaid migrante isegi pagulasteks nimetada, sest nende jaoks pole Poola ammugi lähim turvaline riik.
Valgevenest Euroopa Liidu piiri ületada soovivad inimesed ei põgene otsese terrori eest, vaid lendasid turistina Valgevenesse, et sealt teadlikult illegaalsed Euroopa Liitu siseneda. On teada, et suurem osa neist tuleb Iraagi Kurdistanist, mis on selle riigi üks stabiilsemaid piirkondi. Nad põhjendavad oma tegutsemist nagu ühest suust: "Me ei näe oma riigis enam tulevikku ja tahame paremat elu".
Need põhjendused ei tähenda, et kodumaale jäämise korral türanlik režiim need inimesed lihtsalt ära tapaks või küüditaks. Hoopis teine olukord oli 1944. aastal siin. Eestlased teadsid täpselt, mis nendega juhtuma hakkab, sest kogemused eelmisest punavõimude okupatsioonist ja juuniküüditamisest olid värskelt meeles.
Olukord oleks võrreldav siis, kui Aleksandr Lukašenko režiim tapaks ja küüditaks valimatult oma elanikke ning Lätti, Leetu ja Poola põgeneksid tuhanded valgevenelased. Sel juhul võtaksid ilmselt lätlased, leedukad ja poolakad nad avasüli vastu ja pakuks varjupaika. Ka Eesti osaleks kindlasti aktiivselt valgevenelaste päästmises.
Poola ja Baltimaad, eelkõige Leedu, on sellega juba tegelenud, kui möödunud aastal pakuti asüüli Valgevene opositsionääridele, keda oma kodumaal ähvardas vägivald ja tagakiusamine.
Ebamoraalne oleks hoopis lahendus tantsida migrantide abil väljapressimisega tegelevate autoritaarsete režiimide pilli järgi. Väljapressimisele allumine näitaks üles nõrkust. Tagajärjena võime kindlad olla, et autoritaarsed režiimid kasutavad uuesti, taas inimelude hinnaga.
Ebainimlik on aidata täita türannide, maffiameeste ja inimkaubitsejate taskuid, kes teenivad Euroopa Liidu nõrgast piirikaitsest otsest tulu. Teadmine, et Euroopa piirid ei pea, on aidanud kaasa inimkaubitsejate tegevusele, mille tagajärjel lebab ainuüksi Vahemere põhjas tuhandeid migrantide surnukehi.
Need kõik on eelmise rändekriisi õppetunnid, millest on üha rohkem Euroopa riike hakanud aru saama. Euroopa Liidu 12 liikmesriiki, sealhulgas Eesti, saatsid oktoobris Euroopa Komisjonile pöördumise palvega asüülireegleid ajakohastada ning arvestada praeguste ohtude, sealhulgas hübriidrünnakuga.
Pöördumine näitab, et Euroopas on lõpuks asjad, ehkki aeglaselt, hakanud õiges suunas liikuma. Arvestades, et mõned aastad tagasi oli igasuguse piiritara jutt Euroopa Liidu tasandil tabuteema, on 12 liikmesriigi üleskutse märgilise tähendusega. Suhtumise muutumist näeme ka retoorikas: kui möödunud rändekriisi ajal hurjutati Ungarit piiritara ehitamise eest, siis nüüd on valdav enamus Euroopast oma piiri kaitsva Poola selja taga.
Ehkki Eesti on valinud Euroopa Liidus mõistlikkuse poole, oleme tegutsenud liiga aeglaselt. Eesti oleks pidanud hakkama piiritara kiirendatud korras välja ehitama juba mitu kuud tagasi, juba enne seda, kui Poola kuulutas välja eriolukorra. Piltlikult öeldes nägime toona, kuidas naabritel maja põleb, kuid toona ise ühtegi ettevaatusabinõud ette ei võtnud.
Eesti peaks praegu koos oma EL-i partneritega näitama üles veelgi suuremat otsustavust nii diplomaatias kui ka piirirajatiste loomisel.
Praegu on õige aeg palju jõulisemalt tegutseda, et leida Euroopas endale mõttekaaslasi asüülireeglite ajakohastamiseks. Senise asüülisüsteemi läbikukkumist kogevad riigid praegu oma nahal.
Euroopa Kontrollikoda avaldas alles septembris raporti, mille kohaselt ei toimi ka illegaalide väljasaatmine pärast nende asüülitaotluse rahuldamata jätmist: välja saadetakse kõigest viiendik. See on selge näide, kui halvasti praegune asüülisüsteem toimib.
Õnneks arvavad Eestis vaid üksikud inimesed, et senisel süsteemil pole häda midagi ning 12 EL-i liikmesriiki on valel teel. Mõnede jaoks tunduvad "euroopalikud väärtused" tähendavat äraspidist arusaama, et igaühel on õigus ilma igasuguste tagajärgedeta ebaseaduslikult Euroopa Liidu pinnale astuda. Paraku on sellise väärarusaama levik arengumaades peamine põhjus, miks nii suured hulgad tulevad oma eluga riskides Euroopa Liitu paremat elu otsima. Sellise inimelusid ohtu seadva arusaama levitamine on ebainimlik ja moraalselt vale.
Toimetaja: Kaupo Meiel