Eelmise nädala suured kohtumised Venemaa ja lääneriikide vahel ei toonud tulemusi, mida saaks pidada käega katsutavateks. Kahe poole arusaamad geopoliitikast Euroopas olid lihtsalt niivõrd erinevad. Tegelikult oli see teada ka enne kohtumisi.

"On ka selline ütlemine, et kui diplomaadid vaikivad, siis hakkavad rääkima relvad. Nii et jah, ma arvan, et need kohtumised peavad toimuma, vestlused peavad toimuma. Aga peab olema realistlik. Ei ole mõtet seada endale mingeid väga naiivseid eesmärke, mis ei ole saavutatavad. Võib-olla rääkides, rääkides, rääkides saab tasapisi väikeseid samme saavutada, saab sõjalist konflikti ära hoida, edasi lükata. Juba see oleks praeguses olukorras suur võit," kommenteeris sotsiaaldemokraadist Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand.

"Ma loodan, et konflikti ei tule. See oleneb väga palju sellest, kui tugevalt Venemaa surutakse nurka. On ju teada ajaloost, et üks nurka surutud marginaliseeritud riik ei käitu väga adekvaatselt. Nii et igasugused läbirääkimised on kindlasti teretulnud," ütles keskerakondlasest europarlamendi saadik Yana Toom.

Konsultatsioonidele järgnevate arengute tõlgendamisel on lääne välispoliitilises eliidis üsna ühene arusaam.

"Kõik kaardid on nüüd president Putini käes ja pole kindel, millises suunas ta läheb. Aga ma oleksin väga üllatunud, kui ta astuks sammu tagasi ja tunnistaks kaotust," sõnas mõttekoja EPC analüütik Amanda Paul.

"Ühelt poolt võib Venemaa öelda, et ta on tagasi rahvusvahelisel areenil – Venemaaga räägitakse, Venemaaga kohtutakse. Alles juunis kohtusid presidendid. Nüüd on kohtumine Euroopa Liidu, NATO ja Ameerika Ühendriikide kõrgete esindajatega. Ja Venemaa võib seda kasutada ka selleks, et öelda: "Me pakkusime, me püüdsime, meid ei kuulatud ja meil ei ole midagi muud teha kui relvaga seista n-ö oma õiguste ja Ukraina kodanike n-ö õiguste eest". Mõlemad stsenaariumid on võimalikud," arutles Kaljurand.

On üsna levinud, et erinevaid lääne välispoliitilisi samme kirjeldavad kohalikud analüütikud pigem kui ebaõnnestunuid. Ent eelmisel nädalal erinevate laudade taga näidatud ühtsust peetakse võiduks.

"Need põhimõttelised Venemaa nõudmised, mis sisaldusid nendes kuulsas kahes lepinguprojektis, said kõik tagasi lükatud. Kindlasti võtavad venelased ka seda asjaolu arvesse. Aga täna minu arvates andis NATO venelastele ühtse ja väga selge signaali, et me seisame kõik koos ja oma põhimõtetest me taganeda ei kavatse. Ja Venemaa peab selle lihtsalt teatavaks võtma," ütles Eesti suursaadik NATO-s Jüri Luik vahetult pärast kolmapäeval toimunud kohtumist.

"Venemaale meeldib jagada ja valitseda. Siiamaani selles kriisis pole nad suutnud seda teha, sest oli ühtsus NATO-s ja lääne liidus. Kõik eurooplased seisid koos siiamaani ja polnud mõra n-ö kaitsekilbis, mis oli väga positiivne areng," ütles Amanda Paul.

Kui Putin peaks nüüd valima sõja tee, siis kõige lihtsam on näha seda algamas Donbassis, kus diversantide grupp ründaks Venemaa vägesid ja Putinil olekski ettekääne lavastatud. Kuid viimastel nädalatel on räägitud ka teistsugustest variantidest.

"Näiteks üks asi, mida Venemaa võib üritada teha, on blokaadi korraldamine Odessa rannikule. Eemaldades nii Ukrainalt ligipääsu merele, mis oleks riigi majandusele katastroofiline. Ma ei usu, et näeme täismahus invasiooni, aga Venemaa käes on võimalused destabiliseerida Ukrainat mitte ainult sõjaliselt, vaid ka hübriidrünnakutega," ütles Saksamaa Marshalli fondi analüütik Bruno Lete.

Putin on oskuslikult mänginud ennast olukorda, kus kõik ootavad tema otsust. Lete hinnangul tiksub aeg praegu ka tema kasuks, sest sisepoliitiline olukord Ukrainas võib kaotada põhjuse suuremaks sõjakäiguks.

"Olukord Ukrainas, siseriiklikud arengud ei ole väga positiivsed. Seal on kõrge inflatsioon, energiahinnad on kolmekordistunud, valitsus on hädas koroonaviirusega toimetulekul. Me oleme näinud rahulolematuse kasvu valitsuse suunal. Kui mingil põhjusel peaks Zelenski valitsus korraldama erakorralised valimised või olukord destabiliseeruks, siis tuleks see Venemaale kasuks. Kui valimised Ukrainas peaksid tulema, siis kes võidaks? Oleks see jälle Zelenski või president, kes oleks Venemaale lähemal ja kaugemal läänest? Need on arengud, millele Venemaa panustab," selgitas Lete.

Kuigi lääs suutis eelmisel nädalal seista oma huvide eest kindlalt, ei saa aga loota, et nii see jääbki. Eriti olukorras, kus Saksamaa ei sooviks näha Nord Stream 2 gaasijuhet osana vastusanktsioonidest Venemaa võimalikule sõjakäigule.

"Et Venemaa ei teeks edasisi samme sõja suunas, peab juhtkond uskuma, et tagajärjed on erakordselt valusad ja nad peaksid uskuma, et need sammud tõesti ette võetakse. Usun, et Kreml arvab, et me ei ole praegu selles olukorras, kus neid valusaid samme ollakse valmis tegema. See on lähenemine, mis peab muutuma. Me peame heidutust ja kaitset tõsiselt võtma," rääkis Amanda Paul.