"AK. Nädal": kuidas on sõda muutnud Eesti põllumajandust?
Eesti põllumehed peavad kohanema uue reaalsusega, kus sõda on lakke kergitanud nii väetiste, tehnika kui ka kütuse hinnad. Samas on Ukrainas takistatud ka viljakasvatus, mis tähendab suurt auku ülemaailmsel teraviljaturul. "Aktuaalne kaamera. Nädal" uuris, kuidas on sõda muutnud Eesti põllumajandust.
Venemaa armee hävitab Ukrainas teadlikult põllumajandusmasinaid, paljudel Ukraina põldudel jääb sel aastal kevadkülv ära ning maa sööti.
1000 kilomeetrit eemal, Eesti põllumeestel vähemalt seda muret ei ole.
"Kevadkülv on alanud täie rinnaga. Põldude ettevalmistused käivad, väetisi me juba paneme, nii et see töö on läinud täiega käima. Ja ilm ka õnneks soosib," rääkis Viljameister OÜ juht Ahti Aruksaar.
Et sõda lõi sassi tarneahelad ja tõi sanktsioonid Venemaa väetistele, on nüüd väetiste ja taimekaitsevahendite hinnad kerkinud enam kui kolmekordseks. Kulude kokkuhoidmiseks tegi Aruksaar oma külviplaani ümber.
"Just suviviljade külvi sai vähendatud. Ja loomulikult peab siin ka nutikalt lähenema asjadele, et kus saab kokku hoida väetiste poole peal. Palju aitab ka tänapäeva arenenud tehnoloogia. Tulebki vaadata otsa kuludele ja sellele vastavalt ka teha otsuseid, et mingil määral väetist kokku hoida ja samas ka riski vähendada," selgitas ta.
Kuigi põllumehed peavad väetistega kokku hoidma, ei ole praegune olukord kõige hullem.
"Ma ei usu, et massiline lõpetamine tuleb, sest ka teravilja hinnad tõusevad. See ikkagi kompenseerib ka väetiste hinnatõusud," sõnas Aruksaar.
Sõja tõttu Ukraina teravilja kõrvale jäämine ning Venemaa otsus piirata vilja väljavedu tähendab, et tänavu võib jõuda maailmaturule vähemalt veerandi võrra vähem teravilja. Eestis defitsiiti siiski karta pole, sest Eesti toodab poole rohkem teravilja kui ise tarbib. Teise poole veavad põllumehed välja, näiteks oder läheb araabia maadesse kaamelitele.
Maailmaturule tekkinud teraviljaaugu täitmiseks külvimaa laiendamist Eesti põllumehed praegu võimalikuks ei pea.
"Juurde me seda teha ei saa, seda Euroopa Liit meil ei luba. Mis on püsirohumaad, neid üles künda ei tohi minu teada. Eesti riik on seda taotlenud ja minu teada luba ei saanud. Aga ma arvan, et ega meil seda vaba maad ikkagi väga palju ei ole. Selle hinnaga või selle kogusega, mis Eesti vilja välja veab, ikka poolt maailma ära ei toida. Aga kindlasti on see Eesti põllumeestele tulus," kommenteeris Tartumaa Põllumeeste Liidu esimees Jaan Sõrra.
Nii rapsi kui ka nisu saavad põllumehed müüa näiteks kaks korda kõrgema hinnaga kui eelmisel aastal. Seega nende kultuuride kasvatamine tasub ka kõrgete väetisehindadega praegu ära.
Kui teraviljakasvatajad tervitavad rõõmuga vilja kõrgemat hinda, siis loomakasvatajatele tähendab see järjekordset lööki. Eestis on kõige kehvemas seisus seakasvatajad.
"Ukraina sõda on seakasvatajate elu täiesti põrguks teinud. Ma olen terve elu seakasvatusega tegelenud, pärast kooli lõpetamist ja alustasin seakasvatuses 1981. Sellist olukorda nagu praegu pole mitte kunagi olnud. See on tõeline põrgu praegu," rääkis Vasula Lihatööstuse juht Aare Kalson.
Söödavilja hind on viimase paari kuuga kahekordistunud. Samas on Eesti sealiha kokkuostuhind juba alates 2010. aastast püsinud samal tasemel.
"Vahepeal on palk kordistunud, elekter on kordades kallim, teravili on kordades kallimaks läinud, gaas on kordades kallimaks läinud. Aga sealiha hind on ikkagi samal tasemel, kord üleval, kord all, aga möödunud aastast alates oli hind 1,20-1,30," selgitas Kalson.
Sealiha turg on kasvatajate sõnul moondunud. Kuigi söödahinnad on tõusnud kõigis riikides, siis ikkagi on importliha Eesti tarbijale palju soodsam.
"Kuuldavasti Hispaania saab toetust 55 protsenti liha hinnast. No kuidas me suudame sellega võidelda. Me ei suuda nii palju efektiivsemalt toota, et me oleksime poole efektiivsemad kui Hispaania seakasvatajad. Aga meie seakasvatus näitajate poolest ei jää milleski alla, ei liha kvaliteedis ega milleski," ütles Kalson.
Vasula Lihatööstusel tekib praegu ühe sea pealt miinust 25 kuni 30 eurot. Seetõttu on Kalsonil juba plaanis praegust 10 000-pealist seakarja vähendada 25 kuni 30 protsenti. Tootmist tõmbavad kokku või isegi lõpetavad ka teised seakasvatajad.
"Päris paljud neist on lõpetanud ja väga kahju, kui jääkski meil siia maastikule ainult üks suur Rakvere lihakombinaat, kes on tegelikult ju väliskapitalil," sõnas Sõrra.
Ka Kalsoni sõnul jääb sealihatootjaid kindlasti selle kriisiga vähemaks. Tema sõnul tuleks aga mõelda, mis saab siis, kui sõda eskaleerub ja meile enam välismaine toode ei jõua. Praegu suudetakse kodumaisega sealihaga katta 85 protsenti riigisisesest tarbimisest ja langustrend jätkub.
"Isevarustatuse peale peaks mõtlema. Täna räägitakse, et LNG saab riigi garantiid, aga minu meelest toit on palju olulisem kui gaas. Ega me gaasist söönuks ei saa. Aga toidu mingitest garantiidest ei ole ma küll kuulnud mitte midagi. See võiks olla oluline, mingisugunegi plaan, kuhu suunda liikuda. See oleks ka kindlus tootjatele. Täna ongi kõige hullem, et ma ei tea, mis saab. Ma lihtsalt ei tea. Põllumajandusministriga oli kohtumine, ta ütles, et tootke efektiivsemalt. Väga tore, toodame, aga me ei suuda poole efektiivsemalt toota, sest 55-protsendilise toetusega tuleb liha meile Hispaaniast," kommenteeris Kalson.
Kuna kevadiste külvitööde statistikat veel pole, siis vaatas "Aktuaalne kaamera. Nädal", kus ja millist talivilja sügisel selleks aastaks juba valmis külvati.
Kui aluseks võtta põllumaa pindala, siis külvati kõige rohkem talinisu. Seda on kokku 151 300 hektaril. Sellele järgnesid põhilistest taliviljadest raps 78 400 hektariga, siis talioder 33 800 hektariga ning talirukis 10 300 hektariga.
Külvipinna poolest paistab silma Lääne-Virumaa pea 45 000 hektariga. Teisel kohal on Tartumaa 33 700 hektariga ning kolmandal kohal on Viljandimaa ligikaudu 30 000 hektari külvatud taliviljaga.
Toimetaja: Merili Nael
Allikas: "Aktuaalne kaamera. Nädal"