Härmand ütles "Ringvaates" Reformierakonna poliitiku Marko Mihkelsoni pildiskandaali avalikustamise valguses, et kinnine kohtuasi tähendab iseenesest seda, et sellest ei räägita. Samas sõltub see tema sõnul sellest, millal ning millises ulatuses on kohtuasi kinniseks kuulutatud.

"Eks see oleneb palju sellest, millal on see kohtuasi kinniseks kuulutatud ja kas see on kuulutatud täies mahus kinniseks või ainult osaliselt. Kohtul on ju võimalik ka öelda, et mingisugune osa kohtuasjast, näiteks mõne tunnistaja ülekuulamine või mõni dokument on kinnine, näiteks inimese terviseandmed," rääkis Härmand.

"Kui kogu kohtuasi on kinniseks kuulutatud kohe algusest saadik, siis tegelikult ei peaks isegi mainima seda, et see kohtuasi eksisteerib või et selline vaidlus on. Kui on enne kinniseks kuulutamist mingisugune informatsioon juba avaldatud, siis seda kuskile ära peitma ei pea. Aga üldjuhul ikkagi, kui me astume kohtumajja ja seal on kinniseks kuulutatud kohtuasja istung, siis me näeme ainult kohtuasja numbrit ja seda, et see on kinnine istung. Kes seal pooled on, mille kohta see käib, seda informatsiooni ei avaldata," lisas ta.

Kohtuniku sõnul on kohtuasja materjalide avalikustamist võimalik karistada.

"Eks see oleneb jälle sellest, kas see kohtuasi parasjagu käib või on ta lõppenud. Kui see kohtuasi käib, siis on tõesti kohtunikul võimalik inimest selles konkreetses menetluses trahvida. Kui kohtuasi on lõppenud, siis on see ju karistusseadustikuga karistatav. Saladuse avaldamine, olgu see siis kas kogu kinnise kohtuasja materjalide või ka mingisuguse osa saladuse, näiteks ärisaladuse avaldamine, siis selle eest saab karistada kas rahatrahviga või aastaks kinnimajja panna," selgitas ta, lisades, et menetlust selleks saab alustada politsei ja prokuratuur.

"Kohtu võimalused seda asja uurida on suhteliselt piiratud. Me saame uurida loomulikult oma organisatsiooni sees, kui on kahtlusi, et keegi on andmeid lekitanud, mis tähendaks eelkõige distsiplinaaruurimist. Aga sellist uurimist, et kas mõni hageja või kostja või muu menetlusega seotud isik on seda teinud, siis see on politsei ja prokuratuuri ülesanne, kui selline kriminaalasi algatatakse."

See, et näiteks Mihkelsoni loo puhul on ühe poole advokaat meedias sellest teemast rääkinud, on Härmandi hinnangul advokatuuri arutamise koht.

"Advokaatidel on ju oma eetikakoodeks olemas ja neil on ka oma aukohus olemas. Ja eelkõige on see advokatuuri aukohtu ülesanne endale otsa vaadata ja mõelda, kas seal on mingisugune alus tõstatada uurimist või aukohtu menetlust alustada. Advokaat on ju seotud oma kliendi saladuse hoidmisega ja isegi juhul, kui see klient tahab seda informatsiooni avaldada, siis kinnise kohtuasja puhul, mina ütleks, et see advokaat ei tohiks isegi öelda, kas ta on olnud selle poole esindaja või mitte. See on selle inimese enda risk. Aga tõesti, mina advokaadi eetikakomisjoni ja aukohtusse ei kuulu, nii et see on pigem küsimus neile," kommenteeris kohtunik.

"Ma arvan, et advokatuur peaks seda kindlasti teadvustama, et selline probleem on, ja omakeskis rääkima ja selgeks mõtlema, mida see advokaadieetika endast nõuab sellistes olukordades," lisas ta.

Härmandi sõnul on laste hooldusõiguse vaidlused alati keerulised ning vanemad kasutavad sageli vaidluse eskaleerimiseks erinevaid võtteid.

"Mul statistikat pole võtta, aga see on väga sage, kus kaasatakse vaidluse eskaleerimisse kool, lasteaed, kogukond ja ka erinevad riigiasutused. Kaevatakse, üks asi on politseile, aga kaevatakse ka muudele riigiasutustele alates õiguskantslerist või presidendist välja, et võimalikult palju tekitada müra ja halvustavat suhtumist teise poole suhtes," ütles Härmand.