Uudis Tallinna linnapeale Mihhail Kõlvartile umbusalduse avaldamisest tekitas ühiskonnas segaseid reaktsioone.

Mõned kirusid umbusalduse tegijaid ja hakkasid enneolematu aktiivsusega kirjutama kommentaare sotsiaalmeedias ja helistama kõikvõimalikele meediakanalitele, et oma meelsust väljendada. Teised seevastu hakkasid suud vahul kaitsma demokraatia põhimõtteid, öeldes, et võimuvahetus on tavaline asi ning kokkuvõttes on halb, kui üks erakond aastakümnete vältel linnas võimul on.

Alustan viimastest. Need on mingid topeltstandardid, lugupeetud inimesed. Tartu linnavõim, mis on püsinud samasugusena alates 1997. aastast, seega 27 aastat järjest, pole millegipärast kedagi eriti häirinud. Miks vihane ja kohati isegi liigne kriitika peaminister Kaja Kallase suhtes pole viinud valitsuse tagasiastumiseni? Just nii see toimub Euroopa demokraatias.

Lõppude lõpuks, miks EKRE agressiivne, kuigi peab tõdema, et kohati täiesti ebaadekvaatne taktika riigikogu töö blokeerimisel pole veel viinud ennetähtaegsete valimisteni? Nii see toimib Euroopa riikides ja seda peetakse normiks. Kas mitte sellepärast, et kõigil mainitud juhtudel oleks Reformierakond kaotaja? Millisest demokraatiast me siis üldse räägime?

Naaseme nüüd esimeste juurde. Ehkki Keskerakonda süüdistatakse "venemeelsuses", pole Kõlvarti pooldajate laagris ainult venelased. Jah, need inimesed tõesti valdavad vene keelt, aga mis ajast hakkas just keel rahvust määratlema. Aga jutu iva pole selles, jätame "vene kaardi" korraks sinnapaika.

Mihhail Kõlvarti kaitsjatel tasuks taltsutada oma empaatiavõimet. Hetkel tuleks kasuks hoopis kriitiline mõtlemine. Kõlvart on olnud keskerakondlaste juht juba pea pool aastat, kuid erakond laguneb, sealt lahkuvad arvamusliidrid, meeletu kiirusega kahaneb erakonna valijaskond.

Sealjuures ei ole erakonna liidril siiamaani selget strateegiat, põlevaid silmi ja lõppude lõpuks ka ideed. Pole ideed, mida järgiksid inimesed, kelleta ei suuda opositsioon linnavolikogus tõhusalt tööd teha. Kui sul sõna otseses mõttes vaip jalge alt ära tõmmatakse, on aeg unest ärgata.

Ja ongi õige aeg, sest keskerakondlaste suundumine opositsiooni võib mängida uuele koalitsioonile valusa ninanipsu. Riigis valitsevale koalitsioonile vastu astuda Keskerakonnal eriti ei õnnestu, pealinnaga on aga teine asi, sest siin on keskerakondlased juba aastaid oma rajad sisse tallanud.

Esiteks on pealinna kommetega harjunud valija jaoks ükskõik, kes ka linnapeaks saab, a priori antikangelane. Isik, kellele igal sobival ja ka ebasobival juhul vaikselt peksa antakse ja keda võrreldakse eelmise, nii-öelda harjumuspärase linnapeaga. Selles mõttes on koalitsioonil muidugi palju mõistlikum tuua linnapeaks vähetuntud poliitik, selmet riskida tuntud tegelasega.

Teiseks näevad keskerakondlased uue koalitsiooni mis tahes äpardust linnajuhtimises juba kaugelt ning muidugi hakkavad nad seda oma huvides ära kasutama. Nad saavad jagada oma tähelepanekuid avalikkusega, saavad valjuhäälselt kritiseerida ja aktiivselt kasutada formuleeringut "aga meie ajal..." Just nii võivad opositsioonilised keskerakondlased lahingusse minna. Poliitiline elu on üles ehitatud ka väikestele asjadele.

Ja kolmandaks, tasuta ühistranspordi vastu minnes lootis pealinna volikogu Reformierakonna fraktsiooni juht Pärtel-Peeter Pere arvatavasti, et teda toetab erakonna peamine valijaskond, arvamusküsitluste profiili järgi jõukad eestlased, kes kasutavad iga päev isiklikku sõiduautot. Aga võta näpust.

Sisseharjunud tasuta ühistransport on oluline palju suuremale osale tallinlastest. Nii see on ja siin ei saa midagi parata. See läheb korda isegi nendele, kes harva bussiga sõidavad. Ja muide, ka ajaleht Pealinn on mõnele inimesele harjumus. Ja uue koalitsiooni iga järgmine ebapopulaarne otsus, isegi mitte nii oluline kui tasuta ühistranspordist loobumine, põrkab Tallinna elanike tugevale vastuseisule.

Kusjuures valitsuse otsustest tulenev ärritus kandub nüüd automaatselt üle ka pealinna ametivõimule. Samal ajal ei jõua keegi teatud osa valijaskonnast hääleõigusest ilma jätta. Siinkohal tuletan meelde, et järgmiste kohalike valimisteni on jäänud vaid poolteist aastat.

See kõlab paradoksaalselt, aga just see ajavahemik, mil keskerakondlased on näiliselt täiesti lootusetus olukorras ning igatpidi kaotusseisus, võib tõesti mängida nende kasuks ja käpuli kukkunud erakonna püsti tõsta. See saab aga juhtuda tingimusel, et erakonna juht lõpetab kõigi süüdistamise rünnakutes ning suudab oma ideedele poliitilist jõudu anda.