"Teiste riikide kogemus lubab arvata, et välisriigist kinnipeetavate Eestisse toomisel tekib erinevaid eetilisi dilemmasid ning praktilisi küsimusi, millele on oluline inimeste õiguste kaitse huvides tähelepanu juhtida," kirjutasid raporti koostanud õiguskantsleri kantselei kontrollkäikude osakonna juhataja Indrek-Ivar Määrits ja sama osakonna vanemnõunik Ksenia Žurakovskaja-Aru.

Analüüsis vaadeldakse põhjalikumalt Norra vangide hoidmisel Hollandis Norgerhaveni vanglas tekkinud probleeme. Esmalt tõid kantselei töötajad välja, et ehkki Norgerhaveni vangla tingimused olid Norrast toodud kinnipeetavatele meeltmööda: avar ja kõrghaljastusega õueala; võimalus veeta suur osa ajast omatahtsi väljaspool kambrit; head sportimisvõimalused; hea töötasu vanglatöö eest ja madalad hinnad vangla kaupluses ning Skype'i kasutamise võimalus lähedastega suhtlemisel, tundus Hollandi vanglaametnikele, et sunniviisiline Norgerhaveni vanglasse toomine mõjus kinnipeetavatele lisakaristusena, sest nad olid kaugel enda lähedastest ega saanud vajalikke teenuseid.

Keelebarjääri tõttu suhtlesid ametnikud kinnipeetavatega ainult nii palju, kui see oli korra hoidmiseks vajalik, see aga objektistas inimesi ja soodustas keele, religiooni ja muude tunnuste alusel kinnipeetavate rühmade ja hierarhiliste suhete tekkimist vanglas, samuti nõrgemate kinnipeetavate väärkohtlemist. Samal põhjusel ei toimunud seal vangide resotsialiseerimist, keelebarjääri tõttu jäid kinnipeetavad ilma ka suurest osast neile vajalikust infost ning vangidel oli raskusi nii tervisemurede korral kui kaebuste või taotluste esitamisel. Omaette probleemiks kujunes ka see, et Hollandi vanglaametnikud ei tundnud piisavalt hästi Norra õigust ega suutnud inimesi nende juhtumikorraldamise käigus ja ka muudes õiguslikes küsimustes vajalikul määral nõustada. Lisaks suurendas Norgerhaveni kinnipeetavate isoleeritust ka see, et nad ei saanud kohtuda oma pere ja lastega, kuna väga väheseid kinnipeetavaid külastas kauguse ja rahapuuduse tõttu nende perekond. Norra ombudsmanile tegi muret seegi, et Hollandi võimud said teatud olukordades kasutada Norra vangide suhtes ohjeldusmeetmeid ja erivahendeid. Sedalaadi lahendus võib paisata inimesed teise riigi ametivõimude meelevalda ja seada ohtu kinnipeetavate õiguste kaitse, leidis ombudsman.  

Inimõigused tuleb tagada igal juhul

Hinnates välisvangide, eeldatavalt Ühendkuningriigist pärit vangide, vastuvõtmist Eestis, rõhutavad õiguskantsleri kantselei töötajad, et Eesti ei saa selle juures anda järgi vajaduses järgida inimõigusi ja Euroopas kokku lepitud reegleid kinnipeetavate kohtlemise kohta.

Esmalt meenutavad raporti autorid, et Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et Euroopa riikide karistuspoliitika keskne eesmärk peab olema inimese taasühiskonnastamine ning inimese õigust ja võimalust osaleda taasühiskonnastavates tegevustes nähakse inimväärse karistuse lahutamatu osana. Samuti on Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee oma soovituses välisvangide kohta on öeldud, et vanglatingimused peavad olema sellised, mis valmistavad välisvange ette vabanemiseks ja sotsiaalseks lõimimiseks. Lisaks on leitud, et ühes riigis vangistusega karistatud inimest ei tohiks tema tahte vastaselt sundida kandma karistust välisriigis.

"Seega peaks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni osalisriigid Eesti ja Ühendkuningriik vanglate rentimise kokkulepete tegemisel ette nägema, et välismaalastest kinnipeetavaid ei koheldaks halvemini ja nad osaleksid samuti taasühiskonnastavates tegevustes. Välisriigi kinnipeetavaid ei peaks tooma Eestisse vastu nende tahtmist," rõhutasuid analüüsi koostajad.

Praegu ei tule Eesti vanglad välismaalastega toime

Õiguskantsleri kantselei töötajad märgivad, et on oma kontrollkäikudel näinud, kuidas vaid mõne välismaalase Eesti vanglasse sattumine on olnud vanglatele parajaks katsumuseks.

"Keeruliseks on osutunud igapäevane suhtlemine inimesega, talle arusaadavas keeles info andmine, mõtestatud tegevuste pakkumine, kvaliteetsete tervishoiuteenuste pakkumine (mida raskendab keelebarjäär), lähedastega kontakti hoidmise tagamine jms. Eestis on vaid üksikuid selliseid kinnipeetavaid, kuid juba praegu napib nendega tegelemiseks vanglatöötajaid," rõhutasid analüüsi koostajad. "Ka politsei- ja piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kinnipidamiskeskuse näitel saab väita, et välismaalastega tegelemiseks pädevate ametnike leidmine ja välismaalastele vajalike teenuste osutamine ei ole lihtne," tõdesid nad.

Samuti avaldasid nad kahtlust, kas Briti vangide vastuvõtmisel eeldatavalt tööd saava 400 vanglaametniku leidmine oleks lihtne. "Õiguskantsleri kontrollkäikudel kogutud info näitab, et vanglate meeskonnad on olnud pikka aega alamehitatud ning uute töötajate leidmine ei ole olnud vangla juhtidele kerge ülesanne," märgiti analüüsis.

"Võib arvata, et nii nagu pingutas Norgerhaveni vangla, sooviks ilmselt ka Eesti, et rahvusvaheline projekt õnnestuks. See võib tähendada, et parimad ametnikud hakkavad tegelema välismaalt toodud kinnipeetavatega ning n-ö omad kinnipeetavad võivad seetõttu jääda vajaliku tähelepanuta. Nende õiguskuulekale teele suunamine võib seetõttu soiku jääda. See omakorda võib ohustada nii vangla sisemist kui ka kogu ühiskonna turvalisust, samut

i suurendada vangistuse kulusid," prognoosisid nad.

Probleemiks ka kohtumenetlused

Lisaks toovad analüüsi koostajad välja küsimuse, kuidas saab olema korraldatud välisvangide kohtumised oma lähedastega: "Kokku on vaja leppida sellist suhtlust soodustavad võimalused, kes nende eest tasub ja ka see, milline riik (nt Eesti) maksab, kui kinnipeetav nõuab väheste perega suhtlemise võimaluste tõttu tekkinud kahjude hüvitamist."

Omaette keerulisi küsimusi tekitab see, kuidas saab olema reguleeritud kõikvõimalike juhtumite korraldus ja lahendamine, kui välisriigi kinnipeetav põgeneb, sooritab kuriteo vanglas või väljaspool vanglat, jääb haigeks ja vajab ravi väljaspool vanglat jms. Selge peab olema, kes ja kuidas saab välisriigist toodud vangi suhtes jõudu, erivahendeid ja relvi kasutada, kes kannab kulud, kui seejuures midagi viltu läheb, loetlevad raporti koostajad.

Veel üks probleemne valdkond on see, kuidas saab olema korraldatud välisvangide õiguste kaitse kohtumenetluses.

"Kas õigust mõistetakse Eesti või saatjariigi õiguse järgi, kas Eesti või teise riigi kohtus? Kuidas see mõjutab Eesti kohtusüsteemi, kuhu võib mõne lahenduse puhul olla vaja suunata hoopis tunduvalt rohkem ressursse, kui seni?" küsivad kantselei töötajad.

Raporti koostajad juhivad tähelepanu, et Eesti halduskohtusse saabunud kaebustest on oma kinnipeetavate kaebuste osakaal 24 protsenti.

"Saabuvate välismaalastest kinnipeetavate kaebuste lahendamine võib tähendada kümneid, kui mitte sadu uusi kohtumenetlusi, kui neid jääb lahendama Eesti kohus. Mis keeles käib asjaajamine ja kohtupidamine ja kelle kanda jäävad tõlkekulud, kui on vaja pikas ja keerulises kohtumenetluses osaleva välismaalasest kinnipeetava jaoks oluline osa menetlusest talle arusaadavasse keelde tõlkida?" osundavad raporti autorid.

Õiguskantsleri kantselei töötajate analüüsis mainitakse ka vanglakohtade väljarentimisega kaasnevat Eesti riigi maine küsimust. "Peamine eesmärk peaks seejuures olema, et ei kannataks Eesti maine riigina, mis peab lugu iga inimese inimõigustest. Eesti ei tohi muutuda paigaks, kuhu rikkamad riigid saadavad kaubalaadungina oma kinnipeetavad madalate kuludega vanglasse ja kus see kõik tuleb koduriigist halvema kohtlemise hinnaga," rõhutavad nad.

"Selliste olukordade lahendamiseks rahvusvahelises õiguses kuigivõrd reegleid ei ole. Kas vanglakohtade rentimine võiks saada igas mõttes Eesti edulooks, sõltub oluliselt sellest, kui hea ja põhjalik saab olema riikide vahel tehtav kokkulepe. Lisaks ahvatlevale rahasummale on palju ülimalt tähtsaid asjaolusid, milles on lepinguosalistel vaja leida selge ühine arusaam, et hiljem üles kerkivate probleemide lahendamise kulu ei vähendaks saadavat kasu nullini," öeldakse analüüsi kokkuvõttes.