Riigi eesmärk automaksu kehtestamisel on vähendada transpordi negatiivset keskkonnamõju ja suunata inimesi tegema keskkonnasäästlikumaid otsuseid. See tähendab, et soovitakse mõjutada tarbijaid kasutama oma olemasolevaid sõidukeid pikemalt või soetama uuemaid autosid, millel on väiksem CO₂ heitmete tase. Lõppenud aasta viimase kvartali autoostubuum aga tõestas vastupidist: Eesti elanikud eelistavad jätkuvalt vanemaid suurema CO₂ näitajaga sõidukeid.

Viimase kolme kuu autoostu statistika näitab, et nii uute kui ka kasutatud autode ostul eelistavad tarbijad just vanemaid sisepõlemismootoriga autosid, mis paistavad silma suuruse ja kõrgete CO₂-näitajatega.

Kasutatud autode puhul suurenes ka import Rootsist ja Soomest ning neilgi juhtudel toodi Eestisse just kogukamaid sõidukeid. Transpordiameti allikatel toodi 2024. aasta esimese 11 kuuga välismaalt Eestisse 13 335 diiselsõidukit, mille keskmine vanus on 9,45 aastat. Lisaks, kui 2023. aastal moodustasid diiselautod esmaregistreeringutest 23,65 protsenti, siis 2024. aastal 27,20 protsenti ehk 3,5 protsenti rohkem. Detsembris registreeriti diiselautosid pea seitse protsenti rohkem kui 2023. aasta detsembris.

Seega jõudis seadusega kunstlikult tekitatud autoostubuumi tulemusena Eesti teedele rohkelt diiselautosid, mida ilma automaksu kehtestamiseta me ilmselt näinud ei oleks või vähemalt mitte sellises tempos. Need autod sõidavad meie teedel veel aastaid, lükates edasi ka automaksu peamise eesmärgi realiseerumist. Buumist võitsid küll automüüjad, finantseerijad ja riik maksutuluna, aga kas jõudsime lähemale ka seatud eesmärgile muuta autopark uuemaks, turvalisemaks ja keskkonnasõbralikumaks? Vaevalt.

Eelistuste muutmiseks läheb vaja rohkemat kui automaksu

Eesti elanike jaoks on auto staatuse sümbol. Niivõrd uhket autoparki kui Eestis, näeb teistes Euroopa Liidu riikides küllaltki harva. Seda ei saa ka pahaks panna, sest paljudele on auto eluks hädavajalik. Seda eriti suuremates peredes, kes elavad tõmbekeskustest eemal ning kus transpordiühendused on kehvakesed, aga töökohad, lasteaiad-koolid-huviringid on jätkuvalt peamiselt suurlinnades.

Kuigi paljudele ilmselt meeldiks elada autovaba elu või loobuda peres vähemalt ühest autost, siis praktikas ei ole see tihti võimalik. Seda ilmestavad hästi ka Tallinna linnavõimu tekitatud hiigelummikud, kui sõiduradade asemel loodi rattateed. Aga kuidas sa tuled Rae, Harku, Viimsi, Jõelähtme või mõnest teisest naabervallast ratta ja kahe-kolme lapsega linna? Ja kui suure osa oma igapäevast peab veetma autoroolis, siis miks mitte teha seda meelepärase auto roolis?

Loomulikult sooviksid paljud omale elektriautot, kuid paraku ei saa enamik neid endale veel lubada. Ühe suurema diiselsõiduki maksumus on võrdväärne väiksemapoolse elektrisõidukiga, kuhu mitte kuidagi kogu pere ära ei mahuta. Nii jääbki valikusse usaldusväärne diiselauto. Seda valikut pealesurutult maksuga mõjutada on eluvõõras püüdlus.

Autopark uueneb, aga mitte automaksu tõttu

Järgneval paaril aastal näeme kindlasti elektriautode ja madalama CO₂-näitajaga uute autode müügi kasvu, kuid selle muutuse põhjuseks ei ole mootorsõidukimaks. Euroopa Liidu regulatsioonid panevad autotootjatele üha karmimad CO₂-nõuded, mistõttu uued autod on kõik aina madalamate või suisa nullsaastenäitajatega.

Samuti areneb tehnoloogia ehk elektriautod muutuvad taskukohasemaks ning konkurentsivõimelisemaks sisepõlemismootoriga sõidukitega, mistõttu võime lähiaastatel näha nende osakaalu suurenemist, aga pigem pere teise autona.

Automaksu süsteem on üles ehitatud viisil, mis ei aita kaasa autopargi uuendusele ja transpordi negatiivsete keskkonnamõjude vähendamisele, hoopis vastupidi, sõidukipark vananeb ja saastab üha rohkem. Küll aga aitab maks täita riigi eelarvepuudujääke ning niiviisi võiksimegi sellest rääkima hakata.