Riik hakkab lairibavõrgu ehitajatelt nõudma reaalseid liitumisi

Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta allkirjaga määruse eelnõu kohaselt peavad maapiirkondadesse lairibavõrgu ehitamiseks toetust taotlevad ettevõtted edaspidi esitama eeltingimusena reaalsed liitumislepingud, mille abil loodab riik ära hoida raha raiskamise.
"Võtame siin täiesti uue lähenemise, et vältida maksumaksja raha väärkasutust," ütles Pakosta kolmapäeval ERR-ile.
Tema poolt kooskõlastusringile saadetud määruse eelnõu, mille alusel jagatakse elektroonilise side juurdepääsuvõrgu rajamise toetuste viienda vooruga 45 miljonit eurot, näeb ette, et riik ei maksa enam kinni kaablivedu suvaliste aadressiobjektideni.
"Varasemalt on kostnud kriitikat selle kohta, et raha anti internetiettevõtetele ka selle eest, kui kaabel möödus kanakuudist või mahajäetud heinaküünist. Nüüd tahab riik kaablivedajalt saada ka reaalsete liitumislepingute sõlmimist," rõhutas Pakosta. Tema lisas, et varasemates voorudes on olnud juhtumeid, kui reaalseid liitumisi on võrku tehtud ainult veerandilt näidatud aadressidest.
Pakosta sõnul võis varasemates toetusejagamise voorudes ollagi võrku ehitanud ettevõtetel huvi, et liitumisi oleks vähem, kuna siis ei peaks nad tagama selle tööpidevust.
Kui seni lähtus riik toetuste andmisel kahest kriteeriumist – liitumise võimaluse saavate aadresside arvust ja küsitava toetuse suurusest ühe aadressi kohta – siis uue nõudena arvestatakse ka liituvate aadresside arvu, selgub määruse eelnõust.
Seekordses voorus kavatseb riik jätta 30 protsenti toetusest välja maksmata, kui lubatud liitumisi ei tule, selgitas minister.
Pakosta rõhutas ka seda, et ühelegi liitujale ei tohi uue meetmega lairibaühenduse saamine maksta rohkem kui 200 eurot.
Aastateks 2025-2029 mõeldud lairiba ehitamise viiendas etapis saavad sideettevõtjad või kohaliku omavalitsuse omanduses olevad ettevõtted taotleda toetust tipptunnitingimustel 1 Gbit/s allalaadimiskiirust võimaldava püsiühendusega juurdepääsuvõrgu rajamiseks, kui erainvesteeringute toel ei ole kavas seda kuni 2029. aastani ehitada. Juurdepääsuvõrk (ehk nn viimane miil) on sidevõrgu osa, mis ulatub baasvõrgust kuni lõpptarbijateni, milleks võivad olla nii kodud kui ka ettevõtted ja asutused. Ehitatav kaabel peab olema operaatorineutraalne – ehk et inimene või ettevõte saab ise valida, kelle interneti- ja teleteenuseid ta hiljem kasutama hakkab.
Meetmega plaanib riik luua liitumise võimalus vähemalt 10 000 aadressile. Toetust rahastatakse Euroopa Regionaalarengufondist 45 miljoni euroga ning selle välja jagamiseks plaanib ministeerium teha vähemalt kolm taotlusvooru.
Pakosta rõhutas ka seekordse toetusvooru mahtu - seni on riik alates 2018. aastast kokku nelja erineva meetmega toetanud juurdepääsuvõrkude rajamist maapiirkondades kogusummas 51,1 miljoni euroga.
Varasema nelja vooruga on liitumise võimaluse saanud üle 47 000 aadressi ja tööd on pooleli umbes 10 000 aadressi osas.
MKM tellimusel eelmisel aastal valminud uuringu kohaselt on aga Eesti maapiirkondades jätkuvalt üle 120 000 aadressi, kus puudub vähemalt 100 Mbit/s kiirusega püsiühedus. Neile valguskaabliga ühenduse ehitamine maksab hinnanguliselt kokku üle 800 miljoni euro.
Toimetaja: Mait Ots










