Kolmapäeva hommikul ärkasime ärevas inforuumis, mille tähelepanu keskmes olid Poolas öösel alla tulistatud droonid. Tõsi, on ju varemgi leitud Euroopa idapiiri riikidest siia-sinna eksinud ründedroone. Ka Eestist.

Aga sel korral polnud tegu ühe-kahe kogemata uitama läinud drooniga. Paarkümmend drooni ja rakett ei lähe "kogemata uitama". Või isegi kui läheb kogemata, siis paarkümmend ründedrooni suudaks kenasti teha elamiskõlbmatuks näiteks Tartus pool Karlova asumit või Tallinnas paar kesklinnas lähestikku asuvat meediamaja. Surma saaks paar kuni paarkümmend inimest, olenevalt piirkonnast. See perspektiiv ei tekita turvatunnet. 

Poolas tõusid õhku hävitajad F-16, Hollandi õhujõudude hävitajad F-35, Itaaliale kuuluvad seirelennukid AWACS ja NATO ühiselt opereeritud õhus tankimise lennukid. Lihtsalt öeldes, kahurid seati valmis "sääskede" tulistamiseks. Hind? Mitusada tuhat eurot. Õigupoolest rohkemgi, kui lisada ka lennujaamade sulgemisest tekkivad kulud. Päris kallis reaktsioon "kogemata" kohale lennanud "sääskedele".

Kallis mittesõda

Traditsioonilises mõttes ei ole justkui tegu sõjaga: sattus lihtsalt käputäis lisakütusega varustatud droone valel ajal valesse kohta ja tõi kaasa potentsiaalselt miljonitesse ulatuva kahju, rääkimata inimeste turvatunde ja usalduse kahanemisest kaitsevaldkonna vastu, mis meid kaitsma peaks. 

Venemaa on kahtlemata saanud teha kahju, ilma et seda peetaks sõjaliseks rünnakuks. Mis oli aga NATO reaktsioon?

NATO aktiveeris Põhja-Atlandi lepingu artikli 4, mis võimaldab kiireloomulisi konsultatsioone liikmesriikide vahel. Selle bürokraatliku eufemismi taga peitub päriselus tähendus, et sel ajal, kui ohtlikud droonid või uitama läinud raketid "kogemata" mõnesse elamurajooni kukuvad, võivad liikmesriigid pidada kiirkorras mõttevahetusi. Päriselt või? Päriselt ei tekita see turvatunnet. 

"Ta ei teinud meelega"

Kolmapäeva tööpäev polnud veel läbi saanud, kui Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja Kaja Kallas jõudis avalikult öelda, et droonide sisenemine Poola õhuruumi oli tõenäoliselt tahtlik. Seda kinnitasid ka erinevad Telegrami kanalid, kirjutades droonide ninaosas asunud lisakütusepaakidest, mille tõttu "kogemata uitavad" õhulaevad ikkagi võimalikult kaugele said lennata. 

Ja siis tuleb uudis, mis oleks sündinud justkui paralleeluniversumi kabinetivaikuses. Tõukesõnumid inimeste telefoniekraanidel kuulutavad, et NATO ei käsitle sissetungi Poola territooriumile rünnakuna alliansi vastu ja siiani pole NATO pole kindel, et rünnak üldse oli tahtlik. Sohohh?! Selline 180-kraadiselt vastupidine seisukoht nii kõrgetele kõneisikutele kui ka inforuumis levivatele tõenditele ei tekita just usaldust kaitsealliansi vastu. Pigem jääb mulje, et NATO kas ei taha näha või ongi pime tegelike riskide osas. 

Ja veel ühest kolmandast paralleeluniversumist tuleb tordile kirsiks sotsiaalmeediapostitus. Nagu toonitamaks lääneriikide võimuesindajate meeltesegadust, postitab USA president Donald Trump sotsiaalmeediasse justkui teismeliste omavahelisse vestlusaknasse sobiva tasemega küsimuse: "Mis värk sellega on, et Venemaa Poola õhupiiri droonidega rikub?".

Mis sellest artikkel 4 aktiveerimisest kasu on, kui konsultatsioonide tulemus on juhtimispimedus, vasturääkivad sõnumid ning kiirenevas tempos kahanev turvatunne? Õigupoolest kõlab NATO seisukoht justkui lasteaialaste kohta tehtud otsus, et kui ta ei kiusanud teist meelega, siis pole hullu midagi. Aga on küll: droonid jõudsid Poola territooriumile ja tegid seal kahju – nii majanduslikult kui ka turvatundele –, mis ongi Venemaa eesmärk. 

Pole vist vaja öeldagi, mida teevad Eesti inimeste turvatundega teated, et meil peaaegu puudub võimekus droonide lendu tuvastada, rääkimata nende allavõtmisest. Või noh, Ämarist võib ju mõni hävitaja õhku tõusta, aga mis sest kasu on, kui droon "kogemata" juba elumajale on kukkunud? Meie võimekus on sulgeda õhuruum – ehkki ebameeldiv ja kahjulik, on see siiski vähemalt reaalsem samm tegeliku ohutuse poole, kui vaid kõrgetasemeliste sisutühjade sõnade ja artiklitega vehkimine.

Siin on palju mõtteainet meie valmisoleku kohta. Vahest ei pea me esmajärjekorras praegu otsima droone, mida sõjaolukorraks lattu hankida, vaid tegelema ukrainlastega läbirääkimiste pidamisega, kuidas saada Eestilegi need seiresüsteemid, millega ukrainlased tuvastavad, mis droon ja kust kohast kuhu liigub. Olid ju ukrainlased need, kes Poola juhtumi puhul andsid hoiatuse, et kuulge, teil seal lendab midagi kahtlast.

On kummaline, et Ukraina võimekus ning sõnumid suurendavad praegu rohkem turvatunnet kui meie enda või NATO tegevus.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.