Arvud on väga huvitavad asjad. Ühest küljest on need otsekui midagi vastuvaidlematult objektiivset. 42 tähendab neljakümmend kahte ja 19 tähendab üheksatteist. Esimene arv on teisest enam kui kaks korda suurem.

Mina olengi harjunud mõtlema, et kui üks erakond kogus valimistel 42 protsenti valijate häältest, siis toetabki neid selles omavalitsuses 42 protsenti. Ja kui see toetusprotsent on oluliselt suurem kui teistel erakondadel, siis on tegemist valimiste võitjaga ehk erakonnaga, mis saavutas kõige suurema valijate toetuse.

Samal ajal alluvad arvud ka subjektiivsetele tõlgendustele. Pärast hiljutisi kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi ongi välja ilmunud tõlgendused, mis väidavad, et 42-protsendiline tulemus näitab hoopis seda, et enamus valijaid on selle erakonna vastu. Eriti aktiivselt propageerivad sellist lähenemist Reformierakonna liikmed, sest neile tähendaks Tallinna võimukoalitsioonist väljajäämine tõelist hävingut.

Kuid rakendades sarnast loogikat saaks ju väita, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vastu on 81 protsenti, Isamaa vastu 87 protsenti, Reformierakonna vastu 90 protsenti ja erakonna Parempoolsed vastu 92 protsenti valijatest.

Ometi teame ju, et valimistel kellegi vastu hääletada ei saa ning seega on teistele erakondadele antud häälte lugemine võitjaerakonnale antud vastuhäälteks üsnagi spekulatiivne üritus. Seda, et võimalikku nelikliitu SIRP (SDE, Isamaa, Reformierakond, Parempoolsed) kuulujad pälviksid üheskoos 48 protsendi valijate toetuse, saaks väita vaid siis, kui nad oleksidki valimistele läinud üheskoos – valimisliiduna. Selline asi on Eesti seaduste kohaselt täiesti võimalik.

Paraku on nii poliitikud kui ka politoloogid korduvalt kinnitanud, et lõppenud valimised kujutasid endast usaldushääletust Toompeal ametis olevale võimuliidule. Seega võiks nii Isamaale, sotsiaaldemokraatidele kui ka parempoolsetele antud hääli lugeda hoopis umbusaldusavalduseks Reformierakonnale ja Eesti 200-le, mitte ainult Keskerakonnale.

Erakond Isamaa on hetkel kaalutlemas, kas minna Tallinnas koalitsiooni Keskerakonnaga või sotsiaaldemokraatide, Reformierakonna ja parempoolsetega.

Kindlasti on Isamaal Keskerakonnaga palju erimeelsusi. Ent erimeelsusi leidub neil ka sotsiaaldemokraatide, oravaparteilaste ja parempoolsetega. Selles ei ole midagi halba ega ületamatut. Valimiste mõte ongi selles, et volikogus saaksid oma esinduse erinevate vaadete ja ootustega valijad. Valituks osutunute ülesanne on nendest erinevatest vaadetest ja ootustest kujundada poliitika, mis rahuldaks teatud määral kõigi osapoolte huve.

Mõned toovad Keskerakonnaga koostöö takistuseks erakonna kriminaalsuse, kuid erakond kui üks organisatsiooni vorm ei saa ise olla kriminaalne, kriminaalseid tegusid sooritavad ikkagi erakonna konkreetsed liikmed. Need teod, mille eest Keskerakond kriminaalkaristusi on pälvinud, on tehtud aastaid tagasi, kui sellesse erakonda kuulusid ka praegused Isamaa ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmed.

Pealegi, kui 13 aastat tagasi ei oleks avastatud Reformierakonna liikmete ämmade kappidest suurel hulgal sularaha, mida lahked vanainimesed rõõmuga kilekottides olid valmis erakonna peakorterisse lähetama, oleks ka Reformierakonnal võinud küljes olla kriminaalse erakonna maine. Ehk nagu ütleb eesti rahvatarkus: "Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad!".

Mina ei ole tallinlane, jälgin pealinna poliitikat turvaliselt ühest Tallinna lähivallast. Sestap puudub mul ka pädevus otsustada, kas tallinlaste elu oli või saaks parem Mihhail Kõlvarti või Jevgeni Ossinovski juhitud linnavalitsuse ajal. Üritan vaid seista selle eest, et poliitilise aritmeetika kasutamisel võimuliidu põhjendamiseks ja moodustamiseks oldaks korrektsed ega kaldutaks demagoogiasse.