Äsja toimunud kohalikel valimistel tegid Eesti inimesed valiku, keda soovitakse järgmise nelja aasta jooksul näha oma linnas või vallas asju korraldamas. Ometi võivad kõikjal käimasolevad võimuläbirääkimised määrata kogu riigi poliitilisi valikuid rohkem kui kunagi varem. Mida enamates omavalitsustes Reformierakond võimust kõrvale jääb, seda kiiremini langeb ka oravate võim Toompeal.

Punane kaart oravatele

Kohalike valimiste tulemus oli Reformierakonnale pehmelt öeldes ebamugav. Kui 2021. aastal koguti oma nimekirjadega valdades ja linnades üle 100 000 hääle, siis nüüd on sellest alles jäänud alla 59 000. Langesid senised vallutamatud kantsid, üldtoetus ning mandaatide arv.

Kui 2023. aasta parlamendivalimiste suur võit oli avansiks, siis nüüd anti hinne, mida selle avansiga on osatud peale hakata. Õigupoolest saidki paljud Reformierakonna nimekirjas kandideerinud karistada just selle eest, mida on tehtud valitsuses ning pealinna suvises poliittsirkuses.

Poliitgurmaanidele on eriti tähendusrikas Tartu langemine, kus Isamaa kandidaatidel õnnestus Reformierakonnast rohkem hääli koguda. Terve põlvkond on ju jõudnud suureks sirguda teadmises, et ülikoolilinnas juhib mängu Reformierakond.

Nüüd, kui see müüt on murtud, siis väärib meenutamist, et Tõnis Lukas ei tee seal tegusid esimest korda, vaid oli Tartu meer 1996. aasta oktoobrist 1997. aasta aprillini, kuni Reformierakonna ettepanekul teda umbusaldati. Muide, 1996. aasta kohalikud valimised võitsid Tartus oravad ja linnapeakoht pidi minema Neinar Selile, kuid koalitsioonikõnelustel mindi tülli ja plaanid luhtusid.

Nii on igati märgiline, et 28 aastat järjest kestnud reformierakondlik juhtimine ülikoolilinnas algas Lukase linnapea kohalt lahti kangutamisega ning lõppeb tema võimu juurde naasmisega. Nende ridade kirjutamise hetkel on veel ebaselge, kas Urmas Klaas saab ametiketi enda kaela jätta või mitte, kuid oravate võitmatu positsioon on murtud.

Uus poliitiline reaalsus on pannud juba reformierakondlasi partei sisse vaatama ning (kriitilist) arvamust avaldama. Nagu arvata võiski, ei olnud vanameister Andrus Ansip oma kriitikaga kitsi ning kahtlemata võimendub see erakonna sisse veelgi. Peaminister, Reformierakonna esimees Kristen Michal ei ole siiani endal mingit vastutust valimistulemuse eest näinud, kuid kohalikult tasandilt saabuv surve võib sundida teda õige pea asju ümber hindama.

Kuivõrd Reformierakond kultiveerib (taas) poliitikat, mille kohaselt on nende otsused ainuõiged ja eksimatud, siis saab neid maa peale tuua vaid sarnane vapustus nagu oli omal ajal Taavi Rõivase valitsuse lagunemine.

Ei tasu unustada, et valimistel hävis ka Eesti 200, mis tähendab, et nüüd saavad nad lõpuks isegi aru, et nende poliitikale ei ole rahva hulgas enam tellimust. See tähendab veelgi suuremat ebastabiilsust valitsuse tasandile, kus peaministrile pole enam kuigi palju häid käike järele jäänud.

Uus poliitiline algus

Niisiis on oluline, et valdades ja linnades asutakse tööle selle nimel, et moodustada koalitsioon, kuhu ei kuulu Reformierakond. Eriti märgiline on see parlamendi opositsioonierakondade puhul, ehk kas ka päriselt tahetakse oravate juhtimine Toompealt eemale saada või tehakse seda ainult sõnades.

Koostöö ja võim kohalikul tasandil annab Reformierakonnale võimaluse taas poliittehnoloogiaga musklit kasvatada ja anda teadlikult lubadusi, mis hiljem tagasi võetakse, nagu näiteks maksud, mis ei tõuse.

Kohalike valimiste tulemused näitasid seda, mida peegeldavad erakondade populaarsusuuringud juba pikka aega: Reformierakonna ja Eesti 200 poliitikale ei ole enam mandaati. Võib kindel olla, et parlamendi opositsioon saab kohalike valimiste tulemustest hoogu juurde ning surve valitsusele muutub erakordselt tugevaks.

Ühiskond ootab, et kohalikel valimistel suure usalduse saanud poliitilised jõud paneksid seljad kokku ning tekiks võimalus uueks poliitiliseks alguseks, millega saadetakse Reformierakond opositsiooni. Kohalikud koalitsioonid võivad otsustada valitsuse saatuse Toompeal.