Märkamatult on kulunud kaks nädalat sellest, kui Juan Guaido ennast Venezuela ajutiseks presidendiks kuulutas.

Tormilisena alanud sündmused on rahunenud vaikseks, kuid kindlaks vastasseisuks, mille käigus jooksis umbe ka aeg, mille paljud Euroopa ja muu maailma riigid Nicolas Madurole uute presidendivalimiste väljakuulutamiseks andsid. Muidugi ei kuulutanud Maduro uusi presidendivalimisi välja, millest tulenevalt muutus Guaido paljude riikide jaoks automaatselt legitiimseks presidendiks.

Positiivne on see, et seni on konflikt nõudnud ainult 40 inimelu ja kõik 40 said surma kohe kriisi alguses. Pärast pole verevalamiseks enam läinud.

Konflikti vindumajäämine on aga väga kahjulik Guaidole, sest varem või hiljem rahva esialgne vaimustus vaibub. Maduro nägi juba tunamullu, kuidas ülesköetud rahvahulk, kes alguses on valmis teda oma kätega kukutama, õige pea rahuneb ning lootusetusse letargiasse vajub, isegi oma tühjast kõhust hoolimata.

Sedakorda on tühja kõhu vastu küll abi loota. Guaido on palunud välisriikidel humanitaarabi saata, seda on kogutud juba üksjagu ning presidendiks hakanud opositsioonijuht on ka teatanud neljast humanitaarabibaasist väljaspool riiki, kus Venezuela nende tegevust segada ei saa.

Hädalised, paraku, ei viibi väljaspool riiki, nõnda on Guaido sõjaväejuhtide poole pöördunud, et need humanitaarabi riiki lubaksid. Pöördumise tegi Guaido kommenteerides õhuväekindrali Francisco Yaneze ületulekut tema poolele.

Armee püsib esialgu veel Madurole ustavana, arvestades aga, et reakoosseis pole ammuilma palka saanud ning sõdurid poolnäljas, ei pruugi ustavus kaua kesta. Sõjandusekspertide sõnul ei hakka armee kindlasti Guaidole vastu juhul, kui kusagil lähikonnas viibib USA sõdureid. Mõningail andmeil ongi USA saatnud Venezuela naaberriiki Kolumbiasse 5000 sõdurit, kes kõik Venezuela piiri ääres järgmisi käske ootavad.

Ka Maduro ise kardab USA otsest sõjalist sekkumist kõige rohkem ning süüdistab Guaidod ja tema kaaslasi tee sillutamises USA sissetungile.

Samal ajal on Maduro toetuseks Venezuelasse (palga)sõdureid toonud Venemaa.

Poliitikavaatlejad on optimistlikult analooge toonud paljude Ladina-Ameerika diktaatoritega, kelle kukutamine on käinud kibekähku. Venezuela praegune olukord aga erineb neist juhtumeist üsna paljude oluliste detailide poolest. Seega ei pruugi Maduro kuhugi kähku kukkuda, seda enam, et aeg tema kasuks töötab ning on üsnagi suur oht, et võib puhkeda Süüria-stiilis verine ja veniv kodusõda.

Maduro läbi kõige rohkem kannatada saanud venezuelalaste meelest on isegi kodusõda praegusest olukorrast parem.

USA otsene sekkumine ei pruugi Venezuelas samuti mitte midagi lahendada. Kurvad kogemused USA sekkumise viltuminekuga on Süüria kodusõjast, samuti aga ka Iraagist ning Afganistanist olemas.

Mälksoo: Euroopa käitumise sisuks on legitiimsus

"Välisilmas" stuudiokülaliseks olnud Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo ütles, et Euroopa Liidus pole Venezuela osas täielikku üksmeelt saavutatud - eelkõige Itaalia leiab, et ei peaks kiirustama.

"Märksõna Eesti ja teiste EL-i riikide enamuse käitumise arusaamiseks on legitiimsus. See on alati üks asi, mida lääneriigid on rõhutanud, et võim pole midagi toorest ja paljast, vaid sellel peab olema ka teatud sorti legitiimsust," rääkis Mälksoo.

Ta nimetas otsust Maduro valitsuse tunnustamisest eemalduda üsna huvitavaks mänguks, sest tavaliselt lähtutakse valitsuse tunnustamisel efektiivsusest.

"Võib-olla seda tehakse praegu mõttega, et kui minna opositsioonikandidaadi taha, aitab see ka kohaliku rahva meeleolu Madurole veelgi vaenulikumaks muuta, et need jõustruktuurid taganeksid," pakkus Mälsoo välja.

Kui nad seda aga ei tee, siis tekib tema sõnul väga huvitav olukord, et meil on Venezuelas efektiivne Maduro võim, aga lääneriikide enamus on andnud tunnustuse hoopis opositsiooni kandidaadile.