Vladimir Putini ja Recep Tayyip Erdogani viimased läbirääkimised Sotšis kestsid kuus tundi. Türgi nõustus lõpetama sõjalise operatsiooni Süürias ja Moskva lubas, et kurdide üksused lahkuvad kolmekümnekilomeetrilisest tsoonist Süüria-Türgi piiri ääres.

"Moskva pikaajalistes ja strateegilistes huvides on pigem hoida koostööd Süüriaga, hoida Astana formaati, kui et alustada relvastatud kokkupõrget Türgiga tema operatsiooni pärast Põhja-Süürias, isegi kui Moskvale ei meeldi see, mida Türgi konkreetselt teeb," kommenteeris Euroopa ja maailma uuringute keskuse asedirektor Dmitri Suslov.

Süüria-Türgi piiri hakkavad nüüd valvama ühelt poolt Süüria piirivalvurid ja Vene sõjapolitsei ning teiselt poolt Türgi väed. See annab Erdoganile võimaluse sõdida kurdide vastu mitte Süürias, vaid oma kodumaal, Türgis.

"Nüüd on sõjaväelased seotud. Nad hakkavad aeglaselt sõdima, tuleb ohvreid ja see on küll kurb, kuid kui sõjavägi tegeleb võitlusega Kurdistani Töölispartei (PKK) salkade vastu, siis ei mõtle see riigipöördele. Ja see on kõige tähtsam, mida on Erdoganil oma kindralitest vaja," arvas Pravda.ru portaali Ida toimetuse juht Said Gafurov.

Türgi sõjalise operatsiooni lõpetamist võib nimetada Venemaa diplomaatiliseks võiduks, aga ainult ajutiseks, sest Moskva peamine eesmärk pole saavutatud - võõrad ehk Türgi väed jäävad Süüria territooriumile.

Rohkem kui Türgi väed tekitavad Moskvale muret Süüria põgenikud, keda Türgi kavatseb nüüd Süüriasse tagasi asustada.

"Need inimesed ei ole Assadile lojaalsed, aga keskpikas perspektiivis ei teki sellest suurt probleemi. Sest seda 30-kilomeetrist julgeolekutsooni juhib mitte Assad, vaid de facto Türgi. Sellest saab Türgi okupatsiooniala, kus on Türgi või Türgi-meelsed relvastatud salgad. Ja selle Türgi de facto okupeeritud territooriumil hakkavad elama araablastest põgenikud," selgitas Suslov.

Kui kaua see olukord kesta võib?

"Memorandumis ei ole mingit märget tähtaja kohta. See tähendab, et see tsoon hakkab kehtima ilma ajapiiranguteta," tunnistas Venemaa asevälisminister Sergei Veršinin.

"Muidugi hakkab Venemaa nõudma, et tulevikus laieneks Damaskuse jurisdiktsioon ka sellele 30-kilomeetrilisele tsoonile. Aga see toimub mitte homme ega ülehomme. Veel enam, see toimub pärast poliitilise olukorra selgitamist Süürias," prognoosis Euroopa ja maailma uuringute keskuse asedirektor Suslov.

See näeb muuhulgas ette, et kurdid nagu ka teised opositsioonigrupid peavad Damaskusele alluma. Kas aga oleks see kokkulepe saavutatav, kui USA ei jätaks kurde ilma toetuseta?

"Me rääkisime, et USA-t ei saa usaldada, et nad võivad reeta igal hetkel ja nüüd me näeme, et just nii juhtuski. Ja see romaan USA ja kurdide vahel oli ainult demonstratiivne, eesmärgiga luua vastukaal ametlikule Damaskuse seisukohale," leidis ajaloolane ja etnoloog Darja Mitina.

"Venelased teadsid suurepäraselt, et ameeriklased peavad varem või hiljem rahaliste põhjuste tõttu Süüriast lahkuma. Ja üldine suhtumine oli kannatada ja oodata ning võimalikult palju minimeerida venelaste osalemist sõjategevuses," rõhutas Pravda.ru portaali Ida toimetuse juht Gafurov.

Nüüd võib Moskva endale lubada ironiseerimist USA vägede väljaviimise üle Süüriast.

"Me ei vaata eriti USA seisukohta. Eeskätt sellepärast, et see seisukoht on üsna muutlik ja vasturääkiv. Ja teiseks koalitsioon, mida USA juhib, viibib Süüria territooriumil ebaseaduslikult," lausus Venemaa välisminister Sergei Lavrov.

Moskva rõhutas alati, et erinevalt teistest riikidest asuvad tema väed Süürias Damaskuse nõusolekul.

Neli aastat tagasi, kui Venemaa alustas oma sõjalist tegevust Süürias, seisis opositsiooni selja taga tugev jõud Saudi Araabia. Vladimir Putini äsjane visiit Ar-Riyadi näitas aga, et toonane vastasseis on minevik.

"Probleem seisneb naftaeksportijate tegevuse koordineerimises. OPEC ja selle peamine mängija Saudi Araabia on väga huvitatud koostööst Venemaaga, ja Venemaa on väga huvitatud koostööst Saudi Araabiaga. Isegi kui Saudi Araabia ei loobuks üleskutsest, et Bashar al-Assad peab tagasi astuma, siis need läbirääkimised kestaksid edasi, sest nad on väga kasulikud nii Venemaa kui ka Saudi Araabia jaoks," märkis Gafurov.

Moskva peab nüüd laveerima kahe vastase ehk Saudi Araabia ja Iraani vahel. Viimase huve tuleb ka arvesse võtta.

"Assadit toetab mitte ainult Venemaa, vaid ka Iraan. Vähe sellest - iraanlasi sõdib rohkem kohapeal kui venelasi," nentis Suslov.

"Iraan on ka huvitatud lepitamisest. Ta unistab, et sõda Süürias lõpeks ja islamirevolutsiooni kaitsjate korpus tuleks kodumaale tagasi. Sest on vaja tegeleda majandusega, mitte raisata raha sõja peale," lisas Gafurov.

Praegune olukord regioonis on Moskvale muidugi soodne, kuid see tekkis mitte Moskva tarkuse ja tugevuse, vaid teiste osalejate nõrkuse ja vigade pärast.

"Lause "Venemaa on Lähis-Idas võtmemängija" on arusaadav, ja paljud propagandamasinad Venemaal seda levitavad. Aga tegelikult on see illusioon. Kõige kõrgemal võimutasandil on kõigile selge, et Venemaa saavutused on väga liialdatud," lausus Gafurov.