Axios nendib näiteks, et president Donald Trumpi senised sammud Põhja-Korea ja Iraani suunal pole pärast kahe aasta möödumist soovitud tulemust andnud.

Põhja-Korea diktaator Kim Jong-un teatas aastavahetuse puhul tehtud avalduses, et Pyongyang loobub tuumakatsetusi ja ballistiliste rakettide teste puudutavast moratooriumist ning lubas peagi demonstreerida uut võimsat relva. Kimi sõnul ei tule Korea poolsaarel kunagi tuumadesarmeerimist kui USA ei loobu oma vaenulikust poliitikast.

Põhja-Korea pole tuuma- või ballistiliste rakettide katsetusi teinud rohkem kui kaks aastat, sest väidetavalt on Pyongyang lootnud, et Kimi suhtlemine Trumpiga viib läbimurdeni, mille tulemusena võetakse maha ka riigi suhtes kehtestatud sanktsioonid. Kuigi president Trump on teinud Põhja-Koreale mitmeid kriitikat pälvinud järeleandmisi - mitu avalikku kahepoolset kohtumist Kimiga, ühisõppuste kärpimine Lõuna-Koreaga ning mõnede kongressi poolt soovitud sanktsioonide tõkestamine - pole diktatuuririik üldistest sanktsioonidest ikkagi vabanenud. See asjaolu on Pyongyangi tõsiselt häirinud ning juba enne aastavahetust oli Põhja-
Korea retoorika naasnud tavapärase vaenulikkuse juurde - näiteks nimetati Trumpi ühes avalduses "mõtlematuks ja alatuks vanameheks".

Trump teatas teisipäeval taas kord, et saab Kimiga hästi läbi ja väitis, et Kim lubas 2018. aasta Singapuri tippkohtumisel ühispöördumisele allkirja andes tuumadesarmeerimise poole liikuda. Samas rõhutavad mitmed välispoliitika analüütikud, et juba tookord väga üldsõnaliseks peetud paberile alla kirjutades ei võtnud Kim tegelikult mingit sisulist kohustust tuumarelvadest loobuda. Kui Trump teatas pärast Singapuri tippkohtumist, et "Põhja-Korea poolt ei ole enam tuumaohtu", siis väidetavalt on Põhja-Korea vahepealse ajaga oma arsenali hoopis suurendanud. Pessimistlikumalt meelestatud poliitikavaatlejad aga prognoosivad, et Trump ja tema liitlased ei kavatse eales tunnistada, et presidendi valitud sõbrustamise taktika Põhja-Korea suunal oleks kuidagi läbi kukkunud.

USA praeguse Korea-poliitika kriitikuna astus detsembris üles ka Valge Maja endine julgeolekunõunik John Bolton, kes nentis, et Trumpi administratsiooni Põhja-Korea poliitika põhineb suuremas osas blufil.

"Väide, justkui avaldaksime me Põhja-Koreale mingit maksimaalset survet, ei pea kahjuks paika," rõhutas ta ja lisas, et administratsioon ajab hetkel pigem
"retoorikapoliitikat".

Iraani käitumine nõuab samuti mingit vastust

Käesoleval nädalal tungisid tuhanded Iraani-meelsed meelavaldajad Iraagi pealinnas Bagdadis USA saatkonna territooriumile ning saatkonnahoonet valvavatel merejalaväelastel tuli inimesi pisargaasiga eemale tõrjuda.

Aasta viimasel päeval teatas Trump, et on andnud käsu saata saatkonna turvalisust tagama veel 750 merejalaväelast. Olukord lahenes pärast seda, kui Iraani-meelsed rühmitused andsid oma toetajatele käsu tagasi tõmbuda ja teatasid, et kavatsevad võidelda USA sõdurite riigist lahkumise nimel Iraagi parlamendis.

President Trump on nüüd keerulises olukorras, sest maailma telekaamerad otsivad praegu agaralt märke USA mõju kahanemisest rahvusvahelisel areenil. Samas pole ta ise kunagi näinud strateegilist väärtust selles, et USA väed Iraagis ja või laiemalt Lähis-Idas viibivad ning näiteks Süüria ja Afganistani puhul on ta astunud ka konkreetseid samme vägede tagasitõmbamiseks, märgib Axios.

Seega kui Trump Iraanile vastulöögi annab, võib ta saada Lähis-Idas sõja, mida ta ise ei soovi. Kui ta aga midagi ei tee, on tal jälle oht jätta mulje, mis meenutab tema eelkäijat, demokraat Jimmy Carterit, keda ka Trump ise on oma retoorikas toonud esile kui näidet nn nõrgast presidendist ja toonud esile tema käitumist aastatel 1979-1981 aset leidnud Iraani pantvangikriisi ajal.