Haftari juhitava Liibüa Rahvusliku Armee (LNA) väed on on mitmest riigi lääneosas rannikulinnast välja tõrjutud, mis on neile esimene suurem tagasilöök pärast aasta tagasi alanud edukat pealetungi. Kui seni on Haftari keeldunud otsekohtumisest ÜRO toetatud valitsuse juhi Fayez al-Serraj'iga, siis nüüd peab ta ilmselt loobuma soovist rääkida läbi ainult jõupositsioonilt, tõdeb riigi arengutest ülevaate teinud The Times.

Kaotused olid Haftarile, kes on suutnud hõivata kogu Liibüa idaosa ja enamuse lõuapoolsetest piirkondadest ning pidanud ennast juba võitmatuks, alandavad ning need ajendasid teda pommitama riigi pealinna, põhjustades sealsetes elanikes paanikat.

Serraj'i juhitud Rahvusliku Kokkuleppe Valitsuse (GNA) väed asusid LNA üksuste peatamise järel ise pealetungile ning hõivasid kaks Haftari käes olnud suurt rannikulinna Sormani ja Sabratha ning tõrjusid pealetungi Tuneesia piiri lähedal asuvale Zuwarale. Võttes enda kontrolli alla ka mõned väiksemad linna, said GNA üksused teisipäeva hommikuks oma kätte kogu Liibüa ranniku, mis jääb Tripolist lääne poole.

Eelmise aasta aprillis lükkas kindral Haftari tagasi lääneriikide üleskutsed relvarahuks ning alustas pealetungi Tripoli suunas just samal ajal, kui oleks pidanud kohtuma Serraj'iga Araabia Ühendemiraatide (AÜE) pealinnas Abu Dhabis. Emiraadid ja Egiptus on Haftari toetajad kodusõja algusest saadik, kuna näevad temas liitlast islamistide-vastases võitluses, sealhulgas ka kogu Lähis-Idas tegutseva Moslemi Vennaskonna vastu. Moslemi Vennaskonnaga seostatavad rühmitused on ka Serraj'i valitsuse ühed peamised toetajad.

Liibüas jätkuv võitlus on löögiks Euroopa Liidule, mis on püüdnud korduvalt vaenupooli lepitada ning on käivitanud mereoperatsiooni ÜRO kehtestatud relvaembargo jõustamiseks. Viimati ebaõnnestusid jaanuaris Saksa kantsleri Angela Merkeli algatusel Berliinis korraldatud kõnelused relvarahu kehtestamiseks.

Liibüa analüütik Anas el-Gomati rääkis The Timesile, et LNA väede pidid Tripolist läänes taganema, kuna nad olid ära lõigatud Venemaa ja Sudaani palgasõduritest ja mõlema riigi varustuskanalitest. Haftari üheks suuremaks toetajaks on ka Venemaa.