Kannik ütles "Esimeses stuudios", et märgid Ukraina piiri lähistel pole positiivsed. "Märgid viitavad sellele, et tõenäosus, et sõda tuleb, on arvestatav," tõdes ta.

"100 protsenti ei saa veel täna öelda, et sõda puhkeb, aga märgid lähevad sinnapoole. /.../ Täna ma arvan, et märgid ei viita, et sõda oleks välditav," sõnas Kannik.

Tema sõnul oleks Venemaal Ukraina alistamine aga sõjaliselt väga raske protsess, sest Ukraina on suure elanike arvuga suur riik. "Venemaa armee pole Nõukogude Liidu lõpust alates nii suure riigi vastu sõdinud. Ma arvan, et nad peavad arvestama tõsiste kaotustega."

Venemaa on NATO-le esitanud konflikti ägenemise vältimiseks nõudmisi, mis puudutavad ka Eestit. Näiteks nõuab Venemaa muu hulgas, et NATO kohalolek Ida-Euroopas peab vähenema. Kannik ütles, et kui mõni NATO liitlane peaks nende nõudmistega kaasa minema, siis see selgelt halvendaks Eesti julgeolekuolukorda.

Ta kinnitas samas, et praegu pole ühtki märki, et NATO liikmed Venemaale järele oleks andmas. "Selles mõttes arvan, et me oleme turvalises olukorras," ütles Kannik.

Kanniku hinnangul saavad lääneriigid astuda rohkem samme, et sundida Venemaad Ukraina piiride juurest tagasi tõmbuma.

"Ma arvan, et see on olnud probleem ajalooliselt lääneriikide puhul, et heidutus on jäänud viimastel kümnenditel natuke nõrgaks Venemaa suunal. Ja ma arvan, et oleks võimalik ka praegu rohkem heidutada. Näiteks ka avalikult deklareerides, et me suurendame relvastuse kinkimist-müümist Ukrainale ja suurendame seda veel rohkem, kui Venemaa suurendab sõjategevust Ukraina territooriumil. Sellised asjad tuleks kindlasti kasuks," selgitas Kannik.

"Ma arvan, et see, kui venelastel tekib tunne, et lääs tahab iga hinna eest diplomaatiaga seda lahendada, kas või tehes väga olulisi järeleandmisi, ainult tugevdab venelaste isu agressioonile minna lisaks nendele läbirääkimistele. Selliste riikidega järeleandmine ei too tulemust. See viib paratamatult selleni, et nõutakse järgmisi järeleandmisi," lisas ta.

"Heidutust on rohkem vaja. Heidutus on ainus, mis seda riiki mõjutab praegu," rõhutas ta.

Kanniku hinnangul ei olegi diplomaatiaga praegu enam võimalik kuigi palju ära teha.

"Ma ei usu, et siin lääne diplomaatidel on palju selles suhtes teha. Ainus, mis selleni võiks viia, on Putini otsus, et Ukraina ründamine on liiga riskantne samm ja võib-olla see, kui ta saaks midagi, mida saaks kodumaal võiduna näidata. On spekuleeritud selle üle, et vägede jätmine Valgevenesse pärast ühisõppust, mis praegu algas, ja sisuliselt oma sõjalise kaitsepiiri nihutamine mitusada kilomeetrit lääne poole oleks sellena väljamängitav," selgitas ta.

Eesti soovib Ukrainale anda relvi, kuid Kanniku sõnul võiks sõjalise abi kõrval olla Eesti roll pigem Ukraina eestkõneleja liitlaste seas.

"Arvan, et arvesse võttes meie suurust ja arvesse võttes Ukraina suurust ja Ukraina kaitseväe suurust, siis suurem roll on meil muidugi oma liitlaste veenmisel maksimaalselt Ukraina jaoks tegutsema ja olla Euroopa Liidus ja NATO-s see riik, kes on tõsine Ukraina eestkõneleja. See on kindlasti suurem roll, mida me teha saame."

Kui Venemaa oma eesmärgid Ukrainas, aga ka Gruusias või Moldovas saavutab, ei ole Kanniku hinnangul välistatud, et järgmine siht on Balti riigid. Ta märkis samas, et meie olukord on täiesti erinev, sest oleme NATO liikmed. "Aga me ei tahaks olla nende menüüs järgmine."

Kanniku sõnul oleks Eesti kõige suurem haavatavus see, kui liitlassuhted nõrgeneksid.

Kannik kommenteeris ka USA presidendi Joe Bideni sõnavõttu, kus ta ütles, et Vene vägede "väike sissetung" Ukrainasse ei pruugi kutsuda esile tõsist reageeringut. Kanniku hinnangul oli see ebaõnnestunud sõnastus. Ta tõi välja, et hiljem USA juhtkond seda ka täpsustas.

Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni üleskutse Euroopale omaenda "julgeoleku ja stabiilsuse" plaani loomiseks suhetes Venemaaga, on Kanniku arvates kantud sisepoliitikast. Ta lisas, et samas on Prantsusmaa ajalooliselt tegelenud Euroopa kaitsevõime teemaga.

"Prantsusmaa presidendivalimiste esimene voor on aprillis. On selge, et igal Macroni sammul on praegu tugev sisepoliitiline dimensioon juures," sõnas ta.

"Euroopa julgeoleku, Euroopa enda kaitsevõime teemaga on Prantsuse valitsused tegelenud nii kaua kui mina mäletan, 1980. aastatest alates. See reaalsuses pole tavaliselt viinud selleni, et nad väga tugevalt oleks hakanud NATO-t õõnestama. Ma arvan, et see on Prantsusmaa suur nägemus maailmast, mida nad tahaksid saavutada, aga millest oleme täna ikkagi üsna kaugel, kuna Euroopa suurriigid pole sel määral kaitses valmis panustama nagu USA on teinud," rääkis Kannik.

Ta rõhutas, et Macroni sõnavõttu ei maksa üledramatiseerida.