Kas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on tänaseks koostanud oma ettepanekud, mismoodi ettevõtete jaoks energiakriisi võiks leevendada?

Jah, see tööriistakast on valmis. Me kaasasime ka erasektorit. Loomulikult erasektori poolt tuli see soov, et kõige kallimaid meetmeid rakendada kõige suuremas mahus.

Aga majandus- ja taristuminister on energeetikaministrite kohtumisel. Sealt me saame pilti juurde, mis meetmed on Euroopa tasandil plaanis. Ja uuel nädalal arutame ka koalitsiooninõukogus ettevõtetele energiatoetusteks mõeldud meetmete üle.

Kuna need mahud on nii suured, siis see, keda täpselt saab toetada ja mil viisil, on ikkagi poliitikute tasandi otsus.

Kui palju on riik valmis raha panema, et ettevõtetele energiahindu alla tuua?

Kuigi selliseid lähenemisi on ka, et öeldakse kõigepealt rahasumma ja siis vaadatakse, mida sellest saab, siis ma arvan, et tegelikult see ei ole hea praktika. Kui me lihtsalt väga-väga suure summa raha ebaefektiivselt tuulde laseme, ei ole see maksumaksja huvides, ei ole see ettevõtjate huvides.

Isamaa läbiv ettepanek on olnud, et elektri universaalteenust tuleks laiendada ka ettevõtetele. On see nüüd ka seal majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekute seas?

See on seal sees. Kui me räägime ettevõtetest, kus on kuni kümme või 50 töötajat, siis tegelikult see on kõige kiirem ja ka jätkusuutlikum viis, kuidas ettevõtjatele appi minna. See on ka kooskõlas Euroopa Liidu õigusega igati.

Siinkohal pole oluline mitte ainult see, et need meetmed oleks hästi sihitud, vaid et nad oleksid ka õigeaegselt kohal. Kui me kulutame aega ja ressurssi, et väga täpselt seda meedet sihtida ja tulemusena jääme hiljaks talve poole vaadates, siis tegelikult jällegi ettevõtja ainult kaotab selle tõttu.

Saan ma õigesti aru, et 50 töötajast suuremale ettevõttele ei luba seda universaalteenust anda Euroopa Liidu riigiabi reeglid?

Riigiabi luba tuleb kahtlemata küsida. Kui ma räägin mikro- ja väikeettevõtetest, siis see luba on nii-öelda sisuliselt juba teada ette, et kindlasti tuleb. Me teame ka seda, et teised riigid on ju väga suurte ettevõtete aitamiseks saanud kiirendatud korras neid sekkumislubasid.

Tegelikult ma olen võrdlemisi kindel ka selles, et ka tänasel päeval, kus Euroopa Komisjon näeb seda olukorda, mis turul valitseb, kõik need meetmed on ikkagi väga põhjendatud. Eriti universaalteenuse stiilis meetmed, mis ei tekita ebavõrdset olukorda ettevõtete vahel.

Praeguses universaalteenuse eelnõus on kirjas, et hinna arvutamisel arvestatakse Eesti Energia kõige väiksema omahinnaga energiaplokke. Ma saan aru, et selles meetmes on tahetud siduda börsilt ostmise - klientidele müümise äritegevust Eesti Energia tootmisportfelliga. Vähemalt hinna arvutamise mõttes. Kui sama rada edasi minna, siis kui meetmesse võetakse ka ettevõtted, siis nendest kõige väiksema omahinnaga plokkidest ju ettevõtete toitmiseks ei piisa.

Varuruumi on tegelikult päris palju. Pigem ma olen nõus, et kui enamus ettevõtjad ikkagi selle universaalteenuse peale tuleks, siis kõige odavamate plokkide järgi hinnastamine, et seal tuleb muudatus. Et mõelda, kas võtta kõikide keskmine või teha veel täpsustusi.

Me oleme selgelt eelistanud kodutarbijaid prioriteedina. Ja ligikaudu kaks kolmandikku ettevõtetest omavad fikseeritud elektrilepinguid. Tegelikult neil on suurem kompetents selliseid probleeme ennetada. Ja see tekitab loomulikult küsimused, et kas me peaksime neile sama odavalt kui kodutarbijale andma elektrit või arvestama sellega, et ettevõtjad tegelikult finantsiliselt on jõudsamad ja nende puhul universaalteenuse hind võiks olla kõrgem kui kodutarbijate tarbeks.

See on küsimus, mida on mõistlik arutada, et hoida meie energiaettevõtteid ja et kõikidel ettevõtetel siiski säilib motivatsioon turul tegutseda ja seda olukorda lahendada.

Ehk võimalik on kaks erinevat universaalteenuse hinda – üks ettevõtetele, teine kodutarbijatele?

See on poliitilise otsuse koht. Aga tõepoolest see küsimus on, et kodutarbija, kas või kodutarbija lepingud, me näeme, et on prioriteet, et on õigustatud teda rohkem kaitsta seaduse abil. Kui otsus tuleb, siis on õiguslikult põhjendatud, et eratarbijatele ja ettevõtetele oleks erinev hind.

Üks väga oluline meede, millest räägitakse, on kõikvõimalikud maksud ja aktsiisid. Kas neid ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekud puudutavad?

Eks näis, kuidas see läheb, sest sisuliselt on koalitsioonilepingus kokku lepitud, et makse me ei muuda. See võib antud olukorras muutuda, aga pigem ma arvan, et teised tööriistad ettevõtete toetamiseks on tõenäolisemad.

Aga kas ministeerium katsetama läheb, et ka neid sisendeid väiksemaks muuta?

Jah, kahtlemata me vaatame kõiki vahendeid, mis on võimalikud ja siis poliitilisel tasandil teeme ka otsused.

Missuguse energialiigi käibemaksu või aktsiisi sisendit oleks kõige mõistlikum vähendada?

Me oleme võtnud ikka lähenemised, et energiaallikaid kohtleme võrdlemisi võrdselt. Aga kahtlematult tänasel päeval on fookuses gaas. Gaasitootmist meil väga endal ei ole, meil on mõned biogaasi tootjad, aga kahtlemata seda turuvajadust me kindlasti ei kata. Osad tootmisettevõtted ei saa ka gaasist loobuda. Eeskätt toidutööstus on fookuses.

Ministeeriumis on sahtlitäis kirju erinevatelt ettevõtetelt, kes kõik arvaksid, et just nemad võiks saada kasutada sinist ehk väiksema aktsiisiga kütust. Küll sadamas, küll hoonete kütmiseks või ehitustehnikas ja nii edasi.

Ja ma arvan, et see on põhjendatud ettepanek. Me kahtlemata koalitsioonipartneritega seda arutame ka.

Kui pika nimekirja nendest, kes kõik võiks sinist kütust saada, te valitsusse viite?

See oleneb loomulikult sellest, kui detailseks me lähme. Võiks öelda lihtsalt, et ettevõtjad ja kodutarbijad ja siis ongi kogu nimekiri läbi käidud. Aga loomulikult on ka prioriteetsemad sihtgrupid.

Mis on prioriteetsemad sihtgrupid?

Tootmiskindluse osas on ikkagi need gaasiasjad kõige suurema küsimärgiga. Toiduainetööstuses osad on ikkagi suutnud gaasi pealt minna õli peale. Seal on võib-olla see teravik. Et ettevõtted ei paneks oma ukse kinni.

Kogu Euroopas praegu mõeldakse selle peale, kuidas anda riigile sülle kukkunud CO2 raha kuidagi tarbijale tagasi. On teil mõtteid, kuidas seda teha?

Kõik need meetmed, mida me oleme täna siin arutanud, ega need ka tühjast õhust ei teki. Need ongi need meetmed, kuidas CO2 raha tagasi läheb. Euroopa tasandil arutatakse, kas tänane CO2 kvootide süsteem ennast õigustab.

Seal energiaministrite kohtumisel on üks väga oluline asi, mida ka Eesti toetab, ehk niinimetatud maagaasi hinna lahtisidumine elektri hinnast. Kas teie olete aru saanud ka Eesti seisukohast, kui gaasijaamad ostavad gaasi sisse ühe hinnaga ja elektrit müüvad kallimalt, siis kust tuleb vahepealne raha?

Pigem me vaatame seda, kuidas siduda lahti ülejäänud elektritootmine gaasijaamade tootmisest. Ja et kas siis vahepeal kasum maksustada või leida mingi muu tehniline meede. See tõesti on keerukas. See kasum ka samamoodi ei jagune lihtsalt elektritootjatele, kuna nemad on rakendanud finantsinstrumente oma riskide hajutamiseks nii elektrimüüjate kui ka näiteks ettevõtete vahel.

Kui ettevõte on mitu aastat tagasi väga pika aja peale sõlminud lepingu, ta saab 30 euroga megavatt-tund elektrit ja täna on börsihind kümme korda kallim, siis just needsamad fikseeritud lepingud toodavad tegelikult elektritootjatele kahjumit. Ja põhimõtteliselt need ülejäänud maksavad selle kinni. Siin on ikkagi väga mitu tahku.

Eesti seisukohtades ei olnud seda superteenijate või superkasumite maksustamist. Euroopa Komisjoni ettepanekutes oli see küll. Vaadates Eesti turu peal ringi, kas te näete neid, kellelt võiks sülega raha rahvale tagasi jagada.

Selle pilguga ma ringi ei käi. Pigem on minu mure ikkagi börsi läbinähtavus ja need börsireeglid üldse. Ei saa ettevõtjaid süüdistada selles, et nad on kasvanud, et nad on ettenägelikult riski võtnud ja selle pealt teeninud.

Aga loomulikult mingil piiril läheb nihuke eetiline küsitavused. Kui teised on ikkagi pimedaks ja esimesed on äärmiselt suures kasumi ootuses, siis on mõistlik sekkuda ja tasakaalustada neid olukordi.

Eesti toetab komisjoni aruteludes tarbimise piiramist sarnaselt maagaasi kohta tehtud otsusega. Ainult et erinevalt maagaasi tarbimisest Eesti elektritarbimine kõrgete hindade mõjul oluliselt vähenenud ei ole. Kust peaks Eesti alustama, kui me saame või seame endale ise eesmärgi, et elektritarbimist näiteks kümnendiku või viiendiku võrra vähendada? Ma räägin kiiretest viisidest, mitte hoonete soojustamisest.

Ma kahtlen selles erasektori, just kodutarbija võimekuses veelgi oma tarbimist vähendada. Kindlasti mingitel viisidel on see võimalik, aga täna kodutarbija näeb väga palju vaeva ja teab isegi, et elekter on kallis.

Ettevõtjate poole peal, kus on ka enamus elektritarbimist, tulevad kõne alla meetmed, kus tõepoolest me toetame riiklikult suurtarbijaid mitte tarbima. Selle põhjus on väga lihtne. Ka see kurikuulus 4000-eurone tunnihind, seal piisas mõnest megavatist vähendamisest, et tegelikult see hinna kukkumine oleks olnud viiekordne.

Piltlikult võib öelda, et üks tehas vähendab oma tootmist ja absoluutselt kõik võidavad sellest ja et selles suhtes tarbimise juhtimise meetmed on kindlasti huvitavad.

Kas teil majas keegi töötab sellise sellise meetmega ja proovib seda kirja panna?

Jah, meil majas ainult inimesed töötavadki ja eriti energeetika osakond.

Mis on see eesmärk, kui nüüd saabuvad novembri või detsembri arved, siis riigi toel, kui palju või mitu protsenti peaks olema need arved ettevõtetele väiksemad?

Võimalikult palju, teist eesmärki täna ei saagi olla. Loomulikult me peame kaaluma kõikide teiste poliitiliste otsuste vahel. Positiivne sõnum on, et kaks kolmandikku ettevõtetest on ikkagi oma elektrilepingut fikseerinud. Kui palju me suudame nendest fikseeritud elektrilepingutest pakkuda odavamat hinda, see on pigem on suure küsimärgiga.