Kontrollikoja liikmeks saamisel on põhimõtteliselt kaks etappi: siseriiklik kandidaadi leidmine ja esitamine ning ametisse nimetamise otsustamine Euroopa Liidu Nõukogus.

Kandidaadi leidmisel võib omakorda eristada kahte külge. Esiteks kandidaadi kvalifikatsioon ja teiseks sobivus tööks kontrollikojas. Töö kontrollikojas ei ole tavaline raamatupidaja töö, vaid Euroopa Liidu eelarve sihtotstarbelise kasutamise järelevalve. Viimane eeldab kogu Euroopa Liidu toimimise, eesmärkide, poliitikate ja selle teostamisviiside head tundmist. 

Arvud liidavad kokku ametnikud. Kontrollikoja liikmelt eeldatakse arvude läbinägemise, kriitilise hindamise ja üldistamise võimet. See omakorda eeldab, nagu mainisin, Euroopa Liidu ja liikmesriikide valitsusaparaatide head tundmist ja sellealast kogemust. Neid inimesi ei ole meie väikeses riigis ülemäära palju.

Ametikoht kontrollikojas on tähtajaline ja tagasivalitav. Esindusdemokraatia üheks olemuslikuks ja heaks jooneks on institutsioonide ja kõrgete ametikohtade täitjate regulaarne vahetamine võimul oleva koalitsiooni poolt. Nii toimivad kõik või suurem osa Euroopa demokraatiaid.

Kohalik tähelepanu on koondunud valdavalt kandidaadi protseduurika kritiseerimisele, aga ka isikule. Meenutan, et valitsus esitas Keit Pentus-Rosimannuse kontrollikoja liikmekandidaadiks 8. septembril kui suure kogemusega inimest riigi valitsemise ja finantsvallas, samuti mainiti tema tööd parlamendis ja Euroopa Liidu Ministrite Nõukogus. Pressiteade peegeldas peaministri seisukohti.

Kandidaadi esitas rahandusministri ülesannetes maaeluminister Urmas Kruuse. Selgitan, et sellist ministrite asendust ei kasutatud mitte ad hoc, ehk ainult selle juhtumi puhul, vaid see on korraline, õiguslikult reguleeritud ja varasemalt palju kasutatud süsteem, mida on selgitanud ka riigikantselei juht. Juhan Partsi kandidatuuri esitas omal ajal rahandusministri ülesannete sotsiaalminister Margus Tsahkna.

Protseduur on siiamaani sobinud, kuid nüüd äkki enam mitte?! Raske mõista. Kui sellega ei olda rahul, siis tulnuks seda täiendada juba varem, nüüd on hilja. Kandidaadi esitas töövõimeline ja legaalne valitsus korras, mis selleks puhuks ette nähtud ja mida on varemgi kasutatud.

Kui on poliitiline soov esitamisprotseduuri täiendada, siis on olemas kõik võimalused seada uus ja parem kokku järgmisteks esitamiseks. Ja mis kõige olulisem, Eesti valitsuse esitatud kandidaadi ametisse nimetamise või mittenimetamise otsuse teeb ikkagi Euroopa Liidu Nõukogu, olles ära kuulanud Euroopa Parlamendi arvamuse. Otsustamise pädevus ja vastutus on seal.

Protseduurile on ette heidetud selle poliitilisust. Jah, see on poliitiline otsus ja valik. Sarnaselt toimivad ka paljud teised Euroopa Liidu liikmesriigid ja maailma juhtivad demokraatiad. Kontrollikoja liikme kandidaat esitatakse sarnaselt näiteks Rootsis.

Maksab silmas pidada, et poliitiline on iga viimane kui seadus ja otsus, mille teeb poliitiline organ ehk riigikogu ja tema poolt ametisse nimetatud valitsus. Iga õigusakt sisaldab olemuslikult teatud poliitilisi valikuid ja otsustusi, mida teeb selleks rahva poolt valitud poliitiline organ, parlament ja tema poolt moodustatud organid. Võiks läbi ja üle mõelda, kas poliitiline organ saab teha mittepoliitilisi otsuseid ja milline on apoliitiline akt. On põhjust arvata, et sellises arutelus satutakse vältimatult skolastikasse.

Kolleeg Uno Lõhmus, keda mul oli omal ajal au esitada kui tollast Tartu advokaati välisministeeriumile ametisse nimetamiseks Eesti esimeseks kohtunikuks Euroopa Nõukogu Inimõiguste Kohtusse, näib arvavat, et jutuks olev (Eesti) protseduur ei pruugi tagada alati parima kandidaadi leidmist.

Jah, on tõesti nii, seda ei saa garanteerida ükski protseduur iseenesest. Ja nii võis leida ka inimõiguste kohtu liikmeid, kellel reeglina oli küll juristi baasharidus, kuid senine karjäär kaugel õigusemõistmisest ja kohtu töö spetsiifika tundmisest. Aga intelligentsed ja haritud inimesed kohanevad ja õpivad uue ameti nõudmised ja reeglid kiiresti ära.

Jaan Ginteri väidet, et kontrollikoja kandidaadi esitamise asjaolude väljaselgitamiseks peaks alustama kriminaalmenetluse, ei tahaks üldse jutuks võtta, kui see ei peegeldaks meil kahetsusväärselt aina laiemalt levivat karistusõigusliku nuiaga mitte ainult vehkimist, vaid ka selle praktikas kasutamist. Aga see on eraldi teema ja sellest teine kord.