Sabotaaž merealuse taristu vastu on üha tavapärasem, nagu ilmestavad viimasel paaril aastal toimunud intsidendid Norra Teravmägedest Briti Shetlandi saarteni, Prantsusmaa Vahemere rannikust Taiwani väinani. Nii Briti Shetlandi saartel kui ka Taiwani väikesaartel põhjustas merealuse kaabli läbilõikamine ka interneti katkestusi. Merealuse kaabli läbilõikamiseks piisab ühest laevaankrustki, samal ajal kui rünnak Nord Streami vastu näitas, et merealuse torujuhtme lõhkumine eeldab reeglina keerulisemat tehnoloogiat.

Balticconnectori gaasijuhtme ja Eesti-Soome merealuse kaabli kahjustused Soome lahes toidavad Euroopas levinud hirme Venemaa sabotaaži suhtes kriitilise meretaristu vastu. Siiski paistab mulle, et ükski teine riik Euroopas pole sellise sabotaaži suhtes nii ohustatud kui Venemaa ise, seda Kaliningradi äralõigatuse tõttu Venemaa pärisosast. Selle pinnalt on Euroopa riikidel võimalik tulevikus loodetavasti luua tõhusamat heidutust Venemaa võimaliku sabotaaži vastu.

Kaliningrad on ühendatud muu Venemaaga kaablite kaudu, mis kulgevad läbi Poola ja Leedu maismaa. Lisaks rajas Venemaa 2021. aastal 1115 kilomeetri pikkuse merealuse kaabli Narva lahest Kaliningradini, mis on mõeldud tagama Interneti liikluse turvalisust ning stabiilsust sealses enklaavis.

Nimetatud pikk merealune kaabel paikneb ülekaalukalt teiste Läänemere rannikuriikide majandusvööndites – seda nii Soome lahe keskosas, kus Kaliningradi kaabel kulgeb läbi Soome majandusvööndi, kui ka Läänemere pärisosas. Sündmused viimasel paaril aastal on näidanud, et Läänemeri ei paku ohutut keskkonda Kaliningradi kaabli laadsele taristule.

Küsimus territoriaalmere laiendamisest

Üleilmset tähelepanu pälvisid Nord Streami torujuhtmete plahvatused 2022. aasta septembris. Need plahvatused toimusid Taani ja Rootsi majandusvööndis ja mandrilaval ning neid ei samastatud õiguslikult rünnakuga kummagi rannikuriigi vastu. Taani peaminister sõnas selgelt, et intsidendid toimusid rahvusvahelistes vetes ega viidanud seega relvastatud enesekaitse õigusele.

Taanlaste järeldus tugineb eeldatavalt arusaamale, et majandusvööndis ei ole rannikuriigil julgeolekualaseid suveräänseid õigusi ning see merevöönd on nii rannikuriigile kui ka kõigile teistele riikidele ühetaoliselt avatud sõjaväelisteks tegevusteks. Kui rünnatud objektil, nagu Nord Streami torujuhtmed, puudub ka oluline side asjaomase rannikuriigiga (erinevalt rünnatud Eesti-Soome gaasijuhtmest ja merealusest kaablist), ei olegi alust pidada sabotaaži rannikuriigi majandusvööndis rünnakuks rannikuriigi vastu.

Sel taustal tõusetub küsimus sellest, kas Eestil ja Soomel tasub oma territoriaalmere piiri Soome lahes nihutada maksimaalse lubatud määrani rannajoonest, kaotades seeläbi majandusvööndi koridor?

Kui teine riik kasutab relvastatud jõudu mõne kriitilise meretaristu objekti vastu rannikuriigi territoriaalmeres, siis annab see kahtlemata viimasele oluliselt selgema aluse tugineda relvastatud enesekaitse õigusele. Territoriaalmeri on rannikuriigi suveräänne territoorium. Nagu rünnakud kriitilise taristu vastu maismaal, võivad rünnakud muu hulgas merealuste kaablite või torujuhtmete vastu territoriaalmeres olla casus belliks ehk sõja ajendiks.

Kriitilise meretaristu paiknemine täiel määral territoriaalmere vööndis seega võib, aga ei pruugi heidutada võimalike sabotaažiaktide korraldajaid. Ometi ei ole territoriaalmere välimise piiri laiendamine võluvitsaks, millega kaotada sabotaaži oht meretaristu vastu.

Tõenäoline on, et sabotaaž korraldataks sama meretaristu vastu ka juhul, kui see paikneks täiel määral territoriaalmeres, kuid ründaja pööraks eeldatavalt aga veelgi enam tähelepanu sellele, et ühtki konkreetset riiki ei oleks võimalik sellise rünnaku toimepanemise eest vastutusele võtta.

Eeltoodust nähtub, et territoriaalmere välimise piiri hüpoteetiline laiendamine Soome lahes võib üldjoontes õiguslikult mõnevõrra tõsta Eesti ja Soome kriitilise meretaristu kaitset. Tasub aga silmas pidada, et see tooks väinade õigusraamistiku iseärasuste tõttu kaasa välisriikide laevade ja õhusõidukite (sh sõjaliste) läbipääsuõiguste olulise ruumilise ja sisulise laienemise. Samal põhjusel on rahvusvahelistes väinades n-ö kunstlikult loonud majandusvööndi koridorid ka Taani, Saksamaa, Rootsi ja Jaapan.

Kui praegu on välisriikide (sõja)laevad ja lennukid surutud Soome lahe kitsasse koridori, siis Eesti ja Soome territoriaalmere laiendamisel keskjooneni avaneks mereala välisriikidele läbisõiduks ja ülelennuks pea kogu ulatuses Soome rannikust Eesti rannikuni. On kaheldav, et see mõjuks Eesti ja Soome julgeolekule soodsalt.

Pilk tulevikku

Siinkirjutaja hinnangul on territoriaalmere välimise piiri laiendamise asemel rannikuriigil mõistlik omaks võtta arusaam, et rünnak rannikuriigi kriitilisele meretaristule ka majandusvööndis võib anda õiguse relvastatud enesekaitseks, kui rünnaku mõju rannikuriigile on oluline. Sellise positsiooni kinnistumine tagaks õiguslikult küllap võrreldaval määral heidutavat eesmärki kui territoriaalmere välimise piiri laiendamine Soome lahel keskjooneni.

Praktikas on peamiseks takistuseks relvastatud enesekaitse õigusele tuginemisel aga tõendamiskoormise täitmine. Nagu Nord Streami rünnakud näitasid, on keeruline selliste sabotaažiaktide puhul veenvalt tõendada, et rünnaku toimepanemise taga on teine riik, mitte üksnes näiteks mõne kala- või kaubalaeva tegevus (mis küll võib mõistagi tegutseda varjatult mõne riigi korraldusel teatud merealust kaablit näiteks oma ankruga kahjustades).

Oleks raskesti usutav, et Taani ei peaks relvastatud rünnakuks enda vastu seda, kui lõhkeainetega õhitaks nii territoriaalmerre kui ka selle piirest väljapoole Fehmarni (Femerni) väina rajatav auto- ja rongitunnel. Erinevalt Helsingi ja Tallinna vahelisest raudteetunnelist, mis plaanitakse rajada maapõu sisse (mandrilavasse), paikneb selle kümnendi lõpuks valmiv Fehmarni väina tunnel merepõhjal ja võib seega olla merelt lähtuvate rünnakute jaoks lihtsam sihtmärk.

Nii kavandatav Eesti-Soome kui ka rajatav Saksa-Taani tunnel läbivad majandusvööndi koridori, mille rannikuriigid on loonud oma territoriaalmere välimist piiri vabatahtlikult tagasi tõmmates.

Meretaristu kaitse käimasoleva sõja taustal Euroopas

Meresõjaõiguse järgi on keelatud rünnata kriitilist meretaristut, sh kaableid ja torujuhtmeid, neutraalse riigi territoriaalmeres (neutraalsetes vetes). Seevastu relvakonflikti poole (näiteks Venemaa ja Ukraina) sõjategevus neutraalse rannikuriigi (näiteks Eesti ja Soome) majandusvööndis on lubatud. Arvestama peab siiski rannikuriigi huvidega küsimustes, millele laienevad tema suveräänsed õigused, sealhulgas merekeskkonna kaitse ning elus- ja eluta ressursside kasutamine.

Neutraalse riigi majandusvööndis ja mandrilaval on mõnes juhtivas mereriigis levinud arusaama mööda rünnakud kriitilise meretaristu vastu lubatud ka juhul, kui see objekt ei kuulu relvakonflikti osapoolele tingimusel, et konkreetse objekti ründamine toob otsest sõjalist kasu. Sellise tingimuse täitmine ei pruugi olla kuigi keeruline.

Legitiimseks sõjaliseks sihtmärgiks võib merealuse kaabli või torujuhtme muuta ainuüksi asjaolu, et sageli on need objektid varustatud sensorite ja tehnikaga, mis muu hulgas kaabli või torujuhtme kaitseks võimaldavad registreerida liikumisi ja hääli merekeskkonnas (selline tehnika oli näiteks Norra mannermaa ja Teravmägede vahelisel pikal merealusel kaablil, mis ometi ei võimaldanud ära hoida kaabli läbilõikamist tunamullu).

Kui näiteks mõni Eesti ja Soome vaheline merealune kaabel või torujuhe registreerib ka allveelaevade ületusi ja nende iseloomulikku müra, on selle alusel võimalik Soome või Eesti sõjalisel luurel identifitseerida seegi, millise riigi sõjaväele selline allveelaev kuulub ja milline on ta eeldatav kurss. Seetõttu kasutatakse sageli merealuseid kaableid ja torujuhtmeid paralleelselt nii sõjalisel- kui ka tsiviilotstarbel. Ühtlasi on neid võimalik kasutada teaduslikeks uuringuteks, näiteks mereimetajate kommunikatsiooni ja liikumisteede analüüsimiseks.

Arvestades muu hulgas merealuste kaablite tähtsust ainuüksi maailmamajanduse ja side seisukohast (99 protsenti mandritevahelisest internetiliiklusest põhineb merealustel kaablitel), on minu hinnangul põhjendatud neutraalsetele kaablitele muu hulgas majandusvööndis ja avamerel meresõjaõigusega tagada kõrgemad kaitsestandardid. Selliseid neutraalseid kaableid kui Eesti ja Soome vahel hiljuti katkenu ei tuleks väljaspool territoriaalmerd käsitada sõjaliste sihtmärkidena, välja arvatud siis, kui neutraalne rannikuriik kasutab neid mitteneutraalsel otstarbel.

Miski ei viita sellele, et Balticconnectori torujuhet või Eesti ja Soome vahelist merealust kaablit oleks kasutatud mitteneutraalsel moel. Kui leiab kinnitust meie põhjanaabrite eeldus, et tegemist oli sabotaažiga, on võimalik selliseid intsidente lugeda õiguslikult relvastatud rünnakuteks rannikuriigi vastu tingimusel, et neil on oluline mõju rannikuriigi elutähtsate teenuste toimepidevusele ning õnnestub tuvastada rünnaku toimepanija.

Praegusel juhul ei viita õnneks miski, et selliste teenuste toimepidevus Eestis või Soomes oleks ohustatud. Paraku on kaheldav, et Eestil ning Soomel õnnestub veenvalt tuvastada ning vastutusele võtta arvatava rünnaku toimepanija.