Ettevalmistused moonahankeks käisid kogu aasta. Juba möödunud talvel teatas kaitseinvesteeringute keskus, et järgmise seitsme aasta jooksul plaanib Eesti soetada poole miljardi euro eest suurekaliibrilist moona. Neile, kes tahtsid konkursside ajaks jaole saada, pakkus riik raamlepinguid.

Poole miljardi eurosest raamlepingust maksimaalselt 110 miljonit eurot on mõeldud CV90 tornis kõrguvate kiirlaskekahurite varustamiseks. Kuni 20 miljoni euro eest ostetakse moona väärikas eas M-69 granaadiheitjatele. Kõige enam ehk 370 miljonit eurot kavatseb riik kulutada 155 mm suurtükimoona peale.

Tänavu oktoobriks sõlmiti raamleping 12 ettevõttega seitsmest riigist. "Mitme pakkujaga sõlmitud raamlepingu mõte on, et me saaksime turult ükskõik mis hetkel parimat hinda parimate tarneaegadega," selgitas kaitseinvesteeringute keskuse relvastuse kategooriajuht Ramil Lipp.

Tema sõnul panustavad taolisele skeemile üha rohkemad riigid. "Kui me oleks kinni ühes raamlepingu partneris, siis meil põhimõtteliselt ei tekiks valikut, vaid me peaksime leppima sellega, mida see üks partner meile pakub," lisas Lipp.

Pevkuri sõnul pannakse mängu 280 miljonit eurot

Kohe said lepingud ka esimese tuleproovi. Läinud teisipäeval, kui Euroopa Liidu kaitseministrid selgitasid üksteisele, miks ei õnnestu neil täita Ukrainale antud miljoni mürsu lubadust, teatas meie kaitseministeerium 155 mm mürskude minikonkursist.

Sõna "mini" kannab siin suuresti juriidilist tähendust. "Eesti on praegu kõige suurem moonaostja Euroopas," ütles kaitseminister Hanno Pevkur. "Soome ostis 100 miljoni eest, Norra vist ostis suurusjärgus paarisaja miljoni eest. Eesti minikonkurss, ligi 280 miljoniga on kindlasti Euroopa moonaturul väga-väga suure mõjuga."

280 miljonit eurot on konkursi hinnanguline maksumus ja selle sisse on arvestatud nii käibemaks kui ka see, et riik võib hankes küsitud moonakogust hiljem 50 protsendi võrra suurendada. Siiski küündib ka konservatiivsem arvutus ligi 150 miljoni euroni.

"Me tõesti ei tea, kuidas turg on reageerinud viimaste kuude tellimustele. Fakt on see, et mürsud ja nende erinevad osad on oluliselt kallimaks läinud," sõnas Pevkur, kelle sõnul selgub moona tegelik hind alles pärast pakkumiste avamist.

Moona kallinemist võidakse kohati üle hinnata

NATO sõjalise komitee esimees admiral Rob Bauer märkis hiljuti, et enne täiemahulise sõja algust maksis üks 155 mm mürsk pisut üle 2000 dollari. Nüüd maksab see neli korda rohkem.

Ramil Lipp ütles, et asi on mitmetahulisem. Esiteks on kõige tavalisemaid high explosive mürske väga erinevaid. Vanem moon võib ulatuda kõigest 18 kilomeetri kaugusele, uuemat ja kallimat saab lasta 24 või koguni 30 kilomeetri taha.

Peale selle müüakse pikendatud laskekaugusega moona, mille eest pole vastasel pääsu ka 40 kilomeetri kaugusel. Niisugust moona aitab edasi väike raketimootor või mõnel juhul ka gaasigeneraator, mis kompenseerib mürsu taha tekkivat alarõhku.

"24- või 18-kilomeetrine moon võiski kaks aastat tagasi maksta paar tuhat eurot. Aga minu andmetel ei ole selle hind tänaseks neli korda tõusnud," sõnas Lipp. "Ning ka kaks aastat tagasi maksis pikendatud laskeulatusega või 30-kilomeetrine moon 3500–4500 eurot."

Eesti loodab minikonkurssidega saada kolme tüüpi moona. Kõige enam ostame me nii-öelda tavapäraseid 30-kilomeetrise laskeulatusega mürsukomplekte. Just nii kaugele lasevad tavamoonaga Koreast soetatud K9 liikursuurtükid.

"Soovime võtta sellest relvasüsteemist maksimumi," rääkis Lipp. "Lühematele distantsidele, kuni kümme kilomeetrit võib lasta ka miinipildujaga. Selleks ei pea kallimat moona ja kallimat relvasüsteemi kulutama."

Lipp lisas, et tema teada pole ka 30-kilomeetrise moona hind Baueri mainitud 8000 euroni kerkinud. "Minul on täna turult teadlikkus, et nende hinnavahemik jääb nelja-viie tuhande euro juurde," sõnas Lipp.

Eesti ostab korraga üle 25 000 mürsukomplekti

Teine minikonkurss on pühendatud pisut kallimatele pikendatud laskekaugusega mürskudele. Kahte tüüpi moona kokku plaanib Eesti esialgu osta umbes 25 000 lasu tarvis.

Kolmanda minikonkursiga otsib riik tankitõrjemürske. "See konkurss jääb suurusjärku 500 mürsukomplekti juurde," ütles Lipp, kelle sõnul maksavad tankitõrjemürsud ka kordades rohkem.

Näiteks Saksamaal toodetud SMArt 155 mürsukomplekti hinnaks on ajakirjanduses pakutud 70 000 – 80 000 eurot. Rootsi ja Prantsuse ettevõtete ühistööna valminud BONUS-e hinnaks nimetas The Economist hiljuti 40 000 eurot.

Mõlema süsteemi tööpõhimõte on sarnane. Paarisaja meetri kõrgusel sihtmärkide kohal pääsevad mürsukestast välja kaks väiksemat laskeseadeldist, mis tiivakestele või langevarjule toetudes tasapisi maa poole kulgevad. Samal ajal otsivad nad mitmekümne tuhande ruutmeetri suuruselt alalt üles sihtmärgid ja lasevad nende poole soomust läbistava lõhkelaengu.

Üle veerandi punktidest läheb kiiremale pakkujale

"Meil on kolm erinevat minikonkurssi üleval ja kõik kolm võivad minna erinevatele ettevõtetele," sõnas Lipp.

Ettevõtetega raamlepinguid sõlmides jättis kaitseinvesteeringute keskus endale üsna vabad käed kujundamaks tulevaste minikonkursside tingimusi. Pakkumistele hindeid pannes võib maksumuse osakaal kõikuda 50 ja 90 protsendi vahel ning tarneaja osakaal kaheksa ja 40 protsendi vahel. Nii-öelda rohelise moona komponent võib ulatuda kahest protsendist kümne protsendini.

"Teatavasti laskemoon ise omab mingis osas kahjulikke aineid. Me läbi selle hindamiskriteeriumi suuname pakkujaid selle peale rohkem mõtlema," selgitas Lipp.

Suur paindlikkus jäeti raamlepingutesse arvestusega, et need kehtivad järgmised seitse aastat.

"Mingil hetkel võib tekkida vajadus väga kiireks tarneks. Sellisel juhul me kindlasti hindame tarneaega prioriteetsuse mõttes kõrgemalt. Ja kui me näeme, et meie esmavajadus on tagatud ja meil on aega, siis me kindlasti hindame rohkem hinnakomponenti," sõnas Lipp.

Paar nädalat tagasi välja kuulutatud minikonkurssidel määrab võitja 70 protsendi ulatuses hind, 28 protsendi ulatuses tarneaeg ja kahe protsendi ulatuses kahjulike ainete vältimine.

Eesti loodab kuni kaheaastasest järjekorrast mööda saada

Konkursi maksumusest on veel keerulisem ennustada seda, millal mürsud Eestisse jõuavad. "Ma väga loodan, et see tähtaeg saab olema üsna kiire," sõnas Hanno Pevkur, "ehkki relvatootjatega tehtud intervjuud annavad optimismiks vähem põhjust."

"Üldine jutt, mida pakkujad täna räägivad, on see, et nende tootmisliinid on järgmiseks pooleteiseks kuni kaheks aastaks planeeritud ehk siis tellimused on ees ja järgmised poolteist-kaks aastat ei pruugi tõenäoliselt midagi saada," rääkis Lipp.

Samas usub ta, et muretsemiseks pole suuremat põhjust. Esiteks ei ole Eesti moonalaod tühjad ja kõik, mida me praegu soetada soovime, peaks tulema lisaks senistele varudele. Teiseks tasub tema sõnul loota minikonkursi tingimustele.

Lipp selgitas, et tarneaja eest antavad punktid jagatakse välja jupikaupa. Esimesena kohale jõudva 5000 mürsu eest võib saada näiteks kümme punkti, järgmised 5000 mürsku annavad seitse punkti ja ülejärgmised veel vähem.

"Kui panna turuosalised konkureerima, siis võib juhtuda, et nad vaatavad olemasolevad lepingud üle, võib-olla seadistavad seal midagi ümber, võtavad kuskilt mingi vahepealse koguse ja hoopis pakuvad selle meile," rääkis Lipp. "Mängu ilu selles minikonkursis seisnebki selles, et ükskõik, mida turuosalised avalikest allikatest teada annavad, siis alati võib olla mingisuguseid variante, et saab kiiremini."

Euroopa mürsutoomine suureneb tasapisi

Hanno Pevkur usub, et Eesti hange annab turule signaali kiiremini tootma hakata. "See on ehe näide sellest, kuidas Euroopa kaitsetööstust on võimalik kiiremini käima tõmmata, sest see on reaalne tellimus. Meil on vaja uut raha selleks, et tööstus ennast käima tõmbaks," rääkis Pevkur.

Arvestades, et minikonkursside tingimustes jätab Eesti endale võimaluse tellimusi 50 protsendi võrra kasvatada, plaanib riik endale kindlustada umbes 37 000 mürsku.

Pevkuri sõnul tuleb Euroopa riikidel mürskudega Ukrainat aidata ja siinsed varud taastada. Kuid ka sellest ei piisa, sest NATO uued kaitseplaanid eeldavad senikavandatust hulga suuremaid moonakoguseid.

Läinud kolmapäeval Euroopa kaitseministritega kohtudes märkis Pevkur, et kõige selle jaoks peaks Euroopa tootma kolm miljonit mürsku aastas.

"Kui vaadata seda, et hetkel suudab Euroopa toota erinevatel hinnangutel 500 000 kuni 700 000 mürsku aastas ja järgmise aasta esimeses kvartalis jõutakse võib-olla miljoni mürsuni, siis tegelikult me peaksime sealt veel kaks-kolm korda ülespoole liikuma selleks, et nii Ukraina vajadused kui ka Euroopa enda puudujäägid ära katta," rääkis Pevkur.

Pevkur: Rheinmetall otsib riike, kellega koos tehaseid ehitada

Relvatootjad on rääkinud, et soovivad riikidega pikaajalisi lepinguid, kindlustamaks, et kiiresti püsti aetud tootmisliinid rahvusvaheliste pingete leevenedes seisma ei jää. Samas otsitakse ka teistsuguseid garantiisid. Hanno Pevkur tõi näiteks Euroopa ühe suurema tootja Rheinmetalli.

"Nendel minu teada on läbirääkimised mõne Euroopa riigiga, kus nad investeerivad tehasesse pool maksumusest ja paluvad riigilt teist poolt. Me juba näeme seda, et riigid lähevad sisse moonatootmisesse," sõnas Pevkur.

Ta usub, et Eesti läheb teist teed. Moonatootjad soovivad ministri sõnul riigi abi ka sobiliku asukoha leidmisel, planeeringute ja lubade menetlemisega. "Mida me praegu teeme kaitsetööstuspargi näol," rääkis Pevkur. "Kui me leiame võimaluse planeering läbi viia, siis ma usun, et Eestisse on ka erinevaid moonatootjaid tulemas."

Ramil Lipp ütles, et tehaste tootmisvõime suurendamine pole moonatootjate ainus väljakutse. Nimelt on kogu maailmas kasvanud nõudlus ka mürskude tootmiseks tarvilike materjalide ja detailide järele. "See tarneahel võib minna päris mitu astet allapoole. Küsimus ei ole ainult selles, kes mürsu kokku komplekteerib," sõnas Lipp.