Saksamaa valitsus on pärast esimest poolaega selgelt kaotusseisus. Koalitsioon on löönud mitu omaväravat ning olukord halvenes veelgi möödunud aasta 15. novembril, mil Saksamaa konstitutsioonikohus näitas valitsuskoalitsioonile punast kaarti, keelates kasutada 60 miljardit eurot kliimafondi jaoks ning tekitades sellega riigi eelarvesse suure augu.¹

Mida teha, et viiki mängida?

Mida teeb valitsus nüüd selleks, et järgmise kahe aasta jooksul järgmiste Bundestagi valimisteni mängida vähemalt viiki, teisisõnu, mida teha, et koalitsioon püsima jääks? 

Koalitsiooni peamine ründaja majandusminister Robert Habeck on suluseisus, sest just tema vastutuse alla käiva kliimafondi rahastus sai mainitud kohtuotsuse tõttu kannatada. Eriti head kuvandit ei loonud ka tema eelnevad otsused alustades tuumaelektrijaamade sulgemisest möödunud aastal ja sellega seotud jagelemistest koalitsioonis, minnes edasi diskussiooni juurde gaasihinna ümber – Habeck tahtis 2022. aasta sügisel panna kõrgemale tarbijahinnale otsa ka tarnijate hinnavahe ning pidi lõpuks juba tehtud otsusest loobuma.

Möödunud aastal sai majandusminister hoonete soojustuse seaduse tõttu jällegi avalikkuses korralikult sõimata ja pidi sisse viima parandused ning pikema üleminekuaja gaasikatlate vahetamiseks soojuspumpade vastu.²

Koalitsiooni väravavahi ülesande on enda peale võtnud Habecki poliitiline vastane rahandusminister Christian Lindner. Kohe pärast konstitutsioonikohtu otsust kehtestas Lindner eelarve külmutamise, millega keelas uued väljaminekud eelarveküsimuse lahendamiseni.³

Seoses tekkinud eelarvekriisiga pidi Lindner peatama aastaks 2023 nn võlapiduri, mis temale kui liberaalide juhile oli kahtlemata valulik samm, sest võlapiduri kaitsmisest on saanud tema põhiülesanne ning sellest loobumisega lõi rahandusminister kahtlemata poliitilise omavärava.

Olukorda raskendas asjaolu, et rahandusminister pidi ühes majandusministriga nüüd leidma võimalusi tekkinud eelarveauku lappida, kusjuures Habeck pidi kaitsma rohepöördega seotud suuremaid väljaminekuid tarbijatele ning Lindner pidi selgitama võlapiduri peatamise vastuolu omaenda põhimõtetega.

Kantsler Olaf Scholz omakorda küll kommenteeris tekkinud situatsiooni Bundestagis, kuid lõppkokkuvõttes on tavainimestele temast jäänud pigem eemalolev mulje. Kõik see on andnud eelkõige opositsioonile põhjust valitsust kritiseerida ning valitsuskoalitsiooni niigi halb reiting sai veelgi kannatada.

Meeskonna ehk koalitsiooni lagunemise oht oli möödunud aasta lõpusirgel käegakatsutav. Viimased küsitlused näitasid poolehoidu valitsuskoalitsioonile vaid 32 protsenti, kusjuures 2023. aasta jooksul kaotasid potentsiaalseid valijaid kõik koalitsiooniparteid.

Nii püsib kantsler Scholzi sotsiaaldemokraatide toetus vaid 15 protsendi peal, ka rohelised on langenud 12 protsendi peale ning liberaalid saaksid vaevu viie protsendi künnisest üle, kui küsitluste asemel oleks tegemist Bundestagi valimistega.⁴

Uusi valimisi nõudsid seoses eelarveprobleemidega nii mõnedki poliitikud, eelkõige suurima opositsioonipartei CDU juht Friedrich Merz, kes nimetas oma eelarveteemalises kõnes Olaf Scholzi "võimu torumeheks", selgitades säärast iseloomustust asjaoluga, et Scholz ainult parandab aina juurde tekkivaid auke valitsuse torustikus, kuid ei ehita midagi ega loo uusi lahendusi.⁵

Kõige murettekitavam on ülejäänud parteidele parempoolse AfD ülihead küsitlustulemused, mis näitavad üleriigiliselt 23 protsendi valijate poolehoidu ja see on ainult ligi kümme protsenti vähem kui kogu valitsuskoalitsioon kokku.

Kuigi Olaf Scholzi kabinet demonstreeris möödunud aasta lõpus üksmeelt ega soovinud koalitsiooni lagunemise ohtu välja näidata, on ekspertide arvates just halvad küsitlustulemused peaaegu ainuke põhjus, miks koalitsioon veel püsib.

Korralik kvaliteedikontroll ootab valitsuskoalitsiooni parteisid juba käesoleval aastal, mil toimuvad europarlamendi ning kohalike parlamentide valimised kolmes Ida-Saksa liidumaas (Brandenburg, Sachsen ja Thüringen), kus on oodata väga häid tulemusi just AfD-le.

Mida on oodata Saksamaal käesoleva aasta jooksul?

Saksamaa eelarve nõuab parandusi, millele valitsus otsib käesoleval aastal lahendust, muuhulgas pidi ka Christian Lindner sarnaselt Eesti peaministrile Kaja Kallasele murdma oma lubadust makse mitte tõsta.

Samuti on ilmselge, et tarbijate maksukoormuse üldine suurendamine majanduskriisi ja eelkõige kõrge inflatsiooni ajal ei ole majanduslikult ega poliitiliselt tark samm. Seega üritab Saksamaa valitsus tarbijatele langevaid väljaminekuid võimalikult hajutada, olenemata eelarveprobleemidest.

Näiteks tõusis käibemaks erinevalt Eestist mitte üldiselt, vaid üksnes toitlustusega tegelevates ettevõtetes mujal kehtivale 19 protsendile. Varasemalt oli see langetatud seitsmele protsendile seoses koroonakriisiga.

Muuhulgas muutis koalitsioon ka tulumaksuarvestust, mis Saksamaal on teadagi progressiivne, tõstes maksuvaba miinimumi ning vähendades keskklassi palga üldist maksukoormust.⁶

Siiski ei paista tarbijatele kuigi roosiline aasta tulevat, sest 1. jaanuarist tõusid hinnad tonni CO² kohta, mis tähendab kõrgemat kütusehinda ning kallimat elektrit ja soojust kodudes. Samuti tõusevad kõikvõimalikud sotsiaalkindlustused, muuhulgas haigekassa- ja pensionikindlustus.⁷ Siiski on võimalik, et eelarvesse jääb ikkagi auk ja rahandusministril ei jää muud üle kui kehtestada võlapiduri peatamine kriisiolukorra tõttu ka 2024 aastal.

Mida tähendavad Saksamaa eelarveprobleemid Euroopa kontekstis? Võimalik, et löögi alla satuvad väljaminekud Ukraina toetamiseks, see puudutab nii sotsiaaltoetust sõjapõgenikele kui ka rahalist ja militaarset abi. Samal ajal ei ole koalitsioon siiani midagi taolist väljendanud ning on hoopis lubanud Ukrainat edaspidigi toetada, kuid arvatavasti oleneb ka selles osas kõik eelarve olukorrast.

Lähis-Ida konfliktis peab Saksamaa valitsus ilmselt samuti võtma vastu otsuseid tehnilise ja rahalise abi suhtes.

Üldiselt saab käesolev aasta Saksamaa majandusele ilmselt raske, sest endiselt kõrgete energiahindade kõrval peab majandus tegelema nüüd ka väiksema kasvuprognoosi ja eeldatavalt väiksema käibemahu ning oodatust madalama tarbimisega.⁸

Valitsuskoalitsiooni eelarveprobleemid puudutavad ka Saksa tööstust, sest mainitud kohtuotsuse tagajärjel on vähenenud mitme erifondi maht, nagu kliimafond (KTF) ning majandusfond (WSF), mis puudutab otseselt investeeringuid.⁹ Seega peab Olaf Scholzi valitsus leidma viisi kuidas olukorda parandada, sest Saksamaa majanduslik käekäik avaldab otsest mõju Euroopa Liidu ning euroala stabiilsusele.

Jäädes võrdluse juurde jalgpalliga võib kokkuvõttes öelda, et tiimikapten Scholz peab oma meeskonnas jälle tekitama Ordnungi ning oma mängijad ehk ministrid korralikult väljakule paigutama, andes neile kätte selged juhtnöörid, et vähendada vastuväravate ohtu ning ehk lüüa ka mõni värav heade poliitiliste otsuste näol. Ainult nii saavad sakslased suvel kodumaal nautida jalgpalli EM-i ning unustada hetkeks poliitilised ja majanduslikud probleemid.