Kas olete aru saanud, miks just eile väljaviskamised tehti? Kas väljaviskajatel oli kartus, et Martin Helme leer jääb juhatuses pärast kongressi vähemusse?

Kuni eilseni ma ei oleks tahtnud nimetada neid leerideks, sest enamus erakonna liikmeid on alati olnud samade põhimõtetega ja samade maailmavaateliste küsimustega. Lihtsalt on olemas erinevad nägemused nüanssides, kuidas mingit asja teha. Aga täna võib öelda, et järelikult nemad nägid neid leere.

Sest eile, kui hakati välja heitma Pärnu ringkonna juhti, kes on olnud ringkonna juht 11 aastat ja me oleme alati kõik valimised võitnud Pärnumaal, siis häältega kaheksa poolt, kuus vastu ja üks erapooletu oli näha, et neil on napp ülekaal hetkel. Ja eks see suurim hirm oli, et viis päeva hiljem aset leidval kongressil võidakse valida uued erakonna juhatuse liikmed ja see ülekaal ei ole enam mitte kaheksa-seitse või kaheksa-kuus, vaid võib-olla tasakaalus või hoopis vähemuses. Ma arvan, et see väljaviskamine lähtus pragmaatilisest hirmust.

Kas seal pakuti ka mingeid kompromisse? Et Silver Kuusik võtab oma kandidatuuri tagasi, katsutakse kuidagi kokku leppida?

Ei. Tagantjärele vaadates või juba õhtu jooksul sai aru, et tegelikult oli plaan algusest peale paika pandud. Olid kokkulepped tehtud osa inimestega, kuidas hääletama peab ja mingit kompromissi ei tahetudki leida. Kui oleks tahetud, oleks ka leitud, aga tegelik eesmärk oli asi ära teha.

Mis saab nüüd edasi, teie Jaak Madison lähete loomulikult europarlamenti, aga millisesse fraktsiooni?

Kindlasti ma vabandan nende valijate ees, kes valisid mind ainult tänu sellele, et ma olen EKRE kandidaat. Kuid samal ajal tuleb aru anda, et ega minu maailmavaade või seisukohad ei ole kuidagi muutunud ja ma ajan täpselt sama asja edasi ka uues EP koosseisus.

Ja ka poliitfraktsioon jääb samaks. Ehk ka need väited, mida on õhku visanud erakonna esimees Martin Helme, et justkui mina olevat tahtnud peavoolustuma minna EPP-sse ja ma olevat rääkinud sellest eelmisel sügisel, ei vasta tõele. Mida ma ütlesin, oli see, et me ei peaks enne valimisi panema ennast lukku ja ütlema, et me kindlasti jääme mingisse fraktsiooni. Meil on olnud erimeelsusi meie praeguses fraktsioonis, eelkõige Venemaa ja Ukraina küsimuses. Ja kui me näeme, et asi tüürib nii-öelda negatiivses suunas meie jaoks, siis me peaksime hoidma vähemalt enne valimisi uksed lahti ja ütlema, et me ei välista mitte midagi.

Aga peale valimisi võime jääda muidugi samasse fraktsiooni. Et see oli tegelik jutt, mida mina rääkisin. Aga kahjuks erakonna esimees on läinud seda teed, et hakkas moonutama või siis otseselt vastupidist rääkima sellele, mida mina tegelikult rääkisin.

Olen rääkinud meie poliitfraktsiooni juhtkonnaga europarlamendis, nad on mures ja küsivad, mis edasi saab. Olen vastanud, et meie koostöö läheb praegu edasi, kui see jätkub samadel alustel. Samade õiguste ja võrdsete võimalustega, nagu seni on olnud. Ja sel juhul ma jään praegusesse fraktsiooni.

Kui suur on tõenäosus, et loote Eestis uue erakonna? Selle tegemine on raske: see vajab raha, organiseerimisvõimega inimesi, ideid. Kas see on tehtav?

Eks iga asi on tehtav, aga suure töö ja tahtmisega. Aga peab ka aru andma, et see on väga-väga keeruline. Ma mäletan väga selgesti, kui ma liitusin 2013. aastal EKRE-ga ja see erakond oli niivõrd algusjärgus, et ei olnud toimivaid ringkondi, ei olnud finantse, ei olnud piirkonna juhte. Selle loomine nõuab ropult tööd.

Aga hetkel on väga keeruline öelda, mis saab edasi. Me hetkel kogume kokku nende inimeste soovid ja andmed, kes on lahkunud või lahkumas EKRE-st juhtimisprobleemide tõttu. Võtame nendega ühendust ja siis meeskonnana arutame, mis on kõige õigem strateegia. Eilse päeva sündmuste tõttu on täna ju põhjust juubeldamiseks eelkõige Reformierakonnal ja sotsiaaldemokraatidel, sest paremkonservatiivne tiib on lühenenud üksikute inimeste egode pärast või juhtimisvõimetuse pärast. Aga see väli vajab esindamist.

On üsna palju inimesi, kelle jaoks Isamaa on liiga keskel maailmavaateliselt ja samas EKRE on nüüd nihkunud veelgi enam nišiparteiks, kus arukatel ja mõtlevatel inimestel on pärast eilseid sündmusi võimatu kohta leida. Nii et see nõuab rahulikku analüüsi ja tasakaalukat lähenemist.

Olete aru saanud, mis oli Martin Helme tegelik eesmärk? Jaak Madison sai äsjastel valimistel üle 30 000 hääle, mida oli oluliselt rohkem kui erakonna esimehel Martin Helmel, siis kas ta nägi teis endale konkurenti? Et mingil hetkel oleksite võinud selle erakonna talt üle võtta? Kas kogu asi taandubki sellele?

See võib taanduda, sest enne valimistepäeva oli kümneid erakonnaliikmeid ja erinevaid erakonna ringkondi, kes tulid jutuga, et ma peaksin kandideerima kongressil EKRE esimeheks. Ja ma ütlesin, et see ei oleks aumehelik. Erakonda ei ole võimalik hästi juhtida Brüsselis Euroopa Parlamendis olles. Ehk et see on vale hetk ja vale aeg. Ja et ma pigem tahaksin näha, et et seda tööd jätkab Martin Helme. Anda talle jätkuvalt võimalus heas usus, et ta suudab erimeelsused ületada, suudab leida kompromisse.

Ma ei seadnud oma kandidatuuri üles 9. juuni südaööks, mis oli tähtaeg. Ja siis kaks päeva hiljem visati juhatuse koosolekul ainus kandidaat Martin Helme kohale ja mitte isegi vastu, visati lihtsalt üle parda.

Kas see oli mingi tema hirm, ma ei oska öelda. Aga minu jaoks ei ole usutavad väited, et erakonnast visati välja mingisugune väga väikest rühma esindav seltskond, kes tahab teha mingisugust võimupööret ja liberaalglobalistlikku revolutsiooni. Sest kui see grupp oleks olnud tõesti nii väike, nagu Martin Helme väidab, siis pole ju probleemi minna kongressile, võtta seal ülekaalukas võit ja peale kongressi uue juhatusega lahendada probleemid, vajadusel visata mõni inimene ka välja. Seega need väited ei ole lihtsalt usutavad. Aga on, nagu on.

Praegu kahetsete, et oleks võinud siiski avalduse esimeheks kandideerida esitada? Või siis oleks ka teid välja visatud?

Võimalik tõesti, aga ütleme nii, et ma ei kahetse. Tänaseks on selgeks saanud, et see ei ole kahjuks enam see erakond, millega ma tõesti liitusin ja mille jaoks ma tegin üle 10 aasta tööd. Erakonnad tihti muutuvad, muutuvad ka inimesed erakondades, aga minu seisukohad ja minu vaated ei ole mitte kuidagi muutunud väärtusküsimustes ja maailmavaates. Muutunud on erakonna juhtimisküsimused ja see sisepoliitiline probleem, kuidas seda asja on edasi aetud. Minu teekond seetõttu sai paraku otsa.

Ennustate, et EKRE-st saab nišipartei, kus on võimul üks perekond ja sõnumid, on järjest käremeelsemad, kuid valijate baas aheneb?

Ma kardan küll seda. Mitte ma ei looda seda, sest senimaani ikkagi on ju EKRE olnud selgelt kõige parem, konservatiivsem ja rahvuslikum erakond. Kõige selgemini ja selgemate sõnumitega esindanud oma valijate seisukohti ja huve. Aga olukorras, kus üritatakse lahti saada inimestest, kellest üks on ajalooprofessor ning teine on olnud endine Saue linnapea ja riigikogu esimees, sellega tekitatakse olukord, kus näiteks välispoliitika ekspert Ants Frosch on sunnitud lahkuma erakonnast. Ja tõenäoliselt tuleb seal veel järge.

Kindlasti see ei laienda valijate baasi ja võimalusi teha häid tulemusi valimistel. Mis omakorda jällegi kinnitab seda, et juhtimine läheb veel kitsama ringi kätte. See juhtimine on väga kindel ja sama kindlates kätes nagu Kaja Kallasel.

Erakond jääb kindlasti püsima, aga küsimus on selles, mis saab olema selle tähtsus poliitmaastikul. Ja kuidas see seisab oma valijate huvide eest. Hetkel on raske ennustada, mis saab, aga on hirm, et ta (EKRE - toim) muutub pigem nišiparteiks.