Minu jaoks on kummaline, et te olete hästi palju rääkinud 1939. aastaga sarnanevast olukorrast, olete toonud mitmeid paralleele. Aga ajalugu ei kordu kunagi päriselt. Kui me viime selle üle 1939. aastasse, siis kas see, kui kaitseministeeriumi kantsler lahkub ja samal ajal vahetub ka kaitseväe juhataja sellises olukorras, on ikkagi õige mõte?

Teate, ma sõitsin eile õhtul töölt koju ja mõtlesin, kas see oli ikka õige asi, mida teha. Ja jõudsin üsna kiirelt järeldusele, et oli küll. Te tõite ise 1939. aasta näite. Mul on siin meeles üks tsitaat ja ma küsin vastu – kes nii ütles ja millal? Tsitaat algab siis järgmiselt: "Kuid on selge, et kui sa ise ennast ei kaitse, siis ei aita sind ka keegi teine. Hiljem on asjata kurjustada, kui õigel ajal oled loobunud vastuhakkamisest."

Ma tõesti ei oska pakkuda, ma pakun, et see oli Jaan Tõnisson.

See oli Laidoner kuskil 1939. aasta keskel. Väga kõnekad sõnad, eriti selle mehe poolt, kes jättis asjad tegemata, kui õigel ajal vaja oli. Eriti see lause teine pool, et hiljem on asjatu kurjustada, kui õigel ajal oled loobunud vastuhakkamisest. Ja temal oli asjatu kurjustada siis juba Siberis, kui juba hilja oli.

Teie tagasiastumise peamine põhjendus oli see, et poliitikud ei ole leidnud 1,6 miljardit eurot Eestile laskemoona ostmiseks. Mina ajakirjanikuna mõtlen, et tagasi ei peaks astuma kaitseministeeriumi kantsler, vaid tagasi peaks astuma kaitseminister, Reformierakonda kuuluv Hanno Pevkur, kes asja eest vastutab!

Ma klaarin kõigepealt selle 1,6 miljardit ära. See on päriselt ka tõsine asi, ma olen päriselt ka mures selle pärast. See 1,6 miljardit ei ole puudu mingisugusest ideaalist või mingisugusest tabelist, see on puudu sellest, mis on Eestil minimaalselt vaja, et enne NATO vägede siia jõudmist Eesti sõjaliselt hakkama saaks. Ja see ei ole jälle kuskilt suvaliselt välja mõeldud, see tuleb nendest samadest NATO plaanidest. See on erakordselt tõsine asi!  

Mis puudutab poliitikuid, siis poliitikud teevad loomulikult otsuseid ise. Tõsi on see, et kui inimesed on riigikokku valinud Eesti inimesi esindama, siis vastutus ei ole kuidagipidi anonüümne, et nüüd kõik 101 inimest vastutavad kõikide asjade eest – siis ei vastuta ju keegi! Vastutusvaldkonnad on ära jaotatud, riigikaitse eest vastutab poliitiliselt kaitseminister ning riigikaitsekomisjoni esimees.

Ja ma selles mõttes ei taha kuidagi ministri tööpõllule ronida, ministri töö on väga-väga raske töö. Ja see raskus ei tule mitte sellest, et välismaal koosolekutel käia või siin üksuseid külastada või kaitseministeeriumi koosolekuid juhtida. Seal on kõik väga hästi ette valmistatud, meil on koridoride kaupa inimesi, tipptasemel spetsialiste, kes seda teevad. Raske on töö valitsuses veenda oma valdkonna olulisust, veenda teisi ministreid, panna valitsus kujundama seisukohta, et õiged asjad ära teha. See on see, mis nõuab päriselt väga suurt ja kirglikult asjasse suhtumist.

Te olete kindlasti käinud kohtumas ka riigikogu fraktsioonidega, nende erakondade esindajatega, kes riigikogus on. Mis see tagasiside on olnud? On teile õlale patsutatud, öeldud, et vaja oleks küll, aga vaatame, mõtleme, kaalume…

Mina olen käinud ja ma tean, et kaitseväe juhataja on praktiliselt käinud vist tänaseks kõikides fraktsioonides. Ja eks tagasisidet on igasugust – on olnud toetavat, meil on kindla peale palju poliitikuid, kellele on see väga südamelähedane asi. Eile õhtul näiteks haridusminister rääkis palavalt sellest, kuidas kaitsekulutusi on vaja hoida ning sinna investeerida. Sama moodi on ka riigikaitsekomisjonis, aga ma eile ka ajalehes ütlesin, et konsolideeritud riigikaitsekomisjoni esimehe seisukoht oli see, et Eesti enda riiklike puudujääkide katmine ei peakski üldse olema meie töö, vaid peaks olema liitlaste teha.

See on absoluutselt skandaalne seisukoht!

Ma paraku pean ütlema, et ma olen teiega nõus.

Millega ta seda siis põhjendas, et las need ameeriklased, sakslased, inglased, las nemad maksavad, et meid on vaja kaitsta, las nemad kaitsevad. Kuidas see seal tegelikult välja nägi?

Ma arvan, et oleks aus, kui ta ise seda räägib. Muidu ma hakkan inimestele sõnu suhu panema ja see ei ole kohane.

No aga ikkagi, milline see vaidlus ja teie omavaheline vestlus seal siis oli, kui riigikaitsekomisjoni esimees, koalitsiooni liige ütleb nõnda? See tõesti on skandaalne.

Ma pean ütlema seda, et see tuli alles esmaspäeval jutuks riigikaitsekomisjonis ja seal oli ka üks riigikaitsekomisjoni liige, kes konkreetselt naeruvääristas seda.

Kes?

Üks Reformierakonna endine kaitseväelasest liige (kindral Meelis Kiili - toim.). Ja seadis tugevalt kahtluse alla kaitseväe juhataja seisukoha ning selle, kas ta on üleüldse selle läbi mõelnud. Mis minu hinnangul on ka skandaalne.

Riigikaitsekomisjon ei ole saanud kindral Martin Heremiga ja ka vist teiega hästi läbi. Milles see juurpõhjus on, mis on see nägemuste erinevus, milles see seisneb?

Mina ja kaitseväe juhataja oleme alati käinud, rääkinud asjadest ausalt, nii läbipaistvalt kui võimalik. Ja see, mis reaktsioone see on tekitanud, seda loomulikult peavad seletama riigikaitsekomisjoni liikmed ise, ma ei taha siin kellegi eest sõna võtta.

Aga kas võib olla, et seda rahavajadust on avalikkuse jaoks ka pakendatud valesti? Et kui minister oleks tulnud välja selge sõnumiga, et meil on vaja 1,6 miljardit ja ma teen ettepaneku, et lähemad 10 aastat on meil käibemaks kõrgem, iga aasta kogume umbes 200 miljonit eurot aastas käibemaksust, võtame selle laenu endale ära, ostame need asjad ära ja 10 aastat Eesti inimesed maksavad käibemaksu rohkem. Ma arvan, et sellest oleks palju paremini aru saadud, võib-olla on siin ka sõnumite selguses läinud asjad viltu?

No eks ta tõenäoliselt on, vastasel juhul see asi oleks juba tehtud. Ju me ei ole siis ise olnud piisavalt veenvad oma sõnumites ja ei ole ka vastutavad poliitikud piisavalt hästi sõnu seadnud ning seda siis struktureeritud nii, et see oleks tehtud.

Aga ma tulen selle juurde tagasi, see on kriitiline vajadus minu hinnangul ja ma ütlen, et minu selja taga on terve kaitseministeeriumi valitsemisala ja selle juhtkond selles veendumuses, et see on vaja esimeses järjekorras kriitiliselt ära teha.

Miks te astute tagasi ikkagi olukorras, kus meil on kriitiline vajadus osta neid relvi? Me teame, et Euroopas on sõda. Kas ei ole natuke vastutustundetu?

Ma olen selle peale mõelnud juba aasta algusest peale. Mina ja ka kaitseväe juhataja, me oleme päris palju pingutanud, et nendest asjadest rääkida suletud uste taga ja ka avalikult. Ja ma arvan, et ju see toon on olnud siis kas liiga vähene või kuidagi vaikne, mitte piisavalt tugev, et sellele probleemile ikkagi korralikult näpuga näidata, selleks et teha seda avalikult.

Midagi ei ole teha – selleks, et kirglikult oma valdkonna eest seista, selleks et rääkida täna asjadest nii, nagu ma päriselt arvan, et need on, ma tõenäoliselt lähen osade poliitiliste joontega vastuollu. Ma ei lähtu sellest, mida kaitseminister on oma poliitikana kaitseministeeriumis täna ette seadnud. Ja see on see koht, kus kõrge riigiametnikuna läheb see piir, kus tuleb lihtsalt võtta isiklik vastutus. Kui ma tahan seda teha, siis ma ei saa siin enam pikalt töötada.

Ehk siis ikkagi te olete kriitiline ka Reformierakonna suhtes. Tegelikult, kui ma praegu järele mõtlen – ega Kaja Kallas ei ole selle 1,6-miljardise laenu kohta ka mitte midagi öelnud.

Teate, ma ei taha seda kuidagi laiali määrida tervele valitsusele, et nüüd kollektiivselt on mingi tohutu süü. Oluline on see, et me nüüd võtaks ennast kokku, teeks selle asja ära. Ja ausalt öeldes, kui ma ringi vaatan, siis mul on tunne, et valitsuserakondades see toetus on pigem päris suur ning see arusaam, et see tuleb kuidagi ära teha. Vast see mobiliseerib ka siis ühiskondlikku toetust piisavalt palju. Selleks ka need samad vajalikud otsused, mis te ise nimetasite, vajadus käibemaksu- ja muud maksutõusud ära teha.

Olete juba tööpakkumisi saanud?

Momendil mul ei ole ühtegi tööpakkumist, mis oleks kuidagipidi siduv, aga ma pean ütlema jah, et eks mu eilne uudis päris tähelepanuta ei jäänud.

Te olete väga hea rahvusvaheline suhtleja, väga tugev riigiametnik ja me teame, et Kaja Kallas on suundumas ilmselt Brüsselisse Euroopa Komisjoni volinikuks. Kas näiteks voliniku kabinetiülema koht pakuks teile huvi, kui selline pakkumine tehakse? Me ei tea seda, kas tehakse, aga kui tehakse, siis?

No ma olen siin ajaga õppinud, et üldiselt nagu laskmata karu, isegi karu, mis pole veel metsast üles leitud, nahka ma hea meelega siin jagama ei hakkaks.

Ma tean, et kui intervjueeritav vastab "laskmata karu nahka", siis see tähendab, et see karu siiski kuskil on olemas…

Metsas on kõik kohad karusid täis. Ei, ma ütlen, et mingit sellist konkreetset plaani mul ei ole, ma kuidagi ei veiderda siin või ei mängi sõnamängu. Mingit sellist plaani mul ei ole. Loomulikult igasugused rahvusvahelised muud tööpakkumised on huvitavad, atraktiivsed, aga mis neist ikka rääkida, kui pole millestki rääkida.

Selle teema lõpetuseks: kas pigem vaatategi rahvusvahelisele areenile kui Eesti sisse, arvestades teie kogemust ja tausta?

Minu südameasi on ikkagi teha niimoodi, et Eesti riigikaitse edasi areneks. Et needsamad asjad, mille eest mina, minu meeskond ja kogu kaitsevaldkonna inimesed, kes on siin mitukümmend aastat juba tööd rüganud, et see kõik läks asja ette.

Tänane poliitiline olukord, üldse kogu kaitseväe ja kaitsevaldkonna ülesehitus – seda ei saa kirjeldada sellisena, et pool muna on parem kui tühi koor. Siin poolikud lahendused täna ei sobi, siin tuleb eraldi teha poliitiline kokkulepe, et meie eesmärk on, et oleksime kaitstud, et saaksime selle sõnumi saata kõikidele meie vahvatele ja vapratele reservväelastele, kellel on väga suur koorem kanda selles olukorras. Ja üks olulisemaid asju, mis me peame neile kaasa andma, on kindlus, et relvastust ja laskemoona jätkub kauem kui vastaseid, keda sellega lasta.