Saabusite äsja Hiina-visiidilt, olite seal mitu päeva koha peal. Kuidas teil läks?

Mina arvan, et meil läks hästi.

Mis see tähendab?

See tähendab seda, et väga sisuka programmi täitsime ja ma arvan, et me saime rohkem kontakte kui meie suursaadikud läbi aegade on seal saanud, ütleme Hiina ladvikuga.

Millistest kontaktidest me siin räägime, kes on need sellised olulised kontaktid Eestile?

Eestile on kõik kontaktid olulised ja ma tahtsingi öelda seda, et kui keegi arvab – no me oleme lugenud natuke seda, mida meedias on ka kirjutatud – vanasti visati nalja, et Eesti on nii sõltumatu riik, millest ei sõltu nagu mitte midagi. Et kui selline poliitika, kus me enam kellegi partneritega ei suhtle jätkuks või mida siin soovitatakse, siis ilmselt oleme sarnane riik.

Nii et ilmselgelt majanduselt maailmas suuruselt teise riigiga tuleb suhelda ja see, et Hiina on kommunistlik riik, on teada olnud juba 75 aastat, mis ei ole meile kunagi olnud siiamaani küll takistuseks, et Hiina riigiga suhelda.

Ja mina arvan seda ka, et Eesti - vabandust, ma hingeldan – et Eesti ei ole küll superriik, kes peaks kõikidele teistele riikidele ette kirjutama, kuidas nad elavad või mida nad teevad. Küll aga meie ülesanne, ehk meie poliitikute ülesanne on see, et kui meil on võimalus antud, siis me läheme ja tutvustame oma seisukohti ja üritame läbi selle mõjutada ka neid kõige suuremaid.

Millisest suhtest me siin räägime, kui ütlesite, et kontaktid said loodud ja suhe Hiinaga on selles mõttes oluline? Mis laadi suhtest me räägime?

Eelkõige, kui vaadata Eesti majandust näiteks – mina vaatan sellest seisukohast, et mina olen ettevõtja olnud üle 30 aasta ja ma näen seda, milline on meie majandusseis, meil on olnud kolm aastat järjest majanduslangus. Ja kui me Hiina poliitikutega suhtlesime seal, siis nad olid mures, et nende eelmise aasta majanduskasv oli ainult viis protsenti – nendel oli majanduskasv, meil on kolm protsenti majanduslangus! On selge, et kui meie tahame midagi oma majanduses ette võtta, siis me peame ka vaatama, kuidas teised tegutsevad ja see on Hiina puhul väga hästi näha. Hiina on üliarenenud riik tegelikult. Me külastasime seal mitmeid tehaseid ja tehnoparke. Ja minule ei olnud see üllatus, et Hiina on kõrgelt arenenud riik, seda enam, et ma isiklikult olen ka Hiinaga äriasju ajanud juba mitu aastat, no eraettevõtlusega.

Kas selleks oli vaja sellist pikka visiiti ja Pekingi rahastusega, et aru saada, et Hiina majandus on kasvav ja meil on, kelle poole pürgida ja vaadata?

See on niisugune kummaline lähenemine ajakirjaniku poolt. Me lugesime ja vaatasime ka neid intervjuusid. See on nagu üles ehitatud sellisele, ma ei oska öelda, süüdistamisele, nagu me oleks midagi halba teinud. Mina ütlen seda, et Eesti riigil ja Euroopa Liidul on ühesugune poliitika, nii palju kui mina olen aru saanud. See, et Hiinal on ühe Hiina poliitika, seda kinnitavad ka Ameerika Ühendriigid.

Ja nüüd siis osa meie parlamendiliikmeid on otsustanud käia Taiwanis, mis ei ole teatavasti meie diplomaatiliste suhetega riik ja samamoodi on makstud kinni Taiwani riigi poolt nende külastus ja nad ei ole rahul sellega, et me seal käime. No mina ei tea, kes ajab nagu selles suhtes siis Eesti riigi jaoks olulist asja? Uskumatu on mõelda, et me hakkame siis nagu maha kriipsutama kõiki, et kui keegi ei ela nii nagu meie elame või kuidas meie tahame, siis me kindlasti kriipsutame need riigid kõik maha. Mina kindlasti ei kriipsutaks, pigem tuleks tegeleda alati sõprade otsimisega ja oma seisukohtade selgitamisega, selle asemel, et süüdi mõista.

Kas meil on tänases maailmas vaja sellist sõprussuhet riigiga, kes Ukraina sõda toetab?

Vaat sellest ei ole mina küll aru saanud, et Hiina riik toetaks Ukraina sõda. Ma ei tea, minul puuduvad need andmed. Hiinas olles me kogu aeg rõhutasime, Toomas Kivimägi igas oma sõnavõtus ja kui meie saime ka sõna, siis lisasime sinna juurde oma jutu, et esiteks Venemaa on agressorriik ja me selgitasime ka seda, et miks see on Eestile eriti oluline, et see ei ole ainult Ukraina sõda, et see on Eesti sõda.

Ja tegelikult näiteks mina sain teada ka rohkem Hiina seisukohtadest. Mõnes mõttes, alati kuulakem ka teist poolt. Nemad ütlevad seda – me küsisime ka, et miks te siis nagu ei ole hukka mõistnud seda või ei pea nagu sõjaks – siis nemad ütlevad, et Venemaa on nende sõber ja Ukraina on olnud nende sõber ja kaubanduspartner ja nemad tahavad seda sõda lõpetada rahulikul moel, on kutsunud ühise laua taha, nagu ikka see jutt käib, eks ole. Samas seda öelda, et nad oleksid Venemaa toetajad – mina ei ole seda näinud.

Aga mis nende suurim mure oli see, et NATO laienemine. Ja nemad väidavad seda, et NATO laieneb, justkui et NATO oleks mingisugune, ma ei tea, organisatsioon, kes ise tahab sellepärast laiendada, et haarata võimu maailmas. Ja seda me selgitasime, et tegelikult need väikeriigid nagu Eesti, Läti, Leedu, kaasa arvatud ka siis need riigid, mis on Venemaa naaberriigid, kes kardavad seda, et neid võidakse rünnata või invasioon võib toimuda mida iganes – see on nendele lihtsalt alternatiiv ja nemad ise soovivad sinna minna. Mina sain küll nii aru, et hiinlaste jaoks oli see väga suur üllatus või mulle tundus niimoodi vähemalt. Nende positsioon oli teine ja nemad kardavad seda, et Jaapan läheb NATO-sse ja et lähevad nende piiridele lähemale. Ja see on ka nende arvates, minu arusaamist mööda, see, et miks Venemaa nüüd ründas Ukrainat - sellepärast, et nad kardavad, et NATO järjest laieneb Venemaale lähemale ja seda me selgitasime, et see ei ole niimoodi.

Ehk et nende meelest on NATO midagi kurja ja halba?

No nende jaoks, jah, selles mõttes ongi, et NATO tahab võtta võimu maailmas. Aga me selgitasime vastupidist, et tegelikult need riigid, kes tahavad NATO-ga ühineda, on ise soovinud seda. Just selle jaoks, me ütlesime ka, et mida meiesugusel väiksel riigil on teha, meil on variant ainult küsida kusagilt tuge endale. Ja seda selles mõttes me rääkisime ka hiinlastele, ütlesime, et ka teie võite olla meie riigi garandiks, kui meil tekib mingi probleem Venemaaga.

Selles mõttes ma räägin, et ei ole mõtet kogu aeg süüdistada kõiki riike ja teisi, et me käime läbi rääkimas, sest et kunagi võib-olla see väga kasulik just meile. Kui näiteks peaks toimuma meie vastu invasioon, siis võib ka seesama Hiina näiteks öelda, et kuulge! Ja isiklikud suhted on ääretult olulised. Minu arvates üks ühele suhtlemine, mitte ainult hiinlastega suhtlus, [vaid] mida me siin Eestis teeme – meil on ju kaks leeri, mis on nagu… ühiskond on lõhenenud, ka need erinevate parteide esindajad, kes me seal olime, ma arvan, me saime palju paremini omavahel tuttavaks. Ja võib-olla see mõjub ka lõpuks ka riigikogu töös positiivselt.

Lõpetuseks, kas te tegite mingid kindlad lepped, kokkulepped ka hiinlastega? Mis siis sellest visiidist edasi saab, on sellel mingi nähtav tulem ka?

No huumoriga, vanasti öeldi, et Eesti riik jääb vastu Hiina müüri, eks ole, see on nii nalja. Ei loomulikult, me ei teinud mingisuguseid kokkuleppeid, eks see oligi selline tutvumise ja… Meie tutvustasime oma seisukohti ja nemad rääkisid omi.

Mina arvan, et see on väga vajalik visiit ja ma leian, et selliseid visiite tuleb teha. See, mis on üles kergitatud siin Eesti meedias, kahjuks minu jaoks, tõesti kahjuks – see on selline tunne nagu, et kes siis tegeleb välispoliitikaga Eestis? Kas siis meedia tegeleb välispoliitikaga, mõned üksikud parlamendisaadikud või siis tegeleb välisministeerium? Ja meie olime välisministeeriumiga kokku lepitult teatud missiooni täitmas ja ma arvan, et me tegime seda hästi. (Välisministeerium ütles teisipäeval ERR-ile, et ei osalenud riigikogu liikmete Hiina-visiidi korraldamisel ning suursaadik Hannes Hanso hoiatas juba kuid tagasi rahvasaadikuid selle eest, et nood ei laseks oma reisikulusid Hiina poolel tasuda, mis on üks suuremaid saadikute visiidile tehtud kriitika objekte - toim.)

Samas mitmed poliitikud, välisminister, riigikogu esimees Lauri Hussar ise on ka pigem hukka mõistnud ja viltu vaadanud. Kuidas te sellesse suhtute?

Vaat see ongi minu jaoks väga kummaline lugu. Kõik nad väidavad seda, et jah, ikkagi tuleb suhelda nende riikidega. Ma siis küsin, kas me peame lõpetama iga riigiga, kellel on mingi meist erinev seisukoht, peame lõpetama diplomaatilised sidemed? Ei tule ju lõpetada! Ja sellepärast ma välisministrile soovitangi, et ta võiks tulla kasvõi meie käest õppida, kuidas ajada välispoliitikat. Ega ma ei varjagi seda, et minu arvates ta ei sobi välisministriks.

Aitäh!