Ukraina relvajõudude tungimise pärast Venemaale Kurski oblastisse olid lääne poliitikud ilmselgelt hämmingus, sest Venemaa on tuumariik, kelle territooriumist pole pärast Teist maailmasõda keegi lapikestki hõivanud. Lääne reaktsioon oli enam kui vaoshoitud. Hinnangut ei kiirustatud andma ja võeti äraootav seisukoht, teadmata, kuidas Venemaa reageerib.

Veel selle aasta juunis teatas Venemaa president Peterburi majandusfoorumil välisajakirjanikega kohtudes, et juhul, kui ohus on Venemaa suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus, peab ta võimalikuks kasutada tuumarelva. Nüüd on Ukraina hõivanud suure tüki Kurski oblastist, kuid tuumarelvateema kohal lasub vaikus.

Kõne all on küll kavatsus muuta Venemaa tuumarelvade kasutamise doktriini, kuid see on laiem küsimus, mis seotud pigem tuumastrateegiaga. Sellest võib järeldada, et Vladimir Putin ei näe Ukraina sissetungis Venemaale erilist ohtu ja võimalik, et peab seda lihtsasti tõrjutavaks või vähemasti ajutiseks nähtuseks, sest ilmselgelt pole Ukrainal kavatsust jääda Vene territooriumile alatiseks. Seda hoiakut toidab ka Vene propaganda: Kurski aktsioonile ei pöörata kuigi palju tähelepanu ja nimetatakse seda tagasihoidlikult Ukraina provokatsiooniks.

Küsitava renomeega Vene politoloog Valeri Solovei seletab tuumaähvarduse puudumist jätkuvalt asjaoluga, et tegelikult valitseb riiki Putini teisik, keda kontrollib täielikult FSB taustaga Nikolai Patrušev. Viimane on aga tuumarelva kasutamise vastu. Solovei väitel olnuks õige Putin, kes oli raskesti haige ning vaakus elu ja surma piiril, valmis kogu maailma endaga kaasa viima. Sellist käsitlust pole siiski tõsiselt võtma hakatud.

Tõenäolisem on seisukoht, et Venemaa mõttele tuumarelva kasutada on otsustavalt vastu Hiina, kes on Venemaa üks suuremaid toetajaid ja kelle tarnetest sõltub Vene sõjatööstus.

Kuigi Hiina ei tarni otseselt tapvat relvastust valmis kujul, süüdistatakse riiki selles, et ta müüb Venemaale nii õhu- kui ka meredroonide mootoreid, mikroelektroonikat, tiibrakettide komponente, lõhkeaineks vajalikku nitrotselluloosi, sõjatööstuses kasutatavaid tööpinke jm sõjatööstusele vajalikku. Ka teeb Hiina Venemaaga väidetavalt koostööd droonide tootmiseks viimase territooriumil. Seega hoiab Venemaad vaos risk jääda ilma Hiina sõjalisest abist.

Doktriin nagu lõtv püksikumm

Selle kõige taustal on kuidagi vähe tähelepanu pälvinud tõsiasi, et koos Kurski sündmustega on pinna jalge alt kaotanud ka tuumadoktriin, s.t põhimõtted, mis eesmärgil maailmas tuumarelvi omatakse ja kuidas ära hoida nende kasutamine. Lääneriikide seisukohast on tuumarelvad mõeldud ennekõike heidutuseks ja nende kasutamist saab vältida tuumarelvade tasakaalu korral poliitilistes leerides.

Kuna Venemaal on kõige rohkem tuumarelvi ja tegemist on Põhja-Korea kõrval riigiga, kes ähvardab seda ka esimesena kasutada, on selle doktriini osa olnud ka n-ö Venemaa puutumatus ehk teisiti öeldes Venemaa rahustamine ja stabiilsena hoidmine Henry Kissingeri vaimus, nii nagu seda tehti Nõukogude Liidu ajal.

Seega ei tohi Venemaad provotseerida ega lasta seal tekkida ebastabiilsel olukorral, kus tuumarelvad väljuvad kontrolli alt. Sellele on tuginenud ka USA ja selle praeguse presidendi Joe Bideni Venemaa-suunaline poliitika ja seda on järgitud ka Ukraina sõjaga seoses. Nii venib vana doktriin nagu lõtv püksikumm, kuigi püksid on vajunud rebadele ja vaja oleks neid kiiresti kergitada.

Uuele olukorrale vaatamata pole otsustavat muutust lääne juhtide mõtteviisis näha. Endiselt ei lubata kasutada lääne suure laskeulatusega rakette Venemaa territooriumil ega ole selleks vajalikku relvastust eraldatud F16-tele. Selgust kaugmaarakettide osas ei toonud ka Briti peaministri Keir Starmeri ja USA presidendi Joe Bideni kohtumine septembri keskel.

Teiselt poolt: kui ka lubav otsus oleks langetatud, ei antaks sellest avalikult teada, kuna see provotseeriks liialt Venemaad. Putin on teatavasti ähvardanud, et käsitleb suure laske­ulatusega rakettide kasutamist Venemaa vastu NATO sekkumisena sõjategevusse. Ühtlasi kujutab selline ähvardus endast ka taktikat, kuidas hoida läänt Ukrainale seda luba andmast.

Kuid see pole läänele ainuke kaalumise koht. See, mida Zelenskõi tegelikult nõuab, pole ei rohkem ega vähem kui tungiv nõue maailma julgeolekupoliitika ümber mõtestada ja ka reaalselt ümber seadistada. See tooks kaasa täiesti uue olukorra, kus lääneriigid lubavad oma relvadega tuumariiki Venemaad rünnata, mida Venemaa tõlgendab sõjana NATO-ga.

Kas Hiina on tasakaalustaja?

Muutustele julgeolekuprotsessis lisandub veel üks aspekt. Olukorras, kus Venemaa on teatanud oma osaluse peatamisest tuumaarsenali piiramist ja kontrolli reguleerivas START-lepingus, kuid on sattunud sõltuvusse Hiinast, on viimase hoiakud omandamas julgeoleku seisukohalt täiesti uut tähendust (kui need hoiakud tõepoolest on sellised, nagu analüütikud on tõlgendanud).

Kuigi Venemaa sõltuvus Hiinast on tekkinud seoses Ukraina sõjaga ja võib olla ajutine nähtus, tuleb arvestada sellega, et Hiina majandusmõju Venemaale jätkub, kuna lääne sanktsioonid Venemaa vastu ei pruugi kaduda üleöö ja kohe ei katke ka sõlmitud lepingud. Sanktsioonidest loobumine sõltub aga Venemaa järeleandlikkusest Ukraina küsimuses.

Hiina mõju Venemaale annab esimesele kauplemisruumi Vaikse ookeani piirkonnas. Lähtudes sellest, et USA on võtnud kohustuse tagada Jaapani, Taiwani ja Filipiinide julgeolek, võib ju püstitada küsimuse, kas USA on näiteks nõus Venemaa vaoshoidmise eest loovutama Hiinale vastutasuks Taiwani või tegema järeleandmisi Hiina territoriaalsetele nõudmistele teiste Lõuna-Hiina mere riikide arvelt.

Mõistagi saab vaid oletada, mida mõtleb Hiina liider Xi Jinping tegelikult, kuid pole välistatud, et Hiina suurendab oma mõju Venemaale majanduslike huvide kõrval just selleks, et kaubelda Vaikse ookeani regiooni julgeoleku üle.

Purunenud Vene-müüt

Uude julgeolekupilti asetub samuti purunenud Vene-müüt. On osutunud, et Venemaa ei olegi võitmatu superriik, vaid tohutu Potjomkini küla, mille võimsus oli üles haibitud. Tegelikkus on hoopis midagi muud. Venemaa on kaotanud sõja esimese aastaga enamiku oma eliitüksustest ja tänapäevasest sõjatehnikast, Putini "аналогов нет"-retoorika on osutunud blufiks ja Kinžali raketid pole Patriotidele midagi tabamatut. Uut kõrgtehnoloogilist sõjatehnikat ei ole Vene riik võimeline iseseisvalt (ilma lääne komponentideta) ja piisavas koguses juurde tootma ning ka Nõukogude ajast pärit laovarud on ammendumas.

Sõditakse peamiselt elavjõuga Teise maailmasõja ajast pärit stalinlikul meetodil, et inimelu ei maksa midagi. Tõsi, lennukeilt heidetavad Vene 50-kilomeetrise laskeulatusega 1,5-tonnised liugpommid on Ukrainale tõsine peavalu ja nende vastu võitlemine eeldab lennuväe võimekuse suurendamist. Sellega ollakse paraku alles algusjärgus.

Ukrainale antud F16 hiljutine allakukkumine on osutanud nendega seotud probleemide tegelikule sügavusele ja võib arvata, et nii lühikese ettevalmistusajaga ei pruugi Ukraina lendurid nende juhtimisega lahingus toime tulla. See teeb tõenäoliselt ettevaatlikuks ka lääne doonorriigid.

Kuid see ei muuda tõde Venemaa kohta. Venemaa ei ole kaugeltki nii ähvardav, kui seni arvati. Ukraina on näidanud, et Venemaad võib rünnata ja tema territooriumi hõivata. Moskva kremli poolt üles puhutud kõikvõimas Venemaa on sattunud vägagi alandavasse sõltuvusse oma doonorriikidest kolmandas maailmas: Põhja-Koreast, Iraanist ja Hiinast. Venemaa ei sobitu enam sellesse julgeolekupilti, mis siiani kehtis. Vaatamata sellele väga selgele sõnumile pole see läänt aga oma julgeolekupoliitikat otsustavalt ümber häälestama pannud.

Kas tuua tagasi sõjaeelne Venemaa?

Kõige eelneva kõrval kõneldakse ka võimalusest, et Venemaa tuleb n-ö ajas tagasi pöörata ja tuua ta uuesti nn normaalsete riikide hulka, kellega on võimalik arendada tavapärast koostööd. Tekkinud paariariikide ehk Venemaa, Iraani, Põhja-Korea ja Hiina koalitsioon ei ole kaugeltki lääne huvides. Seda enam, kui Venemaa tasakaalustamine sõltub Hiinast.

Ukraina sõja taustal on läänel Venemaa taas enda rüppe integreerimisest esialgu keeruline rääkida, kuna see paistab Ukraina reetmisena ja on hea pinnas vandenõuteooriatele, mille kohaselt üritab lääs Ukraina selja taga milleski Venemaaga kokku leppida. Kuigi teatud suhtluskanalid lääne ja Venemaa vahel hoitakse kindlasti lahti, ollakse mingitest lepetest ilmselt siiski veel kaugel.

On aga iseküsimus, kas Venemaa on võimeline ajaloo tagasipööramiseks piisavalt muutuma ja kas suudetakse saavutada Ukrainaga rahuleping, mis sobib kõigile ja võimaldab loobuda Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonidest.

Kui uskuda Vene jututubades kõneldut, on kremlit ümbritsevas poliitilises eliidis vastakuti kaks suunda: jätkata putinlikul kursil (olgu siis Putiniga või ilma Putinita, kui viimasega peaks midagi juhtuma) või üritada integreeruda taas läände. Väidetavalt annab teine tiib endale aru, et suhete taastamine läänega eeldab rahulepingut, mis on vastuvõetav nii Ukrainale kui ka läänemaailmale. Ja see on Venemaale raskeim ülesanne.

Jututubades võib see kõik ju tõesti kõne all olla, kuid muutusi saab hakata tõsiselt võtma alles siis, kui Moskva kremlis selleks tõepoolest mingit tahet ilmutatakse. Sõja käik seda esialgu ei näita.

Rahuretoorika

Omaette teema on lääne ja ka muu maailma poliitikute rahuretoorika, mis seisab justnagu väljaspool kehtivaid julgeolekupõhimõtteid. Sellekohaseid algatusi on tulnud Hiinast, Indiast, Türgist, Brasiiliast, aga ka Aafrika riikidest.

Läänes, sh Euroopas, paistavad selle jutuga silma ennekõike parem- ja vasakpopulistlikud erakonnad, kuid lõhe seisukohtades jookseb ka läbi valitsusparteide. Siingi saab tõmmata piiri retoorika vahele enne ja pärast Ukraina minekut Kurskisse.

Enne invasiooni oli Ukraina Venemaa suhtes nii palju nõrgemas positsioonis, et mis tahes üleskutse rahukõnelusteks tähendas tegelikult üleskutset Ukrainale kapituleeruda ja Venemaa tingimustega nõustuda. See toonuks Ukrainale kaasa suure osa oma territooriumi loovutamise, NATO ja Euroopa Liiduga ühinemisest loobumise, Ukraina relvajõudude desarmeerimise, Moskva-meelse nukuvalitsuse moodustamise ja tõenäoliselt ka Ukraina-meelse eliidi represseerimise. Maailma julgeolekuolukorra seisukohalt olnuks see katastroof.

Viimasel ajal populaarust kogunud Saksa Liidupäeva vasakpoliitik Sahra Wagenknecht on kutsunud üles peatama Saksa relvatarneid Ukrainale ning lõpetama Venemaa-vastast nafta- ja gaasiembargot. Lisaks paistab ta silma NATO- ja USA-vastasusega ning on vastu USA kaugmaarakettide paigutamisele Saksamaale. Siseheitlustes vaevlevale Saksamaale on see nagu õli viskamine kõhkluste tulle.

Populistlik propaganda kannab meelsasti patsifismirüüd või rohekuube, sest pole ju midagi inim- ja keskkonnavaenulikumat kui sõda, mille taustal on rahukõnelustest rääkimine nagu joodiku peibutamine õllega. Populistid lähtuvad eeldusest, et valija keskendub hetkemuredele ega vaata kaugemale. Nii ei kõla selle valija kõrvadele kuigi veenvalt ka argument, et kohe tehtud halb ja ebaõiglane rahu tähendab uut sõda tulevikus.

Kogemus Teise maailmasõja näol, millega natsi-Saksamaa üritas klaarida Esimese maailmasõja kaotusi, on Euroopal küll olemas, kuid see kõik oli ammu ega toimi enam tänapäeva poliitikas. Saksamaad, kes on Ukraina suurim toetaja Euroopas, toidab pigem süüme sõjaga seotud natsikuritegude pärast – ja see on populistlikule patsifismile eriti hea pinnas.

Ukraina sissetung Kurski piirkonda on niisiis olukorda suuresti muutnud. Üleskutsed rahukõnelusi alustada enam nii drastiliselt ei mõju ja aina enam kõneldakse võimalikust kokkuleppest Ukraina ja Venemaa vahel kui millestki reaalsest.

Ukrainal on nüüd kauplemisruumi, et rahuläbirääkimiste korral millegi üle ka tegelikult läbi rääkida. Selleks et vältida sisepoliitilist kriisi, peaks sõlmitav rahulepe olema ühiskonnale vastuvõetav. See kehtib ühtviisi nii Ukraina kui ka Venemaa kohta. Kaalukausil, nagu öeldud, on järgmise sõja vältimine. Sellegi tagatiseks saab olla vaid õiglane rahu. Kuid see ei tähenda, et see rahu võiks saabuda homme. Sinnani on veel pikk tee minna.