Viimasel ajal on valitsus tegelenud kokkuhoiukohtade otsimisega. Samuti otsitakse võimalusi koalitsioonilepingus kokku lepitud bürokraatia ja ülereguleerimise eesmärkide täitmiseks. Pakun ühe lahenduse, mis aitaks neid kõiki eesmärke saavutada.

1955. aastal kirjeldas inglise mereväe ajaloolane Cyril Parkinson Inglise riigiaparaadi vaatluste tulemusel fenomeni, mida nimetatakse Parkinsoni seaduseks. Parkinsoni seadus ütleb, et avalikus teenistuses töötavate ametnike hulk kipub kasvama sõltumata töö hulgast, mida on vaja teha. Sellest tulenevalt kehtib ka reegel, et avalikus teenistuses töötavate inimeste hulk ei vähene, kui vajalike tööülesannete hulk väheneb.

Cyril Parkinson vaatles Briti admiraliteeti ja koloniaalametit ning nägi, et vaatamata admiraliteedi hallatavate laevade ja koloniaalameti hallatavate kolooniate hulga vähenemisele kasvas mõlema riigiameti ametnike hulk pidevalt. Koloniaalameti ametnike arv saavutas oma maksimumi ajaks, kui Suurbritannial polnud enam ühtegi kolooniat, mida administreerida ning koloniaalamet liideti teiste riigiasutustega.

Pärast Parkinsoni seaduse avaldamist ajalehes The Economist äratas see palju tähelepanu üle maailma. Jõuti järeldusele, et see seadus toimib igal pool maailmas valitsusasutustes ja ka suurtes paljude töötajatega eraettevõtetes. Seaduse toimimisele otsiti ja leiti mitmeid põhjendusi ja selgitusi.

Parkinsoni seaduse toimimise üks selgitustest on Parkinsoni seaduse teine punkt, mis ütleb, et töö paisub nii kaua, kuni täidab selle valmimiseks kasutatava aja.

Selle seaduse selgituseks on näiteks olukord, kus tund aega võtva töö tegemise tähtajaks antakse üks nädal. Ja töö valmibki ühe nädalaga, kuigi töö tegelikuks valmimiseks kulutatakse viimane tund etteantud nädalast. Ehk töö saab tehtud etteantud aja jooksul sõltumata sellest, kas seda oleks võimalik teha kiiremini või mitte.

Teine näide on see, kus töötajal on tööaeg, mis oleks vaja justkui tegevusega täita, ning töötaja leiab ise selle tööaja täitmiseks tegevusi, mille tegemise olulisust suudab endale ja vajadusel ka teistele põhjendada, kuigi sisulist väärtust neil tegevustel ei pruugi olla. Ehk tegevusi ei tehta selleks, et mingi ülesanne või probleem lahendada, vaid selleks, et tööaeg täita.

Vaadeldes Eesti riigiaparaati võib kindel olla, et Parkinsoni seadus kehtib ka siin. Järgnevalt mõned näited.

Eesti liitumisele Euroopa Liiduga 2004. aastal eelnes ligi kümneaastane protsess, mis hõlmas liitumisläbirääkimisi ja Eesti õigusnormide ja riigikorralduse ühtlustamist EL-iga. See töö hõlmas kõiki ministeeriume ja suurt osa Eesti riigiaparaadist. Selle suure töö tegemiseks suurendati ja tugevdati kogu Eesti riigiaparaati.

Eesti liitumine Euroopa Liiduga oli suur projekt kindlaks määratud eesmärkidega ja kindla lõpptähtajaga. Võiks eeldada, et pärast selle protsessi lõpetamist vähenes ettevõtmisega seotud inimeste töömaht järsult ja vähenes ka riigiametnike arv. Seda pole siiski juhtunud ja tõenäoliselt on selle põhjuseks ka Parkinsoni seaduse toimimise ilmingud.

Teine näide on Eesti eesistumine Euroopa Liidu nõukogus 2017. aastal. Selle ülesande täitmisse oli kaasatud 1300 töötajat, kellest 300 olid palgatud lisatööjõud just selle ülesande täitmiseks. Võiks eeldada, et pärast selle ülesande täitmist loobuti ka lisaks palgatud töötajatest. Osaliselt see nii ka oli, kuid suurele hulgale neist lisatöötajatest leiti töö ministeeriumites.

Ühel 2018. aastal toimunud üritusel tuli minu juurde mees, kes tutvustas ennast ühe ministeeriumi töötajana. Taustaks rääkis ta sellest, et oli palgatud Euroopa Liidu eesistumise korraldamiseks, kuid nagu paljud teised lisatööjõuna palgatud inimesed, sai ka tema oma karjääri jätkata ministeeriumis tähtajatu töölepinguga.

Minu poole pöördus ta küsimusega, et kas mina kui ettevõtja saaksin teda aidata. Nimelt toimuvat neil ministeeriumis igal nädalal ajurünnakud, kus ametnikud isekeskis arutavad, kuidas saaksid nad Eesti ettevõtteid aidata. Et kas mina kui ettevõtja oskaksin talle anda sobivaid ideid, millega nad tegeleda võiksid. See on selge näide Parkinsoni seaduse toimimisest: ministeeriumi ametnikel on tööaeg, mille sisustamiseks otsivad nad tegevusi ajurünnakute abil.

Hea näide on Eesti Pank. Kuni 2011. aastani, kui Eestis võeti käibele euro, oli Eesti Pangal Eestis klassikalise keskpanga roll. Eesti Pank vastutas Eesti iseseisva rahasüsteemi käigushoidmise eest ja teostas iseseisvat rahapoliitikat. Eesti Panga ülesanne oli ka Eestis eurole ülemineku korraldamine.

Eurole üleminek on tehtud. Pärast eurole ülemineku lõpuleviimist 2011. aastal ja olulist vastutuse vähenemist seoses Eesti krooni käibelt kaotamisega ja iseseisva rahapoliitika kadumisega, võiks eeldada, et Eesti Pangas on oluliselt vähenenud ka töötajate arv võrreldes 2010. aastaga. Tegelikult pole seda juhtunud.

Näiteks, miks peaks kaks kõige kõrgemalt tasustatud Eesti Panga töötajat, president ja asepresident, tegelema analüütikute kokku pandud majandusprognoosi presenteerimisega ajakirjanikele? Sellega saaks ilmselt kõige paremini hakkama hoopis prognoosi valmis teinud analüütik ise. Ka siin tundub, et tegeletakse saadaoleva tööaja "tööga" täitmisega ja Parkinsoni seadus toimib.

Mõned aastad tagasi käisime e-kaubanduse liidu esindajatena ühes riigiametis e-kaubandusega seotud konkreetseid teemasid arutamas. Koosolekul osalesime meie kahekesi ettevõtjate esindajana, kuid riigiameti poolt osales selle koosolekul üheksa inimest. Esindatud oli selle riigiameti kolm osakonda, iga osakonna juht ja tema kaks alluvat.

Kahetunnisel koosolekul oli näha, kuidas suurem osa ametnikest igavles ja neil polnud seal midagi teha. Seega kulutas riigiamet kõnealusele koosolekule 18 maksumaksjate poolt kinni makstud töötundi, kuigi sama töö oleks saanud ilmselt tehtud ka kaks-kolm korda väiksema tööajaga ehk riigiameti poolt oleks piisanud kolme-nelja inimese osalemisest. See on näide Parkinsoni seaduse kehtimisest, kus saadaolev tööaeg täidetakse "tööga".

Sarnast tööaja täitmist esineb ilmselt kõigis ministeeriumites ja riigiametites. Üks mu tuttav ministeeriumi töötaja on kirjeldanud, kuidas nad kolleegidega lendavad vähemalt korra kuus Brüsselis tähtsatele koosolekutele töögruppides osalema. Reisid on mitmepäevased ja osaleb mitu inimest samast osakonnast mingisuguste regulatsioonide väljatöötamise töörühmades vms.

Sama tuttav inimene ütleb ka ise, et vabalt võiks mõnikord neid reise mitte teha või et rohkem kui ühe osakonna töötaja osalemisel pole mõtet või et neid koosolekuid võiks vabalt teha video vahendusel. Kusjuures keegi ei pane küsimuse alla seda, kas väljatöötamise faasis olev regulatsioon on üldse vajalik ja väärtust loov või mitte.

Seaduste ja muude regulatsioonide väljatöötamine on eraldi teema. Paljud ettevõtjad kurdavad, et Eesti riigis ja ilmselt ka Euroopa Liidus tervikuna on tegemist ülereguleerimisega. Pidevalt toodetakse juurde uusi regulatsioone. Regulatsiooni loomine ei võta ainult ametnike tööaega selle regulatsiooni tootmiseks. Kui regulatsioon on valmis, vajab selle täitmine ka järelevalvet. Ja regulatsiooniga seotud põhiline probleem on, et selle täitmine ja selle täitmisest raporteerimine tekitavad ettevõtjatele lisa halduskoormust, sest ettevõtja on sunnitud kulutama lisatööaega ja -raha regulatsiooniga tegelemiseks.

Arusaadavalt pole riigiametnikud pahatahtlikud, laisad vms. See kõik on inimlik. Kui inimene on võetud tööle mingi regulatsiooni loomiseks, teeb ta seda hea meelega. Häda on selles, et regulatsioon saab valmis ja siis pole enam midagi teha.

Loomulik tulemus on see, et ühe regulatsiooniga tegelemise lõpetanud inimesed otsivad võimalusi tegeleda järgmise regulatsiooniga. Suur osa loodavatest regulatsioonidest ei teki mingi erakonna valimisprogrammi elluviimise tulemusena, vaid initsiaatoriteks on ministeeriumite või Euroopa Liidu ametnikud.

Parkinsoni seadus ei toimi ainult Eesti riigiaparaadis. Need toimivad ka Brüsselis Euroopa Liidu ametnike seas ning seal loodud direktiiv tekitab ahelreaktsiooni, kus ka liikmesriikides hakkab suur hulk ametnikke regulatsiooniga tegelema.

Tekib küsimus, kas Parkinsoni seaduse toimimise vastu on võimalik võidelda? Vastus on, et jah, see on võimalik. Kui töö paisub nii kaua, kuni täidab selle valmimiseks kuluva aja, siis järelikult on vaja töö tegemiseks saada olevat aega vähendada ehk töötajaid koondada.

Ettevõtted teevad seda eelkõige siis, kui headel aegadel on organisatsioon paisunud, aga halvemate aegade saabudes pole ettevõttel ellujäämiseks muud valikut kui kulude kokkuhoid ja töötajate koondamine. Ning pärast koondamisi avastatakse tihti, et vaatamata olulise hulga töötajate koondamisele ei ole ettevõte kaotanud oma konkurentsivõimet, vaid suudab endiselt samas mahus oma tooteid või teenuseid pakkuda. Ehk see on tõendus Parkinsoni seaduse toimimisest – sama töö tehakse ära oluliselt väiksema inimeste arvuga ehk väiksema tööajaga.

Riigiaparaadiga on olukord erinev. Riigiaparaadis ei pea erinevalt eraettevõtetest valima elu ja surma vahel. Riik läheb pankrotti väga harva. Erinevalt ettevõtetest, mille puhul määrab turg ära ettevõtte tulu ja ettevõtte omanikud saavad tegutseda kiirelt ja otsustavalt, on riigil võimalik tulude vähenemise korral makse tõsta ja laenu võtta ning poliitiliste diskussioonide käigus otsustega venitada.

Inimeste koondamine on väga raske tegevus, sest see on seotud konkreetsete inimeste/kolleegide isiklike eludega ja inimlike emotsioonidega. Nii et mingis mõttes on loomulik, et riigiaparaadis välditakse inimeste koondamist nii palju kui võimalik ja leitakse hulganisti põhjendusi, miks koondamine on võimatu ja võideldakse selle nimel, et inimesi koondama ei peaks.

Tegelikult on ka riigiteenistujate koondamine võimalik. Riigi haldamisega tegelevate inimeste üsna suures mahus koondamine ei ole midagi väga erakorralist. Näiteks 2022. aastal teatas Inglismaa peaminister Boris Johnson, et koondatakse 20 protsenti riigiteenistujatest. Eesti võiks teha riigihaldusega tegelevate ametnike seas samasuguse käigu. See oleks Eesti riigile positiivne mitmes mõttes.

• Koondamise tulemusel tekiks riigieelarvesse arvestatav kokkuhoid.
• Riigiaparaat hakkaks efektiivsemalt tööle, ära jääks osa mõttetutest regulatsioonidest, mille loodava väärtuse kaalub üles regulatsioonide loomise- ja regulatsioonide täitmisega seotud halduskoormuse ära jäämisest tekkiv kokkuhoid nii riigis kui erasektoris.
• Bürokraatia väheneks.
• Tööjõuturule tuleks hulk kõrgelt haritud inimesi, kellest on puudus. Või kes saaksid ise hakata tegelema ettevõtlusega, st pikemas perspektiivis tegeleksid nad maksude maksmisega, mitte maksutulu ümberjagamisega.

Initsiatiiv töötajate koondamiseks ei saa ilmselt tulla ministeeriumite seest, vaid see peaks tulema kõige kõrgemalt poliitiliselt tasandilt, nagu see toimus Inglismaal. Selleks on kõik eeldused olemas, kuna koalitsioonileppes on kokku lepitud bürokraatia ja regulatsioonide vähendamise eesmärkides. Samuti tegeleb valitsus kulude kokkuhoiukohtade otsimisega.

Nagu öeldud, on inimeste koondamine emotsionaalselt raske tegevus. Aga võib kindel olla et kui näiteks koondada 20 protsenti Eesti riigi haldamisega tegelevatest ametnikest, siis võidaks Eesti riik sellest ja halvemaks ei muutuks midagi.