Rohepöörde esimene eksitus: rohepööre ehk süsinikuneutraalsus teeb meid kõiki rikkaks.

Vastupidi, meid sunnitakse investeerima miljardeid eurosid vähem efektiivsetesse varadesse ja tõesti keegi saab need miljardid eurod. Tegelikkuses sunnitakse toimivaid ja efektiivsemaid varasid kõrvale viskama ja asendama neid viletsamatega. Näiteks olemasoleva elektrivõimsuste ja võrgu asemel ostame miljardite eurode eest uued, aga need uued on kordades vähem tootlikud. Kujutage ette, et kui kulutaksime need miljardid eurod tegelikult tootlikumatesse varadesse, siis millise rikkuse me saaksime.

Tuule- ja päikeseenergia EROI (energia tootmise efektiivsus) on 3–5, tuumaenergial 60 ja rohkem, tahkel fossiilkütusel 30. Tsivilisatsiooni taastootmiseks peaks EROI olema vähemalt 10–15.

Rohepöörde teine eksitus: kohe-kohe lahendatakse juhuelektri olemuslikum probleem.

Elektrisüsteem pakub teenust ööpäev läbi ja kuna juhuelekter ei vasta sellele fundamentaalsele nõudele, siis jutustatakse akudest, akupankadest, vesinikust ja hüdropumplatest. Pikaajalise salvestuse (nädal kuni kümme nädalat tipukoormusest) mõttes on need kõik majanduslikult absurdsed.

Alternatiivina jutustatakse ühendustest kui lahendusest Portugali lõunatipust Nordkapini. Kuskil peaks ju juhuslikult juhuelektrit olema. Soome loodab saada vajadusel Eestist 1000 MW, Baltikum on veel suuremas defitsiidis. Ükski riik ei saa oma energia varustuskindlust ehitada üles lootusele energiat importida.

Rohepöörde kolmas eksitus: juhuelekter on odav ja saab veel odavamaks.

Iga terve mõistusega inimene saab aru, et kõik need miljardid eurod salvestusele, reservvõimsustele, sagedusvõimsustele, ühendustele ja võrgu ümberehitamiseks tuleb arvestada juhuelektri kulu sisse ja nagu on näidanud näiteks Taani, Ühendkuningriigi, Saksamaa, Iirimaa, Austraalia ja teiste reaalne praktika, siis mida rohkem juhuelektrit, seda kallim on elektrihind.

Rohepöörde neljas eksitus: rohereform, sh energeetikas, toob kaasa tuhandeid eriti tasuvaid töökohti.

Ehk siis me suuname inimesi valdkondadesse, mis on olemasolevatest oluliselt vähem tootlikumad. Samal ajal kurdavad majandusanalüütikud, et tootlikkuse vähenemine on keskseim probleem. Eesti tootlikkus väheneb võrreldes ülejäänud Euroopaga ja Euroopa tootlikkus väheneb omakorda Ameerika Ühendriikide suhtes (vt Mario Draghi raport). Ehk siis saadame inimesi tagasi põllule või prügi sorteerima, selle asemel, et neid miljardeid eurosid kulutada tegelike kõrge tootlikkusega sektorite arengusse.

Rohepöörde viies eksitus: süsinikuneutraalne energeetika ja muu rohetööstuse jaoks on piiramatult ressursse ja need on eriliselt materjalisäästlikud.

Toon näite. 1Twh elektri tootmiseks kuluv kogu materjalisisend: kivisüsi 1200 tonni, gaas 600 tonni, tuum 900 tonni, hüdro 14 000 tonni; päike 16 000 tonni; tuul 10 300 tonni.

Rohepöörde kuues eksitus: kõikvõimas tööstuspoliitika.

On loodud ettekujutus, et Eesti riik ja Euroopa Liit teavad paremini, kui palju toota, mida tarbijad vajavad ja kui palju jagada subsiidiume, riigiabi, mida ja millal keelata, olgu selleks boilerid, elektriautod või tuuleveskid ehk tehnoloogia, mida kasutati keskajal. Ja muidugi valitsuse tellimused teadlastele, mis suures osas läbi kukuvad.

Kuidas saab üldse tulla selle peale, et seadusesse raiutud eesmärgid 20 või 30 aastaks panevad vabad inimesed kehvemini elama ja rumalamalt majandama? Me peaksime ära tundma, milleni see kõik paratamatult viib. See viib majanduse kängumise, inimeste vaesumise ja meeletu raiskamiseni. Kuhu mahub selles rägastikus tegelik majandusvabadus, ettevõtluse ergutamine, riigi otsuste minimeerimine ja ehe innovatsioon?

Juhan Parts (Isamaa) on olnud peaminister, majandus- ja kommunikatsiooniminister ja Euroopa Kontrollikoja liige.