Vahel kiputakse uurima, kas ometi peab Eesti rahvusvahelisel areenil tegema nii palju. Pakutakse, et võib-olla saaks ajada läbi kuidagi kokkuhoidlikumalt, pühendudes vaid Euroopa Liidule ja NATO-le kui meie julgeoleku alustaladele ja mõnele kesksele teemale nagu Ukraina.

Tegelikkuses ei ole Eesti asukohta ja pidevas turbulentsis olevat maailma arvestades võimalik välispoliitikas teha liiga palju. Iga organisatsioon või koalitsioon, mille töös Eesti aktiivselt osaleb, on kui tükike meie julgeoleku ja iseseisvuse püsimise pusles.

Asja lühidalt kokku võttes peab Eesti olema nähtav. Meie julgeoleku tagab suuresti see, kas maailmas meid tuntakse ja meie saatusest hoolitakse või mitte. Nähtavus saavutatakse aktiivsusega.

Meenuvad riigisisesed arutelud ajast, mil Eesti kandideeris esimest korda ÜRO Julgeolekunõukokku. Toona paljude skeptikute naeruvääristatud kandidatuur võimaldas Eestil tegelikult nii kampaania käigus kui ka hiljem liikmena luua ÜRO laia liikmeskonna seas väärtuslikke kontakte ja rääkida neile kõigile Eesti lugu. Tollal loodud suhete vilju nopime veel nüüdki, kasutades neid muu hulgas Ukraina toetamiseks.

Eesti ei saa keskenduda üksnes tööle EL-is ja NATO-s, kuigi kahtlemata on need Eesti välispoliitika ühed kõige olulisemad väljundid. Tegelikult saame ainult võita laiemast tegutsemisest ÜRO-s ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides, väljendusvabadusele keskenduvate koalitsioonide juhtimisest, taas ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks kandideerimisest, väikesaartest arenguriikide kliimamuutustega võitlemise toetamisest ja arengukoostöö elluviimisest.

Liitlassuhet ei edenda vaid NATO-s

Eesti on korduvalt rõhutanud, et meie välispoliitika teenib Eesti huvisid. Praegu on peaaegu kõik meie tegevused suuremal või väiksemal määral seotud Ukraina toetamisega Venemaa algatatud julmas agressioonisõjas, sest Ukraina edu on meie enda julgeoleku kindlustamiseks võtmetähtsusega.

Ukrainale rahvusvahelise toetuse kogumiseks on aga vaja rääkida kaasa ja tegutseda ka paljudel teistel teemadel. Ei saa eeldada, et meid võetakse kuulda, kui me räägime üksnes sellest, mis on eksistentsiaalne meie julgeoleku jaoks, aga jääme külmaks selle suhtes, mis eluliselt oluline mõnele teisele riigile.

Nii nagu tangot tantsitakse kahekesi, on ka diplomaatia kahesuunaline. Selleks, et midagi saada, tuleb ka vastu anda. Ei saa minna nõutama toetust Ukrainale mõnelt Kariibi mere saareriigilt, kui me ei räägi kaasa neile olulistel teemadel, nagu kliimamuutuste tõttu sagenevad orkaanid ja meretaseme tõus, või mõnelt Aafrika riigilt, kui me ei panusta muuhulgas arengukoostöösse.

Ka Eesti julgeoleku jaoks võtmetähtsusega liitlassuhet Ameerika Ühendriikidega ei hoia ega arenda Eesti üksnes NATO peakorteri koridorides. Seda suhet toidame ka üheskoos interneti- ja meediavabadust edendades, ISIS-e vastu võideldes ja Ukrainat kübersfääris abistades.

Kuigi need teemad võivad olla näiliselt vähem käegakatsutavad kui näiteks liitlaste sõdurid meie pinnal või hävitajad taevalaotuses, mängivad need kõik rolli kahepoolse suhte tugevdamises ja kindlustavad kaudselt liitlaste valmisolekut meid sõjaliselt kaitsta.

Iga osalemine mõne koalitsiooni või organisatsiooni töös, iga eesistumine või liikmeks saamine tagab Eestile ligipääsu olulistele otsustajatele ja aitab edendada suhteid lähemate ja kaugemate riikidega ning rääkida meie lugu. Meie loo teadjaid ei saa maailmas kunagi liiga palju olla.

Kuigi võib tunduda, et suuri ja Eesti julgeoleku jaoks elulisi otsuseid tehakse vaid Washingtonis või Brüsseli koridorides, pole võimalik tegelikkuses üle hinnata kõigi ülejäänud kahepoolsete saatkondade rolli. Lisaks konsulaarabi ja -teenuste pakkumisele, kohaliku eestlaskonna kooshoidmisele ja Eesti kultuuri tutvustamisele tegutsevad saatkonnad selle nimel, et pääseda ligi otsustajatele.

Diplomaadi peamine tööriist on sõnad ja diplomaatia on paljuski inimese suhe teise inimesega. Mida rohkem on meil diplomaate, kel portfellis head suhted ja olulised telefoninumbrid, seda suurema tõenäosusega saame mõjutada protsesse Eestile soodsas suunas.

Piltlikult öeldes, selleks, et NATO peakorteris sünniksid Eestile meelepärased otsused, tuleb mõjutada Brüsselis laua taga istujaid juba varakult nende pealinnades.

Teha võiks veel rohkem

Oma hiljutisel visiidil külastasin viie päeva jooksul nelja Aasia riiki: Nepali, Filipiine, Taid ja Singapuri. Nägin lähedalt, millist erakordset tööd on teinud meie saatkond Singapuris, et muuta Eesti nähtavaks ja luua hädavajalik ligipääs otsustajatele. Samal ajal sai tõestust ka see, kui oluline on käia Eesti vaadet maailmas toimuvale tutvustamas riikides, kus meil saatkondi pole. Kui minna isiklikult kohale, soovitakse meie sõnumeid kuulata ja neid hinnatakse kõrgelt.

Palju aitab maailmas uste avamisele kaasa ka meie kuvand. Oma senise välispoliitilise tegevusega oleme suutnud kujundada väga tugeva inimõigustest, demokraatlikest väärtustest ja rahvusvahelise õiguse kehtimisest hooliva riigi maine. Seda suuresti tänu aktiivsusele nendes organisatsioonides ja koalitsioonides, mis laiema avalikkuse jaoks kipuvad jääma võõraks. Mida parem on meie kuvand ja mida rohkem meid tuntakse, seda paremini kaitstud me tegelikult oleme.

Välisministeeriumi iga tegevussuund on selgelt valitud selleks, et tagada Eesti julgeolek ning püsimine. Eesti diplomaatiline võrgustik, mis praegu koosneb peamajast ja 45 esindusest, tegutseb selle nimel, et pealinnades, organisatsioonides ja koalitsioonides pildil püsida ja Eesti huvide eest seista. Puuduva kohaloleku – näiteks Lõuna-Ameerikas või peaaegu tervel Aafrika mandril – teeme tasa visiitide või mujal resideerivate suursaadikute abil.

Selge on see, et aina keerulisemaks ja pingelisemaks muutuvas maailmas oleks Eesti julgeoleku kindlustamiseks võimalik diplomaatilisi hoobasid kasutades teha senisest veelgi rohkemat. Ent täiesti lubamatu oleks teha vähem.