Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart kritiseeris taas Rail Balticut ning muuhulgas leidis, et debatti selle üle pole peetud. Mulle tundub, et debatt on käinud juba üle kümne aasta ning iga Eesti meedia ja poliitika vastu vähegi huvi tundev inimene on sellest teadlik, aga see selleks.

Endise Tallinna linnapeana peaks Kõlvart hästi teadma, et mahukad taristuprojektid kipuvad üsna tihti kallimaks minema. See juhtub isegi väikeste tänavate rekonstrueerimisel. Üldine hinnatõus puudutab ehitusvaldkonda eriti teravalt: materjale on keerulisem hankida, tööjõukulud kasvavad, kütus ja masinate rent kallineb. Niivõrd suure ja Baltikumi mõistes enneolematu projektiga nagu seda on Rail Baltic on kallinemised paratamatud.

Iseasi, et viimase aasta jooksul Rail Balticu oodatav hind pole oluliselt muutunud. Eesti osa planeeritud hind on ca 3,1 miljardit eurot 2023. aasta hindades, millest ca 80 protsenti peaks tulema Euroopa Liidu eelarvest.

Arusaadavalt teevad Balti riikide valitsuse tööd selle summa kindlustamise nimel, sellest ka hiljutine kolme riigi ministrite pöördumine Euroopa Komisjoni poole. Just seda pööravad Kõlvart ja Keskerakond Rail Balticu kallinemise valeuudiseks. Pole esimene ega viimane kord, kui selle projekti vastu võitlemisel ei peljata valesid ja populismi.

Kunagi võitles Rail Balticu vastu Edgar Savisaare toetajast Vene Raudtee juht Vladimir Jakunin. Nüüd on need samad argumendid kasutusele võtnud meie populistid Keskerakonnast EKRE-ni. Mõned poliitikud ei adu jätkuvalt, millises julgeolekuolukorras me elame ning miks side Euroopaga on hädavajalik nii kaubaveo, reisijate transpordi kui ka sõjaväelise logistika vaates. Eesti-suuruses riigis ei saa ühistransport kunagi olla isemajandav. Ühendustesse peab panustama ja see on igati loomulik.

Ma ei tea, kas Rail Baltic on Reformierakonna kinnisidee, nagu Kõlvart väidab. Kindlasti on selle tugevaid pooldajaid ka teiste erakondade seas. Igal juhul ei tohi populistlike erakondade poliitikute tegevus seada ohtu Rail Balticu valmimist. See puudutab nii meid kui ka meie naabreid.

Minagi nägin ministrina vaeva selle nimel, et meie suhtlus Brüsseli ning Läti ja Leedu kolleegidega oleks tihe poliitilistel ja ka ametkondlikul tasemel. On hea, kui see koostöö jätkub ja kõik panustavad projekti valmimisse ja vajaliku rahastuse leidmisesse.

Hetkel tundub, et Kõlvart üritab meedia kaudu pidada peaministri ja Reformierakonna esimehe Kristen Michaliga omapäraseid avalikke koalitsiooniläbirääkimisi, esitades erinevaid nõudmisi nii Tallinna (peatänava projektist loobumine) kui riigi (Rail Baltic) tasemel. Kahtlustan, et tema politikaanlusega kaasaminek ei tuleks kasuks pealinnale ega Eestile.