Mikko Lagerspetzi artikkel "Iisraeli/Palestiina neli tulevikku" esitab Iisraeli riigi ja Iisraeli–Palestiina konflikti kohta seisukohti, mis ei kannata kriitikat. Autor maalib lugeijaile pildi, justkui oleks juudid Vahemere idakaldale maabunud nagu Kolumbus Ameerikasse. Pildilt jäävad välja juudid, kes on oma esivanemate ajaloolisel kodumaal järjepidevalt elanud tuhandeid aastaid.¹

Taavet ja Koljat

Lagerspetzi soovitus ühe riigi lahendusest tähendaks seda, et ära kaoks ainus riik maailmas, kus juutidel on mõningane arvuline enamus ning võimalus oma kultuuri kaitsta. Iisraeli soov on, et nende rahvas ja riik jääksid ellu, et naabrid ei uneleks pidevalt nende hävitamisest.

Ainuüksi arvude põhjal võiks olla selge, kes on selles loos Taavet ja kes Koljat. Juudid on väike rahvas, neist vaid osa elab oma ajaloolisel kodumaal. Iisrael on territooriumilt kaks korda väiksem kui Eesti.

Gaza elanikud on araablased, kes hakkasid ennast läinud sajandi teisel poolel Arafati eestvedamisel ja Nõukogude Liidu toetusel palestiinlasteks nimetama. Nende rahvuskaaslasi on maailmapanga andmetel umbes pool miljardit.² Araabia Liiga riike on 22 ja nende territoorium on kokku peaaegu sama suur kui nende liitlane Venemaa: üle 13 miljoni ruutkilomeetri. Juute on maailmas umbes 15,7 miljonit, nendest 7,2 miljonit elab Iisraelis.

Araabia Liiga alustas ühist tegevust Iisraeli ründamisega 1948. aastal. Tõsi, mõne päeva eest ühinesid need samad Araabia Liiga riigid ÜRO konverentsil New Yorki deklaratsiooniga, mis kutsub Hamasi üles relvad maha panema ja loobuma võimust Gazas³. Samal päeval tegid Araabia riigid ka eraldi ootamatu samasisulise avalduse.⁴

Mõistagi on mängus üle rahvuspiiride ulatuv islamism. Iraan on loonud "tulevöö" ümber Iisraeli, toetades terroriste, sh Hamasi Gazas ning ka arendades oma tuumarelva. Iraanis elab üle 90 miljoni inimese, Iisraelis 10 miljonit.

Hamasi propagandas üldiselt ja sellel põhineval Lagerspetzi artiklis on Taaveti ja Koljati lugu pea peale pööratud. Pisikesest on tehtud suur ja hiiglasest härjapõlvlane. Selle kübaratrikiga on õnnestunud hullutada Hamasi pooldajateks palju inimesi ka läänes.

Me ei tea täpselt, mis Gazas toimub, kindlalt teame aga seda, et nn Gaza tervishoiuministeerium, mille andmeid paljud meediakanalid kriitikavabalt tsiteerivad, on terroriorganisatsiooni Hamasi osakond.

Teame, et Gaza olukorra kajastamiseks on korduvalt kasutatud võltsinguid. Näiteks hiljutine juhtum kui New York Times avaldas näljahäda illustreerimiseks foto lapsest, mida peagi tiražeeriti kümnetes muudes väljaannetes. Peagi selgus, et lapse kõhnumise põhjus on hoopis kaasasündinud haigus.

New York Times teatas oma veast mokaotsast oma PR-i kontol sotsiaalmeediakeskkonnas X, aga mitte ajalehe veebiväljaandes. Enamik väljaandeid, mis seda fotot kasutasid, ei ole õiendusi esitanud ja seda kasutati ka läinud nädalal Tammsaare pargis toimunud meeleavaldusel.

Hiljuti lekkis BBC toimetusest kiri, milles juhtivtöötaja andis ajakirjanikele suunise, et Gazast rääkides tuleb näidata süüdlasena Iisraeli, olgu selleks siis andmeid või mitte.

Veel üks näide on hiljuti käibele lastud info surmajuhtumitest toiduabi jagamise kohtades. Räägitakse kaheksasajast tapetust ühe kuu jooksul. Eesti Pagulasabi juhi väitel mõrvasid need inimesed Iisraeli loodud abiorganisatsiooni töötajad. Economisti raadiosaates kõlas sama arv, aga tapjateks öeldi olevat Iisraeli sõdurid. Kummalgi juhul ei pidanud saatejuht vajalikuks küsida, kust need andmed pärinevad. Me ei tea, kui palju, kelle poolt või kas üldse neid tapetuid on, aga teame, et teated nende kohta on pärit ühest kohast, "Gaza tervishoiuministeeriumist".

Me ei tea, mis toimub, aga me teame, et kogu maailm eelistab kriitikavabalt esitada Hamasi narratiivi toimuva kohta.

Gaza probleem

Iisraeli riik, Läänekallas ja Gaza sektor on erinevad asjad. Lagerspetz soovib need kõik ühte patta panna ja süüdistab Iisraeli koguni Gaza elanike õigusetu olukorra pärast.

Iisrael lahkus Gazast kakskümmend aastat tagasi. Esialgu anti võim üle Palestiina Omavalitsusele, kes valitseb nn Oslo lepingu alusel Läänekaldal, aga peagi toimunud valimistel sai võimule Hamas. Rohkem valimisi Gazas toimunud ei ole. Hamas kehtestas verise terrorirežiimi ja tappis vahetult peale võimule tulekut jõhkralt umbes 600 Gaza elanikku, peamiselt oli tegu poliitiliste konkurentidega.

Hamasi valitsemise ajal muutus süstemaatiliseks ka Iisraeli ründamine. Hämmastav on Lagerspetzi artiklist lugeda, et hoopis Iisrael olevat kogu aeg Gazat rünnanud ja 7. oktoobri veresaun oli "esimene meeldetuletus Iisraelile." See väide on oma absurdsuses ja küünilisuses lausa uskumatu.

Meenutame, et 2005. aastal viis Iisrael kogu omakaitseväe ja juudi asunikud Gaza sektorist välja. Seejärel on Hamas Iisraeli neljal korral rünnanud. Viimane, 2021. aasta sõda lõppes 21. mail 2021 vaherahuga, mida 2023. aasta 7. oktoobri rünnakuga Hamas rikkus. 7. oktoobri "meeldetuletuse" käigus korraldatud veresaunas tapeti üle 1200 inimese, vägistati, põletati elusalt ja võeti pantvangi tsiviilisikuid.

Raudkuppel – kaitse kõige puhtamal kujul

Lagerspetz jagab kujutlust, et Iisrael tahab Gazat politseijõuna kontrollida. Ilmne tõend sellise vaate ekslikkusest, on ülikalli õhukaitsesüsteemi Kippat Barzel (raudkuppel) loomine.

Hamas on Gazast Iisraeli pihta tulistanud üle kahekümne tuhande raketi. Iisraeli kaitsevägi on enesekaitseks kolmel korral sisenenud Gazasse ja tulistajad kahjutuks teinud. Siiski on rünnakud alati peagi jätkunud, kuna Egiptusest saabusid uued relvasaadetised. Enamasti odavad Vene või Iraani päritolu raketid. Ühe raketi hävitamine läheb Iisraelile maksma 50 000 kuni 100 000 dollarit.

Tohutut rakettide hulka arvestades on lausvale Lagerspetzi väide, justkui oleks Iisrael enne 7. oktoobrit 2023 ühepoolselt vägivallatsenud. Raudkuppel on iisraellaste "palun jätke meid rahule" hoiaku sümbol ja tõestus päriselust. Ülitäpne õhukaitsesüsteem oli alternatiiv sellele, et võidelda Hamasiga Gazas või Hezbollah'ga Liibanonis, alternatiiv okupatsioonile ja politseilisele kontrollile.

Hamasile ei meeldinud, et Iisrael suutis oma tsiviilelanikke Gazast välja tulistatud rakettide eest kaitsta. Selle pärast läksid nad 7. oktoobril 2023 vägistamis- ja tapmisretkele Iisraeli.

Apartheid

Lagerspetz paneb Iisraelile külge apartheidi sildi. Seda valet on Iisraeli kohta levitatud alates 2001. aastal toimunud ÜRO konverentsist, kus see väide esmakordselt kõlas. Tegelikult ei ole Iisraelil midagi ühist Lõuna-Aafrika kunagise apartheidirežiimiga. Kõikide araabia ja muude vähemuste esindajad omavad Iisraelis samu kodanikuõigusi, nagu juudid. Nad on esindatud knessetis, neid töötab riigiametites, kohtunikena ja parlamendisaadikutena.

Veelgi enam. Iisrael on ainuke riik Lähis-Idas, kus lihtsatele araablastele on tagatud läänelikule demokraatiale omased vabadused ja kodanikuõigused. See seletab ka asjaolu, miks on araablaste osakaal Iisraelis järjekindlalt kasvanud. Iisraeli riigi loomise ajal 1948. aastal elas seal 156 000 mittejuudi elanikku, nüüd on neid seal seitseteist korda rohkem ehk 2 653 400, enamus neist ehk 21 protsenti Iisraeli rahvastikust on araablased (Douglas Murray, On Democracies and Death Cults: Israel and the Future of Civilization (2025)).

Mis on sionism?

Lagerspetz kujutab sionismi eksitavalt kui "rahvusluse vormi, mille eesmärk on ainuüksi juutide hallatud rahvusriik".

Sionism oli vastus juutide sajanditepikkusele tagakiusamisele ja muidugi on sionismi suurim saavutus Iisraeli riik. Sionistliku liikumise rajaja Theodor Hertzl kirjutas oma 1896. aastal ilmunud raamatus "Juudi riik", et ainsad inimesed, kes juute kaitsta saavad, on juudid ise.

Iisrael on rahvusriik. Sarnaselt Eesti riigile, mis on loodud tagamaks "eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine", on Iisraeli riik loodud selleks, et "anda juutidele tagasi nende sünnipärane kodumaa". Iisraeli iseseisvusdeklaratsioonis rõhutati aga ka seda, et kõik elanikud on võrdsed ning kutsuti eriliselt just araablasi olema riigi võrdväärsed ja rahumeelsed kodanikud.

ÜRO 1947. aasta jagamisplaan pakkus välja ka Palestiina araablaste riigi loomist. Iisraeli riik asutati sellele deklaratsioonile tuginedes 1948. aastal. Araablased oma riiki ei asutanud, vaid alustasid hoopis sõda Iisraeli hävitamiseks. Esimesele katsele järgnes teine sõda 1967. aastal ja kolmas 1973. aastal. Kõigis oli Iisrael võidukas.

Genotsiid

Lagerspetz artikli kõige karmim väide on Iisraeli süüdistamine genotsiidis. See on kuritegu, mis eeldab kavatsust hävitada rahvus-, usu- või etniline rühm. Me teame, et nii Hamas kui ka Iraan soovivad hävitada juudi rahva, nad on oma genotsiidikavatsuse selgelt välja öelnud.

Seda, et Iisraelil oleks kavatsus hävitada araablased või praegused Gaza elanikud, pole tõendatud, kuigi sellist süüdistust levitatakse. Küll on aga tõendeid vastupidisest. Iisrael saadab Gaza elanikele hoiatusi, kutsub üles neid rünnakute piirkonnast lahkuma, võimaldab lahkumiseks humanitaarkoridore jne. Iisrael ei pommita kedagi rahvustunnuse alusel, vaid sõdib terrorirühmitusega Hamas, mis 7. oktoobril 2023 Iisraelile kallale tungis.

Hamas kasutab naisi ja lapsi inimkilbina, ladustab sõjatehnikat ja laskemoona sotsiaalehitistes. Hamasi strateegia on tsiviilohvrite võimalikult suur hulk, et seda infosõjas ära kasutada. Ka märtrisurma huvilistest pole Gazas puudust, see on austusväärne ja perekonnale kasulik surm.

Kas Iisraeli katsed tsiviilohvreid minimiseerida on siirad ja piisavad? Kindlasti on see põhjendatud küsimus ja aus vastus on, et tõde praegu ei tea. Sõjakuritegusid tuleb loomulikult uurida. Iisrael on demokraatlik õigusriik ja võime põhjendatult loota, et seda ka tehakse.

Kellel siis on ikkagi õigus?

Loomulikult ei saa anda blankoindulgentsi kõigele, mida Iisrael teeb, olgugi tegemist meie tähtsa liitlasega. Aga miskipärast on levinud komme anda patulunastuskiri kõigele, mida teeb terrorirühmitus Hamas. Antisemiitlikud, olemuslikult terrorismi õigustavad aktsioonid on jõudnud ka Eestisse, Mikko Lagerspetzi artikkel on üks osa neist.

Iisraelil, nagu igal riigil, on kohustus järgida rahvusvahelist õigust, ent ka õigus end kaitsta. Rahu saab sündida ainult vastastikusest tunnustamisest, mitte ühe riigi demoniseerimisest.