Aasta ja kolm kuud tagasi toimus Tallinnas oluline murdepunkt. Ühe erakonna ainuvõim lõppes ning avanes võimaluste aken muutuseks Eesti pealinna juhtimises. Kohe algusest peale oli selge, et nelja erakonna vahel moodustatud koalitsioon eeldab kõigilt pingutust ning kompromisse. Need pingutused olid vajalikud selleks, et asju päriselt teistmoodi teha.

Ainuke viis linnajuhtimise stabiilsuse tagamiseks on lihtne põhimõte, mida enamik inimesi järgib oma igapäevaelus: sõlmitud kokkulepetest tuleb kinni pidada.

Tõrkeid oli varemgi, aga juunikuus loobus Reformierakond poliitiliste intriigide nimel sellest lähtekohast lõplikult. Alustuseks tehes koos Keskerakonnaga peaaegu identsed muudatusettepanekud lisaeelarvesse. Seda vaatamata asjaolule, et lisaeelarve küsimustes oldi koalitsioonis ühiselt kokku lepitud. Lahenduste otsimise asemel asuti konflikti eskaleerima.

See kulmineerus Pärtel-Peeter Pere teatega: "Praeguse linnapeaga ei saa enam jätkata" ning lisaks ründas ta teravalt Isamaad, sest Tallinn vastandub riigi maksutõusude poliitikale. Erakonna liikmetele saadetud kirjas, sõnas Pere, et koostöö Keskerakonnaga pealinnas on paratamatu.

Suure meediasurve tõttu tehti lõpuks kannapööre ning otsustati Tallinna koalitsioonis jätkata. Linnajuhtimise juurde naasmist varjutasid paraku lisaks usalduse kaotusele ka mitmed segadused ning kriminaaluurimine seoses Pere kureeritud keskkonna- ja kommunaalameti tegevusega.

Kogu see saaga kulmineerus käesoleva nädala alguses, kui volikogus ei leidnud toetust lasteaia kohatasu küsimus. Jäin selles küsimuses linnavalitsuse istungil erapooletuks, kuna see oli kokkuleppe osa, mis pidi aitama tagada stabiilse linnajuhtimise kuni saabuvate valimisteni.

Paraku ei austanud seda sõlmitud kokkulepet Eesti 200 esindajad (kuigi abilinnapea Aleksei Jašin sellest linnavalitsuse istungil justkui lähtus, jäädes samuti erapooletuks). Poliitilise mängurlusega läksid kaasa ka opositsioonierakonnad, mis olid varasemalt olnud Reformierakonna soovituga sama meelt.

Pärast hääletuse läbikukkumist teatas Reformierakond, et jätkavad Tallinnas opositsioonis. Kogu seda sündmuste jada vaadates, tekib aga küsimus vastutustundest.

Reformierakondlased süüdistasid linnapea Jevgeni Ossinovskit ja sotsiaaldemokraate, et linna juhtimisega ei saada hakkama. Süüdistati Isamaad, et me ei ole rahul riigi tasandil aetava poliitikaga. Süüdistati Keskerakonda, kes lasteaia kohatasu hääletusel neid ei toetanud. Päev hiljem süüdistati erakonda Eesti 200, mis sõlmitud kokkulepet rikkus.

Kui tundub, et justkui kõik teised on sinu enda ebaedus süüdi, siis on aeg peeglisse vaadata. Vastutust ei saa lõputult kellegi teise õlgadele veeretada. Selle lõputu süüdistuste jadaga on kannatanud mitmed olulised asjad.

Lisaeelarve vastuvõtmise venimise tõttu venisid vajalikud hanked haridusvaldkonnas. Samuti on veninud valvearsti teenuse loomine pealinna. Lisaks konkreetsetele näidetele pidurdati ka mitmeid teisi olulisi linnaelu küsimusi.

Kahju on sellest, et viimase paari kuu intriigid on varjutanud palju head, mis viimase aasta jooksul tehtud on. Eestikeelsele õppele ülemineku alustamine, Tallinna haiglate liitmine, linnasüsteemi struktuursed reformid, haridustöötajate palgatõusud, parem ühistranspordikorraldus ning mitmed teised olulised sammud. Need on sisulised küsimused, mis puudutavad sadade tuhandete inimeste elu.

Viimaste kuude sündmused on näidanud, kui valusasti võivad lõppeda poliitmängud. Kolmel erakonnal on valmisolek kanda eelmisel aastal võetud vastutus lõpuni ning jätkata vähemusvalitsusena. Loodan, et kõigil volikogus esindatud erakondadel on soov olla valimisteni jäänud kuudel konstruktiivsed. Linn vajab juhtimist ning võib kindel olla, et lõpliku hinnangu seni tehtud tööle ja ka viimaste kuude sündmustele annavad linnaelanikud oktoobris.

Mina loodan südamest, et usaldatakse erakondi, mis soovivad eestimeelset ja ausat linnajuhtimist, mis oleks vastukaaluks riigi tasandil aetavale halvale poliitikale.