Burnham ütles reedel Tööparteid juhtima asudes, et riik on töölisklassile selja pööranud, aga tema tahab kogukondadele lootuse tagasi anda. Burnham lubas sisse seada "selgelt leiboristliku suuna", mida vaatlejad tõlgendavad kui partei tüürimist vasakule. Endine Manchesteri linnapea rõhutas, et võim tuleb keskusest tagasi viia kohapeale, kohalikesse omavalitsustesse. Ka oma plaanidest rääkides tõi ta mitu korda näiteks, kuidas asjad Manchesteris korraldatud on.

"Mis puudutab elutähtsaid teenuseid, siis tagame, et kõik Ühendkuningriigi piirkonnad saaksid võtta suurema avaliku kontrolli selliste teenuste üle nagu veevarustus, eluase, energeetika ja transport, võttes eeskuju mudelist, mis on muutnud meie bussiliiklust Manchesteris," rääkis Burnham.

Ta lubas koostada kümneaastased kavad, et vähendada nende elutähtsate teenuste kulusid nii üksikisikute, perede kui ettevõtete jaoks. Kriitikute sõnul paistab Burnham tagasi igatsevat aegu, mil tööstusharud olid riigistatud ja kiratsesid ning tooni andsid ametiühingud.

Burnham on kindla sõnaga lubanud suurendada kaitsekulutusi ja ellu viia kaitse-investeeringute plaani, mille senine peaminister Keir Starmer pärast pikka viivitamist lõpuks välja kuulutas.

"Ma võtan endale kohustuse kaitseinvesteeringute kava täielikult täita ja rahastada. Võtan seda kohustust äärmiselt tõsiselt. Riigi julgeoleku puhul ei tohi teha kompromisse," lubas Burnham.

Investeerimiskava täites tõuseksd kaitsekulutused 2030. aastaks 2,7 protsendini sisemajanduse koguproduktist, aga selle täitmiseks tuleb tegelikult osa raha alles leida. Burnham on tunnistanud, et see tuli talle üllatusena. Samas on ta suure surve all tõsta kaitsekulud kolme protsendini ja see tähendab, et vaja oleks veel üheksa miljardit aastas. Vaatlejad on juba öelnud selle kohta, et Starmer ulatas Burnhamile aktiveeritud sütikuga granaadi.

Kriitikud märgivad, et Burnhami seisukohad on olulistes punktides ebamäärased, näiteks kust tuleb raha lubaduste täitmiseks. Ta seisab silmitsi paljuski samade poliitiliste ja majanduslike väljakutsetega, mis said saatuslikuks senisele peaministrile Starmerile: majandus on aeglane, elukallidus on kõrge, avalikud teenused ülekoormatud ja sotsiaalkulutusteks ei jätku raha.

Burnhamil on ka vähe kogemusi välispoliitikas, alates Ukraina sõjast kuni suhtlemiseni USA presidendi Donald Trumpiga. Lisaks peab ta valmistama oma partei ette 2029. aasta valimisteks.