Nüüd on olukordi, kus te ei saa enam loobuda nagu siis, kui Kristen Michal lahkus Silvergate’i tõttu justiitsministri kohalt, peaminister Ansip pakkus seda portfelli teile ja teie keeldusite. Olete nõus?

Me konsulteerisime Andrusega (Ansipiga, toim), jah, aga tol korral ma tundsin, et ei ole veel piisavalt valmis, laps oli ka alles väga väike.

Enam te selliste ettepanekute korral loobuda ei saa.

Ei saa.

Kui oleksite viis ja pool aastat tagasi võtnud justiitsministri koha, ei saaks praegu keegi öelda, et teil ei ole organisatsiooni juhtimise kogemust. Kuidas sellesse etteheitesse suhtute?

Suure organisatsiooni juhtimise kogemust mul tõepoolest ei ole. Aga kui vaatame ajaloos, siis väga ägedaid asju on teinud just need, kellel ei ole kogemuste taaka, et alati on just nii tehtud ja sellepärast peaksime ka praegu nii tegema. Nii, et – ma ei pea seda oma miinuseks.

Kas oleksite nõus minema justiitsministriks Jüri Ratase valitsusse, kui Keskerakond võidab aasta pärast parlamendivalimised?

See oleneb nii paljudest asjadest. Millised on jõudude vahekorrad, milliste alusväärtuste ja programmidega on erakonnad läinud valimistele, mis on meie punased liinid, mida tahame ära teha. Kui keskenduda ametikohale, siis tapab auahnus mõtte.

Eesti järgmiseks peaministriks olete valmis asuma?

Jah, kindlasti teen kõik selleks, et meie erakonnal läheks hästi ja me saaksime selle positsiooni võtta.

Oleks see „triibuline valitsus“ – võrdselt naisi ja mehi?

Loodan küll, et naisi oleks järjest rohkem tipp-positsioonidel.

2012. aasta lõpus uuris TV3 intervjuus Alari Kivisaar, kas võiksite olla kunagi peaminister või isegi president. „Teades, kui raske töö see on, see pole minu eesmärk,“ vastasite ja seletasite, et suudate elu lõpuni elada nii, et pole peaminister olnud, nagu valdav osa eestlasi. Mis nüüd siis juhtus?

Suudan elada endiselt, kui ma seda positsiooni ei saa, minu maailm siis kokku ei kuku nagu ka enamiku Eesti inimeste maailm, kes kunagi seda positsiooni ei võta.

Kas parlamendivalimiste võitja teeb valitsuse niikuinii?

Ajaloost on ju näha, et alati ei tee. On väga oluline, kuidas meie oma mängu mängime. Kui võtad valimistelt võidu, aga oled ennast mänginud nurka, sest keegi teine ei ole nõus sinuga koalitsiooni tegema ja neile on ükskõik milline kaolitsioon parem kui koos Reformierakonnaga, siis võid leida ennast üksinda.

Te näete seda ohtu?

Ma ei näe seda ohtu, kui me töötame väga sisuliselt ja ka teiste erakondadega läbi käies, konstruktiivselt debateerides.

Milliseid erakondi näeksite enda juhitud unistuste valitsuses?

Ma ei ole sellele veel mõelnud.

Ei usu.

Praegu me ju ei tea, kas riigikogu valimistele tuleb mõni uus erakond. Me ei tea, millised erakonnad üldse ületavad valimiskünnise. Millised on erakondade programmid ja põhipostulaadid, millega valimistele minnakse. Seda kõike me veel ei tea.

Kas see peaks olema parempoolne valitsus või laiema maailmavaatelise kandepinnaga?

Oleneb sellest, kuidas valijad mandaadi annavad.

Kaja Kallas Autor: Sander Koit / ERR

Kui mõistlik oleks kokku panna kaks suurt parteid – Reformi- ja Keskerakond?

See võib kõik tõsi olla, siis kui see olukord kätte jõuab. On ikka väga selgelt mingid punased liinid, mida meie ei saa toetada ja vastupidi ka. Kui me saame mistahes erakonnaga kokkuleppe asjades, mis meile on olulised, siis ma ei välista hetkel kellegagi koostööd.

Milline on kõige eredam punane liin seoses Keskerakonnaga?

Arvan, et see on Eesti õigusliku järjepidevuse kahtluse alla seadmine.

Kus Keskerakond seda teeb?

Siin on erinevad sammud alates sellest, et on võetud enda peale okupatsioonikahjude hüvitamine, mis justkui ütleb, et Eesti riik on iseendale kahju teinud. Teiseks pidev viitamine, et nüüd on teine vabariik.

On teil Jüri Rataselt midagi õppida, kuidas juhtida katkist erakonda üksmeele suunas? Ta on sellega päris hästi hakkama saanud.

Kindlasti on mul temalt õppida. Kuulan tema intervjuusid, ta on väga hea oma vastuste mittevastamises. Seda mina nii hästi ei oska, ilmselt peab õppima. (Naerab)

Palun, ärge õppige. Jüri Ratas ütles sel kevadel: „... loodan, et Reformierakond leiab lähiajal oma tee ning avalikkus saab ausa pildi, kas ja kes tegelikult erakonda juhib“. Kes juhib Reformierakonda?

Reformierakonna juhatus.

Miks teie olite Reformierakonna esimehe ainus kandidaat?

Hea küsimus. Naljaga pooleks öeldes tundub mulle, et ehk teised teadsid seda, mida mina ei teadnud. Tõsiselt võttes aga peab küsima potentsiaalsetelt kandidaatidelt, miks nad ei tulnud kandideerima.

Ei saa ju öelda, et erakonna uues juhatuses oleksid ainult teie veendunud toetajad?

Erakonna uus juhatus on Reformierakonna nägu. Kõik inimesed ei pea olema minuga alati sada protsenti nõus, sest kui kõik mõtlevad ühtemoodi, siis järelikult ei mõtle keegi. See [juhatus] tuleb heade, sisuliste arutelude koht.

Üks suuremaid üllatusi oli, et Keit Pentus-Rosimannus ei saanud juhatusse.

Arvestades meediafooni, mis oli loodud tema kohta, ei olnud see üllatav.

Toomas Sildam Autor: Sander Koit / ERR

Milline on Kristen Michali roll praegu Reformierakonnas?

Kristen Michal on nüüd juhatuse liige, olnud pikalt peasekretär ja hea administraator. Tal on omad tugevused, mida tuleb ära kasutada.

Te olete ühes paadis?

Jah.

Hanno Pevkur pääses teise häältesaagiga juhatusse. Olete ära leppinud?

Ma ei näe, et meil oleks otsest tüli, et ära leppida. Hanno Pevkur... Sellist olukorda, kus lahkuv esimees kandideerib uude juhatusse, pole meil kunagi olnud. On loogiline, et erakonna inimesed toetavad teda. Üllatav oli võibolla see, et ta sai [ juhatuse valimistel] teise tulemuse Jürgen Ligi järel, kes võttis kõige parema tulemuse.

Kui kuulasin eile üldkogul teie kõnet, kas mul läksid kõrvust mööda tänusõnad Hanno Pevkurile?

(Paus) Ei läinud.

Miks Hanno Pevkur ebaõnnestus erakonna esimehena?

Mulle tundub see juba nii puretud kont, sealt ei ole enam mitte midagi võtta, et seda veel närida.

Mis on kõige keerulisem Reformierakonna juhtkonnas ühtsuse saavutamisel, sest tegelikult ju üks suu pool naeratab ja teine pool on kerges grimassis?

Ütlen niimoodi: meie tugevus on see, et meil on palju tarku ja väljapaistvaid inimesi, kes on ka suured isiksused, mis ongi nõrk pool. (Naerab) Suur väljakutse on selles, kuidas panna kõik need tugevused erakonna heaks tööle, et nad [omavahel] ei põrkuks.

Aga laiemalt. Politoloog Tõnis Saartsi sõnul on teie üks suurtest küsimustest see, kas jätta erakond rahvuskonservatiivsele lainele või muutuda päris liberaalideks?

Politoloogidel meeldib kindlasti sellistel teemadel arutada. Aga kui mõtlete inimesele, kes läheb valimiskasti juurde, siis tema ei mõtle, kas see on nüüd rahvuskonservatiivne või liberaalne [erakond]. Tema vaatab, kes on need inimesed, mis on nende programm ja sisu. Seal on oluline Eesti hakkamasaamine tulevikus ilma eurotoetusteta, meie majanduse käimatõmbamine nii, et kõigil oleksid paremad sissetulekud – see on see, mis inimesi kõnetab, nimetatagu seda rahvuskonservatismiks või liberalismiks.

Veel üks sotsioloog Juhan Kivirähk vaatas viimases „Foorumis“ Kristen Michali ja talle tundus, et Vene kaart on endiselt Reformierakonna arsenalis. „Ega Kaja Kallas selle kasutamist päris ära keelata ju ei saa,“ arvas Kivirähk. Kas saate ja kas tahate?

Mis asi see Vene kaart täpselt on?

Väga selge vastandumine – siin on Kremli-meelsed Eesti poliitikud ja siin Eesti-meelsed.

Isiklikult usun, et kui mõtleme Eestis elavate erinevate rahvuste peale, siis inimestel on ühed ja samad huvid. Et oleks hea sissetulek, et lapsed saaksid hea hariduse, et siin oleks turvaline elada. Ei näe nendes huvides konflikti. Aga kindlasti on meil inimesi, kes on rohkem sinimustvalged kui teised.

Kuidas lõpetada Reformierakonna sisekirjade lõputu lekitamine ajakirjandusse, mis viimastel kuudel on igapäevaseks muutunud?

See on hea küsimus. Olen mõelnud, et võibolla peame selle uue reaalsusega toime tulema. Winston Churchill ütles pärast Teist maailmasõda, et vale on poolel teel ümber maailma, enne kui tõde püksid jalga saab. Paneme selle tänapäevase infoühiskonna konteksti: vale on teinud kolm tiiru ümber maailma, käinud Kuu peal, vaadanud, kas Marsil saab kaevandada ja alles siis hakkab tõde liigutama.

Samamoodi on võibolla nende lekkimistega, kus selle asemel, et püüda leida vaenlast, et kes lekitas, peame võtma hoiaku: sellised kirjad võivadki lekkida. Siis tekib muidugi kohe küsimus, et kus me saame nii rääkida, et see ei lähe kohe välja. Loomulikult silmast silma, koosolekutel, aga praegu – kui ma ei saa veel tulla Euroopa Parlamendist ära – on minule üks suhtluse viise meie [erakonna] listidesse kirjutamine. Kui see ära võtta, olen ma lõksus. Mulle tundub, et kui kaob põhjus neid kirju lekitada, kui eesmärk on ühtne, siis see lõpeb.

Autor: Sander Koit / ERR

Üldkogu kõnes ütlesite: „Me peame avatult rääkima ka põhjustest, miks me oleme praegu opositsioonis.“ Miks siis?

Tollal, kui see juhtus, sai laps viie aastaseks. Enda arvates ma kodus ei räägi väga nendest [töö] asjadest, aga ju ta kuskilt kuuleb. Läksime kooli bussile ja ta küsis: emme, kust see Taavi Rõivas välja jäeti. Ütlesin, et valitsusest. Miks ta valitsusest välja jäeti, küsis laps edasi.

Püüdsin siis viie-aastasele seletada nii nagu mina seda nägin. Ja tollal nägin nii, et vaata, kui sa mänguväljakul ütled kellelegi pidevalt, et sa ei ole tema sõber või käitud niimoodi, siis teevad need sõbrad oma mängu ja jätavad sind sellest välja. Kolm nädalat hiljem kuulsin, kuidas laps ütles mänguväljakul teisele: kui sa nii teed, juhtub sinuga nagu Taavi Rõivasega.

Kui suur on teil okas endiste valitsuspartnerite IRL-i ja sotside vastu, kes sügisel 2016 pöörasid selja Reformierakonnale ja lõid käed Keskerakonnaga?

See kindlasti oli... inetu. Aga see on poliitika. Minul okast ei ole, aga mind ei olnud siis ka riigikogus. Need meie inimesed, kes olid riigikogus ja valitsuses, elasid seda kindlasti rohkem üle ja leidsid, et see oli reetmine.

Aga teie?

Nagu ütlesin, olid sellel ka mingid põhjused. Kui kõik töötavad koos, suhtlevad omavahel ja hoiavad üksteisele ligi, siis selliseid olukordi ei teki.

Tegite etteheite, et kaks ettevõtjat said ettekirjutuse, sest nende ettevõttes puudus redeli kasutamise juhend ja olite imestunud, et keegi on sellise reegli üldse loonud. Aga kui tööline kukub halvasti paigutatud redelilt end vigaseks või surnuks, mis siis?

Kust läheb piir, kus riik kõik ette kirjutab? Mulle tundub see jabur. Keegi ei taha endale ega teistele viga teha, loomulikult asetan ma redeli nii, et see ei kukuks kellelegi kaela, teen seda ka ilma juhendita. Kui paljud inimesed loevad neid juhendeid, mida tohututes kogustes toodetakse? Kui sul on vaja, siis sa kasutad redelit ja kui sa ei oska, siis ei kasuta.

Iseseisvuspäeva tõrvikurongkäik ja alko-kolonn Lätti olid teie üldkogu kõne järgi protest Eesti riigi vastu ning küsisite: „Kas me tajume neid protesti juuri ja kas me saame neist aru?“ Millised on need juured?

Eesti Vabariik 100 raames oli näha, kuidas eestlastel on meie riik südames. Aga iseseisvuse taastamise aegset tunnet, et Eesti riik on meie ja oma, kõigil enam ei ole. Kust see tuleb? Rahva usaldus riigi ja eelkõige valitsejate tegevuse vastu on kadunud, ei tunta, et riik ja valitsus tegutsevad meie heaks. Sealt tekib see lõhe.

Et juhtkond ja rahvas on lahku kasvanud?

Ei ole usaldust riigi kui institutsiooni ja valitsuse kui riigi ühe kehastaja vastu. Et riik ei ole enam meie.

Kuidas saada hakkama Euroopas leviva äärmusluse ja populismiga?

Euroopas leviv äärmuslus ei ole praegu tõusuteel, vaid on pigem langusteel, kui vaatame Prantsumaa, Hollandi poliitikat...

Kui vaatame Ungarisse...

Ungarisse või Poolasse... Aga seal ei ole see äärmus, vaid peavool.

Ungari valimistel sai peaminister Viktor Orbán tulemuse, mis on tänapäeva demokraatlikus maailmas isegi natuke uskumatu. See, mis seal ette võetakse, läheb kindlasti vastuollu õigusriigi põhimõtetega. Aga Euroopa Liit on siin kahepalgeline. Kui Poolas toimuvad arengud nagu need on toimunud, siis räägib Euroopa Parlament võimalusest, et õigusriigi põhimõtete rikkumise tõttu peaks riigi Euroopa Liidust välja heitma. Samas, kui seda teeb Ungari ja teeb juba pikalt, aga kuna nende valitsuspartei kuulub suurimasse Euroopa parteisse ehk EPP gruppi, siis sellest ei räägita. Kahepalgelisus on olemas.

Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii... Mis Eestit edasi viib?

Meid viib edasi tulevikku suunatud pilk. Peame vaatama mitut asja. Eurotoetuste kahanemine või isegi ärajäämine ja küsimus, kas kõik meie praegused tegevused on vajalikud. Mind hirmutas, kui lugesin Riigikontrolli aruandest küsimust ametnikele, et kui eurotoetused kaovad, siis millistest tegevustest me võime loobuda ning ametnikud leidsid, et 90% praegustest asjadest peaksime tegema ka edaspidi. Murettekitav.

Meie tugevus on olnud e-riik, mille edasiarendamisega me ei tegele nii nagu peaksime. Seal oleme jäänud kinni.

Mis veel oluline – maailm järjest enam digitaliseerub, majandus digitaliseerub, see kõik muudab totaalselt töökohtade olemust. Kuulasin hiljuti ülevaadet, et 60% tänastest lastest ei tööta täiskasvanuna töökohtadel, mis täna on olemas. Milliseid oskusi nad siis vajavad? Tööstusrevolutsioon muutis totaalselt töötamise oskusi ja poliitiline vastus oli muuta algharidus kohustuslikuks. Milline on meie poliitiline vastus praegustele arengutele?

Paar aastat tagasi tellisin uuringu Eesti inimeste digitaalsetest oskustest, et kui hästi oleme tehnoloogiaga sina peal. Inimesed, kes hindasid oma oskusi kõige madalamaks, vastasid küsimusele „Kas te soovite lisaharidust, -treeningut, - õpet?“ – ei. Kuidas sa aitad inimesi, kes tegelikult ei taha üle tee minna, kuigi näed, et nad jäävad maha...

Kuidas aitate?

Hea küsimus. Kui inimene mõtleb, et digitaalne ei ole tema teema, sest tema toodab vaid kohvikulaudu, siis ta jääb maha. Kui inimene arvab, et tehnoloogia tema töökohta ei puuduta, jääb ta maha. See peaks olema igaühe esimene arusaamine.

Kui vaatame Eesti ettevõtete digitaalsust, siis oleme tagapool. Kuidas avada ettevõtete juhtide silmad, et nad näeksid digitaalsete lahenduste kasu?

Kas oma valitsuses teeksite digiministri ametikoha?

Ei teeks. Digitaalsus ja tehnoloogiline areng peavad olema kõikide ministrite haldusaladesse sisse kirjutatud.

Kaja Kallas Autor: Sander Koit / ERR

Patriotism, vabadus, hoolivus – nii sõnastasite üldkogul Reformierakonna kolm uut sammast. Saab sellest teie partei loosung riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimiste eel?

Vara veel öelda, valimisplatvormi arutelud alles käivad. Mida meilt praegu oodatakse, on eelkõige tarka valitsemist.

Kes ja millal hakkab Reformierakonna valimisnimekirju koostama?

Eks me nüüd hakka sellega tegelema, suhtleme inimestega, et kes ja kus tahab kandideerida, kus tahavad uued inimesed liituda... Paljud uued inimesed on öelnud, et ootame aprilli ära, vaatame, kas saate read sirgeks ja silmavaate selgeks, siis räägime uuesti.

Need uued inimesed on Reformierakonda tulemas?

Kindlasti on tulemas uusi inimesi. Osadega on räägitud, osadega ei ole rääkimised mul veel lõppenud. Mis on murekoht, ütlesin seda ka oma [üldkogu] kõnes, et vajaksime rotatsiooni riigikogu, ametnikkonna ja erasektori vahel. Erasektoris on kõvad tegijad, keda oleks vaja riigisektorisse appi, aga puudub motivatsioonipakett, mis neid innustaks, kui kõrvale jätta Eesti riigile pühendumine.

Selline rotatsioon riigikogu liikmete, ametnike ja erasektori vahel oleks tõesti huvitav. Kui paljud peaksid teie 30-liikmelisest parlamendifraktsioonist minema tootvale tööle?

Kui ma nüüd ütleksin protsendi või numbri... Prantsusmaa president Macron tegi väga selgelt: ütles, et kolm järjestikust mandaati parlamendis ja see on piir, siis käid vahepeal ära ja võid tagasi tulla. Samas on selge, et selliseid reegleid saab kehtestada inimene, kes teeb uue erakonna, aga ei saa teha inimene, kes tuleb juhtima erakonda, mis on juba suur ja tegutsev, pika ajalooga. Saame seda küll omavahel kokku leppida.

Kas arvate, et leiate oma ideele palju mõistmist?

Nii ja naa... Olen mõne inimesega rääkinud, et ka isiklikus arengus võib olla parem vahepeal teistsuguseid kogemusi omandada.

Ja... teile öeldi „jah“?

Ei öeldud. Aga inimene mõtleb.

Europarlamendi valimisnimekirja esiotsa murravad end vist ainult mehed – Andrus Ansip, Urmas Paet, Siim Kallas, Taavi Rõivas, Kalle Palling, võibolla ka Eerik-Niiles Kross ja Marko Mihkelson... Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Sinna on veel aega, aga see on tõesti murekoht. Kindlasti oleks vaja sinna tugevaid naisi. Kuigi, töötanud nüüd ise Euroopa Parlamendis, siis emana, kellel on väike laps, on väga keeruline seda ühendada. Meestel on kindlasti lihtsam töötada siin ja seal, Brüsselis ja Strasbourg’is, sest neil on naised, kes lapsi hoiavad. Aga see ei tähenda, et nimekiri saaks ainult meestest koosneda,

Kuidas tuua ettevõtjad teile annetama, et majanduslikult miinusesse langenud Reformierakond saaks valimiskampaaniat üldse teha?

Esiteks tuleb näidata, et oleme jälle ühtsed ning meil on head ideed tuleviku Eesti kujundamiseks, head ka laiemalt majandusele ja ettevõtlusele. Teiseks peab peasekretär küsima. See on nagu diskol tüdruku tantsima palumisega – kui ei küsi, jääd kindlalt ilma.

Kas Iklat, Luhamaad ja Narvat Tallinnaga ühendavad maanteed tuleb neljarealisteks ehitada?

Jah.

Kui palju see maksab ja kust raha tuleb?

See maksab üsna palju ja küsimusele, kust raha selleks tuleb, peab vastuse leidma. Suured taristuprojektid, mis Eestit ühendavad, olgu maantee või raudtee, on inimestele tõeliselt olulised.

Võibolla peaks laenu võtma?

Võibolla.

Olete mitmel korral öelnud, et eurotoetused kaovad ja teie suur idee on isemajandav Eesti. Kas see pole orbanlik lähenemine, et Eesti peab ainult ise hakkama saama?

Siin on kaks poolt. Julgeoleku mõttes ei hakka me kunagi olema üksi. Oleme väike, avatud majandusega riik, ka siin sõltume sellest, kuidas läheb meie ekspordipartneritel. Aga see, et me saame hakkama oma tuludega, oma kulusid ise üleval pidades – see peaks olema väga selge eesmärk.

Aga eurotoetused ei kao ära, need võivad küll väheneda...

Kui vaadata arutelusid Euroopas, siis on väga suured pinged, kas [toetuste] raha on õigesti kasutatud, kas seda ei peaks kokkuvõttes vähendama. Isegi, kui need toetused vähesel määral on olemas, siis peaks olema meie väga selge eesmärk, et saame ilma nendeta hakkama.

Alkoholi ületarbimine on probleem, ütlesite Uudis+ intervjuus. Kui hea ravim selle vastu on alkoaktsiiside tõstmine, millega alustas Reformierakond ja vinti keeras juurde Ratase valitsus?

Teatud piirini on see hea ravim, sest inimesed on hinnatundlikud. Euroopa piirideta majandusruumi praktika näitab, et kui aktsiiside vahe naaberriigiga läheb suuremaks kui 20%, siis tekib piirikaubandus. Kui piirikaubandus kestab pikka aega, tekib inimestel harjumus.

Kui tõstad aktsiisi üle võlli ja naabritel jääb see tuntavalt madalamaks, siis mina pole küll kindel, et joomine sellest väheneb. Käsin just Võrus ja üks proua rääkis: näe, naaber käis Lätis, ostis tohutu alusetäie longerot, arvas, et nüüd on jõuludeni rahulik ja kahe nädala pärast oli see kõik otsas.

Kaja Kallas Autor: Sander Koit / ERR

Samas intervjuus ütlesite, et „500 eurot [tulumaksu vabastust] tõenäoliselt tagasi pöörata ei saa“. Kas tahaksite?

Ei taha. Meile on oluline lihtne ja selge maksusüsteem. 500-eurone tulumaksuvabastus peaks kehtima kõigile. Aga jah, kohe tõuseb küsimus, kust selle katteks raha võtta.

Tõstame tulu- või käibemaksu?

Need, jah, on variandid, mida peab arutama. Vaatame laiemalt... Kas kõik need tegevused, mida Eestis teeme, on mõistlikud. Enne Euroopa Parlamendi valimisi sõitsin Eestis palju ringi, mitmes kohas näidati mulle lasteaeda või kooli kui arhitektuuret imet. Väga ägedad asjad, tõepoolest. Aga küsimus tekib kohe, et kui lasteaias on poistele ise vett laskvad pissuaarid, siis kas see on mõistlik rahakasutus.

Kui minu laps läks Belgias lasteaeda, mõtlesin, et küll on hea, et ta polnud Eesti lasteaias käinud. Need ruumid seal, mänguasjad, kõik oli natuke kulunud, pisike, kitsas. Aga seal töötas kolm kasvatajat 15 lapse peale, neist kaks naist, üks mees, kõik heade palkadega. Seal pole kinnisvarasse väga palju investeeritud, küll aga inimestesse, kes lastega tegelevad. Ka Eestis ei saaks tasakaal majade poole paigast ära minna.

Sissetulekust võiksid sõltuda toetused, mitte karistused, ütlesite eile üldkogul. Aga kui toetus ongi kellelegi ainus sissetulek?

Jah, siis see toetus peakski olema suurem. Aga mina tõukusin mõttest, et meil on toetused, mis laienevad kõigile mingi segmendi liikmetele, isegi kui mina ei vaja seda sama palju nagu mõni teine pere. Toon näite, jälle Belgiast. Kui laps läks lasteaeda, siis mulle üllatuslikult oli lasteaia tasuprotsent 9% vanemate töötasust, seega need, kes teenivad rohkem, maksavad rohkem ja need, kes teenivad vähem, ka maksavad vähem sama teenuse eest. Õiglane oli ka lasteaia järjekorra sõltumine sellest, kas oled üksikvanem – siis liikusid järjekorras kõige ette, sest sul on tõesti vaja laps saada lasteaeda, muidu ei saa tööl käia.

Kui suur probleem on Eestis palgavaesus?

Olen lugenud, et suhteline vaesus on järjest suurem probleem, tulenevalt ka tulumaksu reformist, mis omakorda avaldab survet pensionide tõstmiseks. Kindlasti peaksid inimesed, kes käivad tööl, suutma oma palgast ära elada. Vastupidi pole normaalne.

Aga ääremaastumine?

See on palju seotud ühendustega. Ma ei mõtle ainult teid, vaid ka internetiühendust. Praegu nõuavad paljud töökohad vaid arvutiga tööd, nii võiks seda ka kusagil metsas teha, aga sul peab olema korralik internetiühendus.

Kas olete nõus pensioni tõstmisega ja loobuma selleks ühistranspordi doteerimisest, tudengite tasuta kõrgharidusest?

Seda peab arutama. Kui tahame kohe tõsta pensione, aga raha meil selleks ei ole, peame vaatama, kust see raha võtta. See peab olema jätkusuutlik lahendus, mitte et jätame ära Linnahalli renoveerimise, mis on paari aasta kulu, aga pensioni tuleb maksta kogu aeg.

Üllatav, et ainult 25% inimesi ütleb, et tulevikus ei piisa neile ainult pensionist, ülejäänud ei ole sellele tegelikult mõelnud. Huvitav on ka reaalsuse ja ootuste vahe – 82% inimestest arvab, et nad pensionieas töötavad, samas kui ainult 32% seda ka teevad. Vaadates praeguse valitsuse poliitikat, kus ei soosita vanemas eas töötamist, ei ole see kindlasti mõistlik tee.

Kui kiirraudtee Rail Baltic vastaste nn 400 kirja autorid oleksid küsinud ka teie toetusallkirja, kas te andnuks selle?

Ei.

Aga kui puidurafineerimistehase vastased küsinuks teilt allkirja, et tehast ei tohi Emajõe äärde kavandada ja siin pole enam midagi uurida, kas oleksite nendega ühinenud?

Ei.

Kõik, kes tahavad meie keelt ja kultuuri õppida, peavad saama selleks võimaluse, lubasite eilses üldkogu kõnes. Keda te nende „kõik“ all silmas peate?

Pean silmas eelkõige seda, et Ida-Virumaal on väidetavalt olukord, kus inimesed tahavad [eesti] keelt õppida, aga selleks ei jätku õpetajaid. Et meil on inimesed, kes sellel maal elavad ja soovivad selle maa keelt omandada, kuid ei saa seda teha, on kindlasti murekoht.

Kas see puudutab ka võimalikke sissetulijaid?

Kindlasti.

Teie suhtute neisse rahulikult?

Me elame avatud maailmas. Kui tahame ise minna Eestist välja ja nautida seda vabadust, siis on selge, et ei saa oma piire sulgeda.

Usute enda sõnul – nagu ütlesite üldkogul – siiralt, et kõik Eesti erakonnad tahavad Eestile parimat, lihtsalt erinev on arusaamine, mis on parim. On see tõesti nii?

Erinevad on ka oskused, et kuidas välja kukub.

Siiski, kas Keskerakond on Kremli-meelne?

Keskerakond esindab oma valijaid. Keskerakonna toetus muukeelsete valijate hulgas oli 62 protsenti, väga kõrge. Eks nad seavad oma sammu selle järgi.

Kas te ütlesite praegu, et muukeelsed valijad on Kremli-meelsed?

Ei, ei öelnud. Ütlen vaid, et Keskerakonda tuleb vaadata selles võtmes. Ma ei tahaks mingeid silte kellelegi otsaette kleepida.

Kas sotsid on oma poliitikaga ebaõnnestunud?

Kui vaadata üldiselt sotsiaaldemokraatlikku poliitikat, siis on see paljudes riikides väga populaarne. Need ideed kindlasti elavad ühiskonnas.

Kas IRL reetis Ratase valitsusse minnes oma valijad?

Seda peab küsima IRL-i valijatelt.

Autor: Sander Koit / ERR

Kas EKRE Eesti on ka teie Eesti?

EKRE toetajad on siinsamas Eestis ja EKRE on saanud mandaadi riigikokku nendelt valijatelt. Selles mõttes – jah.

Kas Vabaerakond on populistlik?

Kui vaadata mingeid samme, mida nad just viimasel ajal on teinud, siis see tekitab suuri küsimusi. Mulle tundub, et Vabaerakonna valija on kõige tundlikum selliste võtete kasutamise suhtes. Erakordselt madalad on olnud need viimase aja sammud.

Kas rohelistel on üldse lootust?

Roheliste maailmavaade on väga levinud. Ühe uuringu järgi oli Eesti inimeste keskkonnaarmastus vist 72%, järelikult on väga suur võimalus, et sellist maailmavaadet toetatakse.

Reformierakond on opositsioonipingilt paistnud silma tigedate ja sageli isiklike rünnakutega valitsuse ja peaminister Ratase pihta. Kuivõrd muutub teie partei retoorika nüüd pehmemaks?

Meie erakonnas on palju erinevaid liikmeid ja erinevaid stiile, mida kindlasti keegi ei hakka ära keelama, kedagi ei saa piirata, riigikogu liige on oma väljaütlemistes vaba.

Aga valimiste eel on mõistlik võimalikult paljud uksed lahti hoida, või kuidas?

Jah, valimiste eel on kindlasti mõistlik ka seda silmas pidada, et tulevikus peame tegema koostööd.

Kas ka uks EKRE-le?

Ma praeguse seisuga välistan igasuguse välistamise.

Te olete ju märganud Reformierakonna ja EKRE viimase aja flirti?

Ei ole märganud. Kui te peate silmas Igor Gräzini väljaütlemisi...

Ei, ma pean silmas näiteks riigikogu aseesimehe valimisi, kus EKRE toetas Reformierakonda...

Aga kust te teate? Need olid salajased valimised.

Ma usun Mart Helmet, et nende hääled pidasid ja usun ka reformierakondlaste ilmselget ebamugavust, sest nad said aru, et nende hääled ei pidanud.

Selge, kui te nii usute.

Seni on teid ainult kiidetud. Kuidas te kriitikat talute?

Ei ole mind ainult kiidetud. Üldiselt on nii, et kui sind ainult kiidetakse, siis on käes sinu matused. Igatahes on tervitatav igasugune kriitika, konstruktiivne kriitika.

Kes on teie eeskujud?

Mulle meeldib Pablo Picasso, see oli vist tema, kes ütles: maailmas on liiga palju koopiaid ja liiga vähe originaale.

Kuidas on Siim Kallase varjuga – kas see segab või toetab teid?

Teatud olukordades segab, teatud olukordades toetab.

Talle on poliitika kõvasti haiget teinud. Teie seda ei karda?

Kardan ikka. Kui sul toetav pere ja head sõbrad ning oskused, millega saab tööturul kindlasti hakkama, siis see teeb tugevamaks.

Mitu korda te olete kahetsenud, et seitse aastat tagasi loobusite oma turvalisest ja edukast advokaadi tööst ning läksite poliitikasse?

Tegelikult ei ole kordagi kahetsenud, mida ma isegi imestan.

Kui Reformierakond ei võida parlamendivalimisi märtsis 2019 või võidab valimised, aga ei saa võimalust valitsust teha, kas siis olete teie erakonna esimehena ebaõnnestunud?

(Pikk paus) Ma siis ei ole tõenäoliselt saavutanud püstitatud eesmärke. Kuid... Ebaõnnestumine on väga jõuline sõna ja tundub mulle liiga lõplikuna.