"Hävituslennukid ja helikopterid, mis ei lenda. Laevad ja allveelaevad, mis ei lähe merele. Tõsine puudus kõigest, alates laskemoonast ja lõpetades aluspesuga," nentis ajakirjanik Matthew Karnitschnig Politicos ilmunud artiklis ja meenutas skandaali seoses teenistusrelvaks valitud Heckler & Kochi automaadi G36-ga, mille puhul selgus, et kuumenenud relvast lennanud kuul ei liigu enam otse.

Autori hinnangul meenutab kaasaegne Bundeswehr pigem mingit vabatahtlikku päästekomandot kui moodsat sõjamasinat ja ta tuletas meelde, kuidas jaanuaris tuli mägijäägritel käia Baieri liidumaal katuseid lumest puhastamas.

Näiteks äsjasel visiidil Leetu, kus on NATO lahingugrupis 450 Saksa sõdurit, märkasid USA ametnikud oma imestuseks, et Bundeswehri liikmed suhtlesid omavahel ebaturvaliste mobiiltelefonide abil, sest moodsat ja turvatud raadiotehnikat ei olnud piisavalt.

Vähem kui 20 protsenti lahingkopteritest 68 lahingkopterist Tiger on võimelised ka tegelikult lendama. Hävituslennukite puhul oli sama näitaja 2018. aasta lõpus vähem kui 30 protsenti ning piloodid, kellel puudub võimalus lennata, esitavad lahkumisavaldusi.

"Pole piisavalt ei personali ega ka varustust ning puudujääk järgneb puudujäägile," nentis Bundeswehri parlamentaarse järelevalve eest vastutav sotsiaaldemokraadist rahvasaadik Hans-Peter Bartels jaanuari lõpus avaldatud raportis. "Sõdurid on kaugel sellest, et neil oleks täismahus varustus."

Kuigi Saksamaa relvajõud on olnud parandamist vajavas seisus juba pikemat aega, näitavad nii Bartelsi raport kui ka hiljuti avalikkuse ette jõudnud skandaalid, et olukord Bundeswehris on halvem kui isegi pessimistid arvasid.

Kaitseminister Ursula von der Leyen tõrjus eelmisel kuul kriitikat tõdemusega, et 25 aastat kestnud kärpeid ei saa vaid paari aastaga olematuks teha.

Paraku tekitab avalikkuses lisaks NATO soovitud kahe protsendi tingimuse mitte täitmisele palju küsimusi ka see, kuidas Saksamaal riigikaitsele minevat raha kasutatakse.

Gorch Focki juhtum

Olukorda iseloomustava juhtumina on paljud rääkinud tulevaste mereväelaste koolitamiseks kasutatava, 1958. aastal ehitatud kolmemastilise purjeka Gorch Fock remondisaagast.

Tegemist on legendaarse purjekaga, mille pilti kasutati omal ajal ka Saksa markadel ning mida on peetud ka Saksamaa sõjajärgse taasärkamise sümboliks. Seetõttu ei olnud ka kuulda erilist kriitikat, kui 2015. aastal anti teada, et laev läbib põhjaliku uuenduskuuri. Probleemiks on aga see, et kui esialgu prognoositi, et remont läheb maksma kümme miljonit eurot on summa praeguseks kasvanud 135 miljoni euroni. Selgitused, et laeva tõsistest probleemidest saadi ülevaade alles kuivdokis, ei veena eriti kedagi.

"Kui remont maksab rohkem kui uus laev, siis on midagi ilmselgelt paigast ära," lausus rahvasaadik Bartels, kelle arvates on Gorch Focki juhtum palju laiema probleemi sümptomiks. "Kõik võtab liiga kaua aega ning maksab liiga palju raha. Justkui aeg ja raha oleksid lõppematud ressursid ning lõpuks ei võta keegi ka vastutust."

Saksamaa kummalist suhet oma relvajõududega on märgata ka poliitikas

Arvestades Saksamaa suurust ja majanduslikku mõjujõudu, on Berliini huvi julgeoleku vastu hämmastavalt pealiskaudne, leiab Karnitschnig. "Nii kodanikud kui ka poliitikud tunduvad olevat teadmatuses nendest väljakutsetest, millega riik silmitsi on. Kuigi Saksamaa on silmitsi kasvavate julgeolekuohtudega nii Venemaa kui ka Hiina suunalt, ei märka seda Berliinis olles kuidagi."

Suurem osa meediast aga kirjeldab hoopis USA-d Venemaaga võrdväärse julgeolekuohuna. "Julgeolekut puudutavat arutelu juhib käputäis samal arvamusel olevaid mõttekodade analüütikuid, kes paistavad veetvat suurema osa oma ajast muretsedes Twitteris selle pärast, kas Trump laseb NATO põhja või mitte," märkis ajakirjanik.

Ühe äsjase uuringu kohaselt aga peavad sakslased Hiinat enda jaoks isegi paremaks partneriks kui USA-d ning umbes 80 protsenti vastanutest leidis, et USA-Saksa suhted on negatiivsed või väga negatiivsed.

Sellises õhkkonnas on paljudel lihtne unustada, et Saksamaal on endiselt 33 000 USA sõdurit ning et Washington on taganud Saksamaa julgeolekut alates Teise maailmasõja lõpust.

Saksamaa vastumeelsus sõjalise tegevuse vastu võib olla seletatav 20. sajandi ajalooga, kuid samuti on ilmne, et USA kaitse all veedetud aastakümned on tekitanud Saksamaal petliku turvatunde, arutles artikli autor lõpetuseks.