"Välisilm": kuhu on kadumas liberaalsed demokraatlikud väärtused?
"Välisilm" kasutas möödunud nädalal Tallinnas toimunud Lennart Meri konverentsi ära selleks, et uurida, kuhu on kadumas liberaalsed demokraatlikud väärtused.
Inimõigusaktivisti ja ühiskonnavaatleja, üleeuroopalise kodanikeliikumise Stand Up For Europe ühe asutaja Akilnathan Logeswarani sõnul elame me ajastul, kus uutele põlvkondadele ei jätku ressursse enam samal määral kui eelnenuile, mis paratamatult nende mõtlemist ja valikuid mõjutab.
"On palju inimesi, palju rohkem inimesi kui eelmistes sugupõlvedes, kelle elu ei ole parem eelnenud põlvkondade omast. Esmakordselt viimase 30-50 aasta jooksul on tegu põlvkonnaga, kes ei elagi oma vanematest paremini," nentis ta.
Logeswarani sõnul saavad noored aru, et loomulikult ei millegi muu kui kõva töö abil on nende vanemad hakanud elama paremini kui vanavanemad, kes omakorda elasid paremini vaarvanemaist. Nüüd on see ahel murdunud ning noortel tuleb leppida majanduslikus mõttes tõenäoliselt isegi mitte samasuguse, vaid koguni kehvema eluga kui oli nende vanemail.
Eelnevast tingituna on noorte valikud hoopis teistsugused kui isadel-emadel, kes said üles kasvada tingimustes, kus asjad ainult paremaks minna said, nagu lauldi 1990. aastate lõpu kuulsas poplaulus, mida tollane Ühendkuningriigi peaminister Tony Blair oma kampaanias kasutas.
Ent kuigi noorte valikud on hoopis teistsugused, ei ole need vastuolus liberaalsete aadetega ning klassikalise Euroopa demokraatiaga. Demokraatiast ja vabadustest on valmis loobuma hoopis nende vanemad.
Ühiskonnateadlased üle Euroopa on tõdenud, et vanemas keskeas inimeste hulgas on palju neid, kes on tõsiselt hädas ning kelle probleemidele on klassikalised Euroopa poliitilised jõud juba kaua liiga vähe tähelepanu pööranud.
Logeswarani sõnul pole see aga reaktsiooniliste ideede leviku peamine põhjus, vaid vanemat keskiga sunnib nn populiste valima ning klassikalist Euroopa demokraatiat "tolerastliku eliidi" vandenõuks pidama suuresti hirm oma laste valikute ees, paratamatute muutuste ees, mis nende paikatimmitud mugavat maailma ohustavad.
"Sul on suur elukogemus ja sa oled selle tõttu väga tihti skeptiline muutuste suhtes. Sul on kergem ette kujutada ajas tagasi minemist või stabiilsust ning mitte tahta mitte mingisuguseid muutusi, kui kujutada ette tulevikku, mis on erinev sellest, millega sa täna harjunud oled," rääkis Logeswaran.
Teisiti on lugu Venemaal, kus demokraatiat ja liberaalseid aateid tunnustavat põlvkonda pole veel lagedale ilmunud.
USA-s elava Vene inimõigusaktivisti ning ühiskonnauurija, president Vladimir Putini ühe halastamatuma ning briljantsema kriitiku Masha Gesseni sõnul pole sellist põlvkonda veel paarkümmend aastat oodata.
"Mõned inimesed vaatavad Venemaad ja ütlevad, Vene noored riietuvad sama moodi nagu teised noored inimesed teistes Euroopa riikides ja kuulavad mõnevõrra samasugust muusikat. Ma arvan, et siin on mingi mälestus 20. sajandist, mis paneb meid mõtlema, et oi, selle tõttu on need noored hoopis erinevad. Tegelikult pole mingit vahet. Muidugi on see erinev sellest, kuidas me elasime 1970. aastail. 1970. aastail oli raskem riietuda Lääne eakaaslaste sarnaselt ja hoopis raskem pääseda ligi Lääne muusikale. Aga sarnasused selle vahel, kuidas Vene ühiskond funktsioneerib tänapäeval ja kuidas ta funktsioneeris 1970. aastatel, on erinevustest hoopis suuremad," rõhutas Gessen.
Gesseni sõnul on sama häda suurema osaga endistest Nõukogude Liidu riikidest, Eestil on ajaloolistel põhjustel läinud teisiti.
"See lugu, mida Eesti räägib, on see, et Eesti on põhiliselt hea ühiskond. Eestit okupeeris Nõukogude Liit, siis okupeerisid natsid, siis jälle Nõukogude Liit ja kõik need hirmsad asjad, mis siin juhtusid, juhtusid okupatsiooni tõttu. Kui okupatsioon sai läbi, sai Eesti tagasi pöörduda hea ühiskond olemise juurde, kus inimesed üksteist usaldavad ja neil on ühine poliitika," selgitas ta.
Toimetaja: Laur Viirand