2026. aasta alguses peaks koitma Balti riikide elektrisüsteemidele uus ajastu, sest siis on loobutud viimasest Nõukogude aja jäänukist - Eesti, Läti ja Leedu on ühendunud lahti Moskvast ja liitunud Mandri-Euroopa ühendsüsteemiga. See on Baltimaade energiajulgeoleku keeruka mosaiigi kokkupanekul märkimisväärne saavutus.

Eesti, Läti ja Leedu elektrisüsteemide haldurid (transmission system operators, TSO) – Elering, AST ja Litgrid – astusid novembris mitu olulist sammu sellel teel, nad andsid teada piirkondliku koordineerimiskeskuse rajamisest Tallinna ning Litgrid lõpetas ja testis LitPolLinki laiendust, mis ainsa elektriliinina ühendab Balti riike Poola ja ülejäänud Euroopaga. Mõlemad sündmused on tähtsad teetähised Balti riikide ettevalmistustes, et end lahti ühendada Kremli juhitud elektrisüsteemist ning liituda Mandri-Euroopa ühendsüsteemiga.

Julgeolek esikohal

Need sammud väärivad tähelepanu ja esiletõstmist kõigis Eesti julgeolekuaruteludes, kuid on jäänud tahaplaanile, osalt poliitikakujundajate ja võrguettevõtjate soovimatusest teemat kõrgelennulise geopoliitilise retoorikaga julgeolekustada.

See võinuks pälvida tähelepanu neilt, kes soovivad (de)sünkroniseerimise projekti Euroopa-vastastel või Vene-meelsetel motiividel tõkestada. Teisalt käsitlevad mitmed huvigrupid projekti peamiselt juriidilise, finantsilise ja tehnilise katsumusena, mis on geopoliitikat asjasse segamatagi piisavalt keerukas.

Siiski ei ole võimalik eitada, et geopoliitikale ja riikliku julgeoleku kaalutlustele kuulub sellel teekonnal märkimisväärne roll ning vajadusel tuleb teised aspektid sellele allutada ja (de)sünkroniseerimine edukalt lõpule viia.

Hiljutine Arvi Hamburgi artikkel Postimehes näitab, et Eesti energiaeksperdid on hakanud samuti tunnistama, et Balti riikide (de)sünkroniseerimise juurpõhjused kuuluvad pigem riikliku julgeoleku kui tehnika valdkonda.

Ja nii see ongi. Balti elektrisüsteemide stabiilne talitlus sõltub endiselt Venemaa heast tahtest, institutsionaalsest sõltumatusest ja professionaalsusest. Pärast Balti riikide iseseisvuse taastamist on üsna vähe muretsetud selle üle, et Venemaa võiks seda vastastikust sõltuvust Balti riikide vastu poliitiliseks relvaks pöörata. Seda tehes oleks Venemaa kahjustanud enda elektrivõrke, seades ohtu mitme kõige rahvarohkema ja majanduslikult olulisema piirkonna elektrivarustuse.

Tehnilisest ja julgeoleku vaatepunktist ei paistnud (de)sünkroniseerimine seetõttu eriti pakilise ega isegi hädavajalikuna. Balti riikidel näis aega jätkuvat, et vaielda sünkroniseerimise suuna (Põhjamaad või Mandri-Euroopa), tehniliste ja rahaliste küsimuste ning otsuse strateegilise arukuse üle.

Sama ei kehti teiste energiasektorite kohta. Naftat, maagaasi ja teisi energiaallikaid on Venemaa kasutanud teistelt riikidelt järeleandmiste väljapressimiseks. Säärane saatus tabas 2006. aastal Leedut, kui torujuhtme "Sõprus" Mažeikiai Oili naftatöötlemistehast naftaga varustav haru suleti nn remonditöödeks, mis on praegugi pooleli.

2009. aastal katkestati gaasi tarnimine läbi Ukraina transiittrasside, nii et külma pidid kannatama teisedki Kesk- ja Ida-Euroopa riigid. Nüüd sunnitakse Saksamaad sertifitseerima uhiuut Nord Stream 2 torujuhet Läänemeres. Seda käitumist ei tohi ignoreerida, kui arutletakse, millal ja kuidas on Venemaa valmis kasutama energiat vahendina oma geomajanduslike ja -poliitilisi sihtide saavutamiseks.

Moskva mängud

Alates aastatest 2018-2019 on üha selgem, et Moskva teeb ettevalmistusi Balti riikide lahutamiseks oma elektrisüsteemist võib-olla isegi varem, kui Eesti, Läti ja Leedu on valmis Mandri-Euroopa võrguga sünkroniseerimiseks. Moskva on riigi lääneossa rajanud elektriliine, mis lähevad Balti riikidest mööda, ning teinud investeeringuid, et Kaliningradi oblast suudaks end energiaga suuremas ulatuses ise varustada.

Balti riikidele kõlas terav hoiatus 2019. aasta kevadel, kui elektrikatkestused Lätis langesid kokku Eestit ja Lätit Soome ja Rootsiga ühendavate kaablite riketega ning mitme elektriettevõtte juhi sõnul viisid Balti elektrivõrgud infarktieelsesse seisundisse.

Normaaltingimustes ja kehtivate lepingute järgi oleks juhtimiskeskus Moskvas pidanud Balti elektrivõrkudesse reserve suunama, et nende stabiilsust taastada. Ent nad vaatasid tegevusetult pealt, ilmselt sooviga näha, kui palju Balti võrgud vastu peavad ilma kokku varisemata.

Appi tuli Poola, Baltimaade sünkroniseerimisel oluline partner, mis eraldas LitPolLinki kaudu vajalikud reservid. Kriis tegi energeetika planeerijatele ja riikliku julgeoleku tippjuhtidele Eestis, Lätis ja Leedus kujukalt selgeks nende haavatavuse ning Mandri-Euroopa võrguga ühinemise pakilisuse.

Ehk ilmselgelt ei saa Moskvast võrkude juhtimisel alati oodata reeglite austamist ega usaldada, et ta ei kasuta elektrisüsteemi järjekordse areenina oma geopoliitilisteks mängudeks (mis nüüd hõlmavad ka küberründeid, nagu näitas 2015. aastal rünnak Ukraina elektrivõrgu vastu).

Kui Kreml helistab Moskva elektrisüsteemide haldurile, et Balti riikidel juhe seinast välja tõmmataks, korraldus, mis ei tule kõne allagi riikides, kus tugevad asutused on sõltumatud poliitilisest võimust, kuid on vägagi tõenäoline hierarhilises autoritaarses süsteemis –, siis tehakse seda kindlasti.

Küsimus, miks ja millistel asjaoludel Kreml nii teeks, nõuab sealsete niiditõmbajate mõtlemisest arusaamist, aga see pole võimalik isegi parimate luureandmete alusel. Siiski on hästi teada, et Kreml harrastab lakkamatult mitmetahulist vaenutegevust Balti riikide ja terve lääne vastu.

Pelgalt võimalus, et Kreml annab käsu Balti riikidel n-ö juhe seinast tõmmata, peaks Balti riikide valitsustel kõhedust tekitama ning neid kannustama andma endast kõik, et Balti elektrivõrke otsemaid Mandri-Euroopaga ühendamiseks ette valmistada.

Praegustes geopoliitilistes tõmbetuultes ja olukorras, kus pooleli on Balti riikide julgeolekule elulise tähtsusega ettevõtmine, peaksid Eesti, Läti ja Leedu nii siseriiklikult kui ka regionaalselt üles näitama vankumatut ühtsust ja järjepidevust. Ajalugu on näidanud, et üksnes ühte hoides õnnestub Balti riikidel ellu viia suuri tegusid.

Ametlike avalduste põhjal võib julgesti uskuda, et sünkroniseerimise eesmärgid saavutatakse tähtajaks. Fassaadist kaugemale vaadates avaneb paraku hoopis teine vaatepilt, puudutagu see Valgevene Astravetsi tuumajaama küsimust või populistide tegevust ning lisaks kahetsusväärselt tavapärased Balti riikide erimeelsused ühiste katsumuste lahendamisel.

Rahututel vetel

Astravetsi tuumajaam on hea näide, kuidas Venemaa rakendab oma riiklikku tuumaenergiakorporatsiooni Rosatom geopoliitilise tööriistana ning arvatavasti ka nn reflekside kontrolliks. See on Nõukogude ajal välja töötatud meetod, mille puhul vastaste otsuste langetamisse sisestatakse teavet, mis kutsub esile aimatavaid reaktsioone ja tegevusi.

Venelased, kes tegutsesid läbi oma käsilaste Minskis, teadsid väga hästi, kuidas leedulased reageerivad tuumajaama püstitamisele asukohta, mis on nimme valitud Leedu pealinna Vilniuse vahetusse lähedusse.

Veel enne, kui jaam alustas 2020. aastal tööd, nimetas Leedu seda tõsiseks julgeolekuohuks ning astus samme jaama majandusliku mõttekuse kahandamiseks alustades seadustega, mis keelavad selles toodetud elektril jõudmise Leedu tarbijateni ja isegi Leedu elektrivõrgu kasutamise, et jõuda teiste tarbijateni Balti- ja Põhjamaade turgudel.

Kuna Leedu pole saavutanud üksmeelt Läti ja Eestiga Astravetsi elektri tõkestamisel, kitsendas Leedu hiljuti tugevalt terve Valgevene elektri importi Balti võrkudesse, lubades seda sisse üksnes sünkroonse talitluse huvides ning katkestas kommertsvood. Nüüd võib Valgevene elekter Balti turgudele pääseda ainult läbi Venemaa ning edasi Läti või Soome ja Eesti kaudu.

Sõnadetagi on selge, et Astravetsi küsimus tekitab Balti riikide vahel tõsiseid lahkhelisid. Vilnius nõuab Riialt ja Tallinnalt oma seadustele allumist ning süüdistab neid solidaarsuse puudumises. Läti ja ka Eesti kurdavad üleliigsete, raskesti jõustatavate meetmete üle ("Kuidas on võimalik teada, et meile Venemaalt saabuv elekter pole Astravetsis toodetud?"), mis tarbetult provotseerivad Venemaad elektri eksporti Balti riikidesse piirama.

Teravates vaidlustes on Leedu puhuti ähvardanud, et see küsimus võib häirida Balti riikide ühinemist Mandri-Euroopa võrguga ning isegi sundida teda sünkroniseerima üksinda, Läti ja Eestita. Need ähvardused pole küll täiesti tõsiseltvõetavad, ent Astravetsi tuumajaama mõju poliitilisele ühtsusele ja harmooniale on tõsine, täpselt nn reflekside kontrolliga soovitud tulem.

Erinevad lähenemised energiajulgeoleku, geopoliitika ja sünkroniseerimise sasipuntrale sellega ei piirdu. Leedu kannustab agaralt teisi Balti riike esimesel võimalusel saartalitlust katsetama. Üks katse oli kavas 2019. aasta suve hakul, kuid Eesti ja Läti nõudsid selle ärajätmist, sest Venemaa viis Kaliningradi oblastis samal ajal läbi sarnast katset.

Leedu muretseb, et geopoliitiliste arengute tõttu võib saartalitluse võimet vaja minna palju varem, kui Balti riigid on Mandri-Euroopaga sünkroniseerimiseks valmis. See nõuaks esimesel võimalusel kogu problemaatika tuvastamist ja sellega tegelemist.

Eestlased ei pea aga arukaks terve ühendsüsteemi ulatuses katsetuse läbiviimist, kui enne pole üksikute osade valmisolekut testitud, et sõjaväeõppusega sarnaselt alles siis minna üle täiemõõdulise lõppharjutuse läbiviimisele. See võimaldaks probleemide lahendamist sujuvamalt (ning võib-olla ei paljastuks geopoliitilistele vastastele liiga palju nõrkusi ühe korraga).

Praegu edenevad ettevalmistustööd sünkroniseerimiseks reipalt, ent Balti riikide läbisaamine – viimasel ajal siiski taas pilvitum – muutub aeg-ajalt teravaks, lausa kibedaks.

Nagu sellest veel vähe oleks, on mõned populistlikud jõud elektrihindade äsjase järsu tõusu võtnud ettekäändeks, et seada kahtluse alla investeeringuid Eesti elektrivõrgu ja selle Läti-suunaliste ühenduste kaasajastamisse ja tugevdamisse, mis on sünkroniseerimiseks hädavajalik (ning mida peamiselt rahastab Euroopa Liit). Eksitamiseks süüdistavad nad, et säärased investeeringud suurendavad tulevikus tarbijatele elektrihinda, aga eiravad täielikult investeeringutest loobumise tagajärgi riikide julgeolekule.

Kuna Eestil pole (erinevalt Lätist ja Leedust) omaette seadust, mis energiavõrkude sünkroniseerimist juhiks ja lihtsustaks, on populistidel rohkesti võimalusi selle ründamiseks läbi kohalike omavalitsuste iseäranis Lõuna-Eestis.

Kui mõni omavalitsus jätab uued elektriliinid ehitusloata, piisab sellest projekti seiskamiseks. Poleks üllatav kohata tarmukat aktivismi loosungiga "Mitte minu tagahoovis!", nn puukallistajate meeleavaldusi jms, sarnaselt Rail Balticu raudteeliiniga, millel on samuti strateegiline tähtsus ja millega kaasnevad eksituskampaaniad, mida teostavad tavapärased kahtlusalused siin- ja sealpool piiri.

Püsigem samal sagedusel

Tõsiasi, et Balti riikide elektrivõrkude sünkroniseerimise projekt on töös ja praegu edeneb täiskäigul tänu nelja riigi ja Euroopa Liidu pühendumusele, on lausa ime. Kokkuleppeni jõudmiseks kulus üle kümne aasta, et sünkroniseerida poliitilist tahet, strateegilisi arusaamu, seaduslikke nüansse ja raha, korralduslikke küsimusi ja tehnilisi lahendusi.

See mitmetahuline sünkroonsus on aga paraku habras ning seda ohustavad nii Moskva käigud kui ka Balti riikide endi kitsarinnalisus, puudujäägid piirkondlikus solidaarsuses ja siseriiklikus üksmeeles.

Kui Balti elektrivõrkude ühendamine Mandri-Euroopaga jääks lõppjärgus katki, oleksid tagajärjed riiklikule ja piirkondlikule julgeolekule tõsised. Nurjumise poliitilised ja majanduslikud kulud oleksid palju rängemad kui investeeringukulud, mida nõuab ettevõtmise edukas lõpetamine.

Sellest peavad aru saama nii kolme Balti riigi (ja Poola) valitsused, kõikvõimalikud erakonnad, energeetika- ja julgeolekueksperdid kui ka ettevõtjad. Seda kriitiliselt tähtsast projekti ei tohi muuta oma liivakastiks, kus välja elada väiklasi poliitilisi ja majandushuve ning ambitsioone.

Alates 1990. aastatest on Balti riigid harjunud julgeolekuküsimustes ühte hoidma oma geopoliitilise vastase tõttu. Seda refleksi tuleb taas kasutada ning nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes püsida samal sagedusel.