Mida arvata tänasest jutuajamisest Vene õigeusu kiriku piiskoppide ja siseministeeriumi vahel, sest selline asi toimub Eestis juba korduvalt. On see vältimatu, tavaline? Mida see tähendab nii nende kiriku sõnumite mõttes, julgeoleku mõttes kui ka usuvabaduse mõttes? Mida sellest üldse arvata, et sellised vestlused toimuvad meil korduvalt?

No ma arvan, et kujunenud olukorras, kus Vene õigeusu kiriku eestvedamisel on vastu võetud see Eesti meedias juba päris palju kajastamist leidnud juhend või juhis Vene maailma oleviku ja tuleviku kohta, siis selles kontekstis ei ole Eesti riigil ka muud võimalust kui reageerida sellistele ohtudele. Sest need on ühemõtteliselt julgeolekuohud. Kui me vaatame selle dokumendi sisu, mis Venemaal vastu võeti, siis me näeme, et siin seotakse kirik ühe riigi - see on siis Vene Föderatsiooni - poliitiliste ja võib ka julgelt öelda globaalsete ambitsioonidega olla maailmas domineeriv jõud ja selleks vahendeid valimata pidada ka sellist, Ukraina näitel, püha sõda.

Nii et selles olukorras on Eesti riik ka nende varasemate juhtumite kontekstis ju tegelikult ainult reageerinud, mitte ise ühtegi sellist olukorda initsieerinud, et Eesti ühiskonnas ei saaks sellised seisukohad, mida Vene õigeusu kiriku eestvedamisel Venemaal praegu levitatakse, kuidagimoodi võimendatud.

Mis selle kiriku (Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK)) seis tegelikult praegu Eestis on, kui iseseisev see on? Praegu piiskopid ka kinnitasid siseministeeriumi ametnikele, et nemad ei pea selliseid sõnumeid siin levitama, on piisavalt iseseisvad, ei pea selliseid palveid ette lugema, mis Vene võitu kuidagi sooviks. Kui palju sellel kirikul siin Eestil tegelikult iseseisvust on?

No kui me vaatame Vene õigeusu kiriku põhikirja, siis selle järgi on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik enesekorraldusega kirik - see tähendab, et tal on teatud küsimustes sisemine vabadus oma tegevust korraldada. Aga see ei puuduta nüüd just nimelt seda vaimset ja ajaloolist osa ehk just vaimses mõttes ta emakirikuga jätkuvalt ühte kuulub.

Ja kui veel tähelepanu pöörata sellele dokumendile (Vene Õigeusu Kiriku patriarh Kirilli juhtimisel eelmisel nädalal Moskvas toimunud Maailma Vene Rahvaste Nõukogu konverentsil vastu võetud avaldus - toim.), siis see dokument tegelikult väga kenasti ja väga ühemõtteliselt sõnastab selle, millised on Vene õigeusu kiriku ja Vene ambitsioonid ka väljaspool Venemaad. See tähendab seda, et Eesti ja teiste Balti riikide perspektiivist on ju mainitud, et vene rahvast soovitakse Vene maailma kaudu koondada ja et Vene maailm on ju vaimne ja kultuuriline nähtus. Siis kuulutatakse selle hulka kuuluvaks ju ka kõik paigad, kus vene rahvusest inimesi elab ja muidugi erilise tähelepanuga just endisel Vene impeeriumil ja ka Nõukogude Liidul. Paratamatult tekib selle peale küsimus, et kes või mis organisatsioonid siis seda Vene maailma sõnumit peaksid Eestis levitama?

Ja siin see seos Vene õigeusu kiriku ja Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirikuga nähtavaks saabki, et Vene õigeusu kiriku perspektiivist just nimelt siinne kirik neid Vene maailma sõnumeid ja Vene maailma kaitsjana esitama ja esinema peabki.

Ja lisaks sellele on veel ka Moskva patriarhaadil olemas Eestis oma ametlik esindus. See tähendab seda, et Tallinnas Toompeal asuv Nevski stavropegiaalne ehk otse patriarh Kirillile alluv kogudus on selle põhikirja järgi Moskva patriarhaadi ametlik esindus Eestis. Ja samal ajal on ta ka siinse kirikupea katedraalkirikuks ehk siis emakirikuks. Siitki tuleb tegelikult väga hästi välja kahe kiriku vahekord . nad on lahutamatult seotud, see on üks organisatsioon, millel lihtsalt tegutseb siis nii-öelda sisemise valitsusvabadusega allorganisatsioon Eestis.

Aga kui nüüd vaadata neid kirikute sõnumeid, teie vaatate seda asja uurijana järjepidevamalt ja oluliselt põhjalikumalt, aga mulle tundub, et Moskvast tulevad ikka järjest räigemad, järjest karmimad sõnumid, mida levitada. Kas see on nii ja millised on Eestis selle kiriku sõnumid olnud, kuidas need on ajas muutunud? Kas minnakse ikkagi tegelikult kaasa sellega, mis Moskvast tuleb või on siin Eestis näha iseseisvust, ikkagi teistsugused sõnumeid?

No ma arvan, et kõige selgemaks iseseisvuse määratluseks olekski see, kui sellistest sõnumitest ennast täiesti distantseeritaks. See näitaks tõepoolest, et mitte mingisugust sõltuvust ei ole, aga seda ju seni tehtud ei ole. See üks kord, kui metropoliit Eugeni ennast siis ühest konkreetsest patriarh Kirilli seisukohast distantseeris, siis see küll tõepoolest juhtus, aga pärast me ju nägime, kuidas ta üritas seda pehmendada, kuidas ta üritas väita, et tegelikult Kirill mõtles hoopis midagi muud ja nii edasi ja nii edasi.

Siinsed kirikujuhid on avaliku elu tegelased ja minu meelest küll on igati õigustatud, et neilt nõutakse oma emakiriku tegevuse kohta aru. Liiatigi ju veel kord rõhutades, et kajastatakse ju ka selles dokumendis, millest me siin oleme viimased paar päeva palju kuulnud, nende enda ülesandeid Eestis Vene maailma propageerija ja kaitsjana.

Nii et, et selles mõttes kõrvaltvaatajana ja õigeusu ajaloo uurijana on minul väga raske näha, kuidas siinse Moskva Patriarhaadi Eesti õigeusu Kirik saaks üleüldse jätkata osana Vene õigeusu kirikust.

Me näeme, et Lätis ja Ukrainas on toimunud selline ebamäärase situatsiooni põlistamine, kus kohalikud, Moskva patriarhaadi struktuuri kuuluvad kirikud on ennast justkui distantseerinud või kuidagi taandanud nendest väljaütlemistest, aga selline ebakanooniline kirikuõiguslikult väga vaieldav ja ka ebamäärane situatsioon ilmselt ei ole ka lahendus.

Nii et ilmselt ikkagi oleks siinse õigeusu maastiku korrastamiseks vaja need sidemed Moskva patriarhaadiga nii formaalselt kui ka sisuliselt läbi lõigata. Sest tavaline ju on, et uus enesekuvand või ajalookäsitlus ja ka enesemõistmine ei saa tekkida enne, kui senisest enesekuvandist on lahti öeldud.

Ja kui me vaatame nüüd õigeusu ajalukku, siis siin on näha, et sellistel puhkudel on tavaliselt juhtivat rolli mänginud just nimelt riik, sest ka kirikute iseseisvumised on toimunud alati riigi initsiatiivil õigusajaloos. Ja teiseks on siin juhtiv rolli mänginud ka Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaat, millel on Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku näol olemas Eestis oma kirik ja mis tavaliselt vahendab selliseid kirikuõiguslikke kanoonilisi muutusi ühel või teisel territooriumil.

Aga millised siin Eesti riigi võimalused tegelikult on, kas riik peaks siin kuidagi karmimalt sekkuma, midagi ette ütlema või peaks rohkem kaasama, tooma rohkem meie kultuuriruumi seda kirikut? Kuidas seda saavutada, et nad ei oleks Moskvast niiviisi sõltuvad?

No ma arvan, et riigi perspektiivist vaadates - kuna meil on tegemist vaba õigusriigiga - on siin ainult seadusandlikud võimalused. On ka muidugi äärmusliku lahendusena võimalik organisatsiooni sundlõpetamine, kui tõepoolest selgelt siis riigivaenulikku tegevust ellu viiakse.

Aga ilmselt on võimalik ka tõepoolest mõelda selle peale, et Eestis võiks olla mingil hetkel üks autokefaalne kirik, kuhu siis koonduvad ka Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku kogudused ja ilmselt ta sünnikski siis just nimelt Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku initsiatiivil, millel on selgelt teistsugune õigeusu identiteet, enesemõistmine. Nii oli see ka tegelikult, 1920-1930ndatel aastatel, kui Eestis oli üks õigeusu kirik ja selles siis vene kogudused tegutsesid omaette struktuurina. Ka seda saab ilmselt riik toetada, sellise võimaluse teket.

On ka võimalus lõpetada Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kui keskorganisatsiooni tegevus, seda siis tõesti ka jällegi juhul, kui tõesti näidatakse ära see konkreetne lõpetamise põhjus ja jätkata saavad siis kogudused. Millisel kujul need kogudused siis jätkavad või millise struktuuri rüpes see on juba järgmine küsimus.

Aga palju raskem küsimus on see, et kuidas selle kiriku identiteeti, enesekuvandit Eesti riigi, rahva ja Eesti ajalooga ühendusse viia. Sest kui vaadata seda, millist ajalookäsitlust Vene õigeusu kirik ja ka selle siinne organisatsioon esindab, siis on see ikkagi selgelt selline venestamise, just 19. sajandi lõpu aega kõrgesse tõstev ajalookäsitlus, kus kujutatakse justkui Vene õigeusu kirikut kui paljurahvuselist kirikut, aga tegelikkuses esindab ta ikkagi ühemõtteliselt just sellist venekeelset, vene kultuuri ülistavat õigeusu ajalugu.

Lõpetuseks, kui tõenäoliseks te peate, et sellised muutused üldse võimalikud on, mis lahendaks selle mure ja lahkheli? Või on tõenäolisem, et kui ka midagi juhtub, siis tekib sarnane ebamäärane olukord, mida te kirjeldasite meie naabrite puhul? Kui tõenäoline on võimalus positiivsemaks muutuseks?

Kõrvaltvaatajana ma ei oska prognoosida, kuidas see olukord areneda võib. Aga teisipidi ma ei näe ka, et see olukord laheneks lihtsalt, sest Vene õigeusu kirikust tõepoolest tulevad need sõnumid üha valjemalt ja vägevamalt ja agressiivsemalt.

Ja et siinne kirik on osaks Vene õigeusu kirikust, isegi kui ta väidab, et ta on iseseisev, siis nii formaalselt kui ka sisuliselt on ta siiski osa Vene õigeusu kirikust. Siis jäävad paratamatult need küsimused päevakorda ja nendega tuleb tegeleda jätkuvalt ja jätkuvalt. Mis tähendab seda, et ühel hetkel ilmselt kas riik, kas teine õigeusu kirik Eestis või ka teised Eesti kristlikud kogudused ja ka Eesti Kirikute Nõukogu peaksid siin mingisuguse lahenduse leidma, et kuidas siis lõpetada selline olukord, mis praegu valitseb. Sellepärast, et see tegelikult jätab õhku väga palju küsimusi ka selle kohta, et milliseid sõnumeid siis siinne Moskva patriarhaadi kirik võiks ja peaks esitama. Sest isegi, kui ta ütleb, et ta on iseseisev ja isegi kui ta ei tegele poliitikaga, siis Vene õigeusu kiriku sõnumid kõlavad ju siin Eestis ikkagi.

******

Moskvas toimus 7.-28. märtsini Vene Õigeusu Kiriku patriarh Kirilli juhtimisel Maailma Vene Rahvaste Nõukogu konverents, kus kuulutati, et sõda Ukrainaga ja seda toetavate lääneriikidega on jõudnud uude faasi ning seda toetada olevat kõigi õigeusklike kohustus. Konverentsil vastu võetud dokumendis (vene keeles nakaz ehk juhend, käsund, käsk, määrus) märgitakse, et spirituaalsest ja moraalsest aspektist on Ukrainas toimuv Püha Sõda, milles Venemaa ja selle rahvas kaitseb Püha Venemaa ühist spirituaalset ruumi ning kaitseb ka maailma globalismi ja satanismi kätte langenud lääne eest. Dokumendis seisab ka, et kogu Ukraina ala peab jääma Venemaa vaieldamatusse mõjusfääri.

Teisipäeval käisid MPEÕK piiskopid sel teemal vestlusel Eesti siseministeeriumis.