Eesti välispoliitika peamine väljakutse on 2024. aastal sama, mis see oli eelmisel ja üle-eelmisel aastal. Selleks on sõda, mille meie naaber Euroopas valla päästis ning mille tulemus määrab pikaks ajaks nii meie kui ka kogu Euroopa julgeoleku. Sel aastal me seda sõda võita ei saa. Kaotada küll. Kuid põhjustel, mille juures veidi hiljem peatun, pole võit sel aastal võimalik.

See aasta tuleb vastu pidada, üle elada. Ning kui see õnnestub, muutub 2025. aastal taas võimalikuks ka võit. Kuid nagu öeldakse: pimedaim on ikka enne koitu. Ja praegu pole veel kõige pimedamaks läinud. Tuleb raske sügis ja veel raskem talv, kuid seejärel, pärast pimeduse tipu üle elamist, tuleb kindlasti ka koit.

Mida Putin tahab?

Putini Venemaa välispoliitika, mis on praeguseks kulmineerunud suurimaks sõjaks Euroopas pärast 1945. aastat, on alates varajastest 2000. aastatest lähtunud ühtsest loogikast, mille mõistmine võimaldab Vladimir Putini käikudest aru saada, neid teatud piirini ennustadagi. Putini loogika on erinev sellest, mida me läänes mõistlikuks peame, kuid see on siiski olemas, kusjuures eriti märkimisväärne on olnud Putini läbipaistvus, ta on kõigest avalikult rääkinud ja laias laastus ka teinud seda, mida öelnud.

Putini esimene eesmärk on ühendada nn Vene maailma. Algas see kõik koduse majapidamise "korrastamisest", mis ametlikumalt väljendudes tähendas võimu konsolideerimist Moskvasse, kitsamalt Kremlisse ja veel kitsamalt tema enese kätesse.

See, nagu muudki elemendid tema poliitikas, tundub talle hädavajalik ja eluliselt oluline, olles kantud arusaamisest, et teisiti Venemaad valitseda ei saa. Või enamgi, et teisiti ei ole Venemaal võimalik Venemaana ellu jääda. Ja nii lülitati üksteise järel tasa vahepeal võimu kogunud oligarhid ja sõltumatu meedia, likvideeriti sisuline opositsioon ja allutati kohalikud võimukeskused.

Võimu koondamine tähendas Putini jaoks kaose likvideerimist, korra loomist, et Venemaa saaks üle sellest, mida ta ise on nimetanud 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Just sellest "katastroofi" väitest ilmneb, et "Vene maailma" ühendamine ei tähenda Putini käsitluses vaid Venemaa-siseseid protsesse. Ta ise on selgitanud, et peab "katastroofi" all silmas seda, et miljonid venelased avastasid end Nõukogude Liidu lagunemise järel ootamatult vähemusena välismaalt, kuigi nad ise kunagi välismaale polnud kolinud.

Ukrainata jääb "Vene maailm" poolikuks

Ukrainal, vähemal määral ka Valgevenel, on "Vene maailma ühendamise" loos eriline roll. Ei näe ju Putin ukrainlasi eraldi rahvana, kellel on legitiimne õigus oma tulevikku valida, vaid ikka osana sellest samast suurest "Vene maailmast", mis ellujäämiseks ühinema peab.

Nagu Valgevene näitel näeme, sobib põhimõtteliselt ühinemiseks, vähemalt ajuti, ka n-ö pehme variant, kus kohalik diktaator lepib välis- ja julgeolekupoliitikas piiratud suveräänsusega, sisuliselt vasalli staatusega, vandudes täielikult truudust Moskvas otsustatud liinile ja püsides ise võimul paljuski just tänu Moskva toetusele.

Mida autoritaarsem on vasall, seda parem. Võimalik rahva ülestõus sellise liidri vastu on aga oht ka Venemaale endale, nagu Moskva oma värviliste revolutsioonide hirmus pidevalt on korrutanud.

Kuid Ukraina oli Moskval sõrmede vahelt libisemas. Euroopale "ei" öelnud Viktor Janukovitš kaotas riigi üle kontrolli ja põgenes, Ukraina ise aga asus kindlalt Euroopa kursile, mille vääramiseks Venemaa alustatud sõda Donbassis ja Krimmi annekteerimine mingeid tulemeid ei andnud. Vastupidi, vinduv sõda tugevdas ukrainlaste iseseisvat rahvustunnet ja enesekindlustki, viies nõnda Ukrainat aasta-aastalt Moskvast kaugemale.

Ukrainata aga Venemaa Putini käsitluses edasi minna ei saa. Venemaa ei saa Ukrainata olla see suur ja võimas impeerium, mille lagunemine kolm aastakümmet tagasi polnud tema jaoks mitte ajaloo loomulik kulg, vaid "katastroof"; mitte külma sõja selge kaotuse tulem, vaid sisemise ja välise reetmise tulemus. Tõesti, juba poola-ameerika teadlane ja diplomaat Zbigniew Brzezinski (1928–2017) kirjutas sellest, kuidas Ukrainata – selle geopoliitiliselt nii tohutult olulise maata – pole Venemaa impeerium.

"Kolmanda Rooma" ulm

Asi pole siiski ainult geopoliitikas. Asi on ka Venemaa idees. Selles, et "Kolmanda Roomana" on just Venemaal Putini hinnangul kanda mingi eriline globaalne roll, mis ühtviisi õigustab ja selgitab seda, miks Venemaa on selline nagu on ja teeb asju, mida ta teeb. Ning miks unikaalsel riigil on õigustatud omada unikaalset "juhitud demokraatia" valitsemisvormi, mis pole muidugi teab mis unikaalne, kuid vajab legitiimsuseks siiski oma lugu.

Venemaa pole muidugi kaugeltki esimene või ainus suurriik, kes endal unikaalset globaalset missiooni tajub, seda on eri aegadel tundnud kõik maailmajõud, kuid vaid Venemaa seisab silmitsi probleemiga, et tema juured, tema läte asub hoopis kusagil mujal, nimelt Ukrainas, mille rahvast ei nähta mingisuguse "teisena" või kui, siis endast veidi madalama väiksema vennana.

Nii et kui ukrainlastel peaks tõesti õnnestuma euroopaliku valitsemise juurutamine ja liitumine Euroopa peamiste poliitiliste- ja majandusorganisatsioonidega, siis mis jääks järgi Putini ideest Venemaa unikaalsusest? Suurt midagi. Enamgi, kas siis ei teki ka mujal Venemaal küsimust, et kui ukrainlased saavad (ise olla, vabalt otsustada), siis miks meie ei saa. Ja kui selgub, et Ukraina on siiski "teine", kes oleme siis "meie"?

Need on Putini jaoks ohtlikud küsimused, mille summutamiseks pakkuski Putin välja "geopoliitilise katastroofi" ja "Vene maailma ühendamise" ideed.

Vananeva diktaatori kiirustamine

Leningradi tagahoovides üles kasvanud, džuudot õppinud ja KGB-karjääri valinud väikesekasvuline mees ei ole tuntud frontaalrünnakute eelistajana. Putin on püüdnud vastase tugevusi vargsi tema enese vastu pöörata. Seda meetodit kehastavad ilmekalt "rohelised mehikesed", kes 2014. aastal Krimmi saadeti, et vältida avalikku sõjakuulutamist.

Täiemahulise rünnaku otsuse tegi Putin ilmselt seetõttu, et 2022. aastaks oli Ukraina selgelt käest libisemas, ja koos temaga idee suurest ja globaalselt unikaalsest Venemaast ning veel vahetumalt Putini arusaam endast kui edukast valitsejast, kes Venemaa taas jalule tõstis. Ja nagu maailma ajaloos varemgi on juhtunud (kuulsaim selline näide on muidugi Adolf Hitler) – vananeval diktaatoril hakkas kiire. Kiirustades tulevad vead.

Kiiev pidi langema mõne päevaga. Ukraina "rahustamine" oleks pidanud toimuma kiiresti, jõhkrate repressioonide toel. Ja läänega – täpsemalt mõne suurema lääneriigiga – oleks peetud kõnelusi jõupositsioonilt, uue olukorra kinnistamiseks ja laiemategi eesmärkide saavutamiseks.

Aga läks teisiti. Kiiev ei langenudki. Lääs, mis pidanuks vaid jõuetult hukkamõistvaid avaldusi tegema, et seejärel oma silmakirjalikkust tõestades taas Moskvasse taaskäivitusnupuga lipitsema tulema, osutus Putini jaoks ootamatult ühtseks ja püsivaks.

Küsimus pole vaid Ukrainas

Putini teine suur eesmärk, mis eelmisega seotud, on puhvertsooni loomine oma piiridel. Ka see pole maailma ajaloos uus ega unikaalne. Maismaaimpeeriumid on alati tahtnud oma piiridele "turvatsooni", kus tegutsevad nõrgad, killustunud ja ideaalis impeeriumi kontrolli all olevad riigid.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemine viis Euroopas sellise tsooni kadumiseni ja Euroopa Liidu ning NATO laienemine tõid Venemaa piiridele hoopis uue nähtuse, ühinenud demokraatliku maailma, mis kõigile oma puudustele vaatamata on suutnud viimase kolme aastakümne jooksul mitte pelgalt laieneda, vaid aina enam ka ühtse jõuna maailmapoliitikas tegutseda.

Muidugi on see areng olnud tagasilöökidega ja võib olla endiselt kriitiline Euroopa Liidu välispoliitilise suutlikkuse aadressil, kuid trendis pole siiski kahtlust, et tegu pole enam ammu pelgalt majanduskoostööd tegeva tolliliiduga.

Kui Moskva lääne suunal puhvertsooni hoidmisega ebaõnnestus, siis mujal oldi edukamad, peamiseks tööriistaks kombinatsioon külmutatud konfliktidest ja naabrite siseasjadesse sekkumisest, kus erilisel kohal korruptsiooni juurutamine kohalike eliitide kontrollimiseks. Kõik ühe eesmärgi nimel: et Venemaa piiridel poleks kedagi teist, kes Venemaad ohustada võiks.

Aga mis Venemaad ohustab? Naiivne ja lühinägelik on taandada see Putini mure pelgalt sõjalistele küsimustele. Ei, need pole müütilised "NATO tankid" Venemaa piiril, mis talle ohtlikuna näivad. Kui oleks, poleks Venemaa Ukrainasse tungimiseks oma piiri NATO-ga sedavõrd kaitsetuks jätnud. Küsimus on kaugelt laiem. Ühinenud, edukas ja demokraatlik Euroopa on Venemaale ohtlik selle pärast, mis ta on, mitte selle pärast, mida ta teeb.

On ju ühinenud Euroopagi kõige muu kõrval ka idee, millel pole palju ühist selle ideega, mida Venemaa tarbeks kultiveerib Putin. Ideedega on aga see halb asi, et need kipuvad levima piiridest hoolimata, nagu Putini eelkäijad Kremlis omal nahal tunda said. Värvilised revolutsioonid ja muu selline, millega propagandistid rahvast hirmutavad, on selle mure kõige vahetum väljendus.

Soovmõtlemine pimestab

Nii ongi Venemaa püüdnud ühelt poolt hoida demokraatliku ja ühinenud Euroopa piire endast võimalikult kaugel, teisalt aga õõnestada demokraatiaid sisemiselt nii palju kui võimalik, et nõnda tõestada Euroopa idee silmakirjalikkust, ebaedu ja viia ta sisemise kokkuvarisemiseni. Suure osa Kesk- ja Ida-Euroopa riikide liitumist NATO ja Euroopa Liiduga Moskva ära hoida ei suutnud – polnud veel sellist jõudu – Gruusia ja Ukraina lähenemised Euroopale päädisid aga Venemaa sõjalise sekkumisega.

Tööriistad lääne demokraatiate sisemiseks õõnestamiseks ning selle tegevuse aluseks olevad eeldusedki on praeguse Venemaa puhul samad, mis Nõukogude Liidu ajal. Aluseks on usk, et välisele tugevusele vaatamata on demokraatiad sisemiselt nõrgad, selle nõrkuse võimendamise vahenditeks aga ühtviisi korruptsiooni rakendamine ja äärmusjõudude toetamine ning muidugi propaganda, mis püüab läänes enese suhtes kõhkluseid tekitada.

Tõenäoliselt võimendab Putini tegevus ta enese usku nende eelduste paikapidavusse. Moskva poolt ära ostetud lääne poliitikute avalik jutt on ju ikka sama pateetiliselt ilus kui varem, tõestades Putinile demokraatiate silmakirjalikkust ja kinnitades nii narratiivi läänemaailma "pehkinud seisundist".

Et parlamentidel võiks ka päriselt olla võim, et enamus liidreid ka päriselt usuvad demokraatiasse, et ajakirjandus võib ka päriselt olla vaba ja et tänapäevane Euroopa ühendamine võib ka päriselt tähendada seda, et suured ei domineeri väikeste üle, see kõik ei tundu Putinile usutav. Eriti siis, kui ta parajasti Gerhard Schröderiga klaase kokku lööb.   

Kuigi Euroopa Liidu ja NATO laienemist Venemaa piirideni Putin ära hoida ei suutnud, pole ta oma puhvertsooni loomise eesmärgist loobunud. Selle kõige värvikamaks tõestuseks on ettepanekud, mille Moskva laiaulatusliku Ukrainasse tungimise eelõhtul 2021. aasta detsembris USA-le ja NATO-le esitas. Seal pakuti agressiooni ära jätmise ühe eeltingimusena NATO sõjaliste tegevuste tagasitõmbumist 1997. aasta eelsele tasemele, see tähendab kollektiivse kaitsevõime likvideerimist kõigi nende liitlaste osas, kes külma sõja järel NATO-ga liitusid.

Oleks naiivne arvata, et Venemaa ise ei asuks sellist kaitsevaakumit koheselt täitma, esmalt muidugi mittesõjalisel teel ja ähvarduste najal. Sellise ettepaneku läbiminek tähendaks aga nii "puhvertsooni" määratud riikide piiratud suveräänsust kui praeguse NATO-l ja Euroopa Liidul püsiva julgeolekuarhitektuuri lõppemist.

Kremli globaalne nullsummamäng

Euroopa julgeolekuarhitektuuri hävitamise soov on vahetult seotud Putini kolmanda suure eesmärgiga, milleks on Venemaale koha leidmine globaalses suurriikide ringis, mille üks olulisi vaheetappe on USA mõju vähendamine ja USA väljasurumine Euroopast.

Putini käsitluses on Venemaa kas üks neist, kes maailmas reegleid teevad (ja neid saavad teha vaid üliriigid), või on ta see, kelle üle otsustavad teised. Teisisõnu on ta kas laua ääres koos teistega väiksemaid süües või menüüs, keda süüakse.

Teise maailmasõja järel loodud organisatsioonides saavutas Moskva ühe peamise sõja võitjana tugevad positsioonid. Külma sõja lõpp tähendas küll Venemaale erakordselt ebamugavat taandumist ja USA kümnend kestnud globaalset ülemvõimu, kuid nüüdseks on seegi periood mööda saanud.

Maailmakord on muutumises. Vanad reeglid ja kunagistel jõuvahekordadel püsinud organisatsioonid enam ei toimi, uusi pole asemele veel tulnud. Käib ümberhäälestumine, milles kindel vaid see, et vana kaob. Milline saab olema uus, pole selge. Nagu pole selge seegi, kas uutele reeglitele, organisatsioonidele ja kokkulepetele – lühidalt öeldes maailmakorrale – üleminek tuleb evolutsioonilise protsessi tulemina või saab see alguse mingisugusest katalüsaatorist ja kulgeb plahvatuslikult.

Putini trumpkaardid kaotavad väärtust

Juba aastaid on Putin ja tema sõnumitoojad rääkinud Venemaa soovist luua USA domineeritud maailma asemele mitmepooluseline maailm, milles nende kohaselt Venemaal muidugi oma koht laua ääres. Venemaa õnnetuseks on aga neid argumente, miks ta laua äärde kuuluma peaks, aina vähem. Venemaal pole majanduslikku ega demograafilist suurust, erilist elujõudugi. Kaks endiselt Putini käes olevat trumpkaarti – strateegiline tuumarelv ja energiaeksport – kaotavad ajas oma suhtelist kaalu.

Energiaekspordi osas on see eriti selge. Euroopa suutlikkus haakida end kiiresti lahti Venemaa energiasõltuvusest tõestas ilmekalt, et seda strateegilist jõudu, millega partnereid vajadusel pigistada, energiaekspordil enam pole. Ja seda mitte ainult (kuigi kindlasti osaliselt ka) rohepöörde tõttu: tekkinud on gaasi transportimise uued võimalused, mistõttu riikide gaasitoru külge aheldamine välispoliitilise võttena enam ei toimi.

Rohepöördegi asjas pole küsimus niivõrd hetkeseisus kui trendis: kas Venemaa pakutavate nafta ja gaasi kaalukus ajas – aastate ja kümnendite jooksul – pigem kasvab või kahaneb. Ja selle osas pole kahtlust, et ka juhul kui Euroopa ambitsioonikad kliimaeesmärgid osaliselt edasi lükkuvad, on trend üheselt selge.

Venemaa strateegiline tuumaheidutus on seni veel maailmapoliitikas sõnaõiguse kindlustamiseks argument, kuid kui kauaks? Tehnoloogiline areng tähendab nii kaitse- kui ründevõimes uute võimaluste tekkimist, mis paratamatult vanade relvasüsteemide suhtelist kaalu vähendavad. See seletab Venemaa närvilisust seoses USA raketikilbiplaanidega.

Pole kahtlust, et praeguse tehnoloogilise võimekusega ei ohusta ükski raketikilp Venemaa strateegilist tuumalöögivõimet, kuid perspektiivis, tehnoloogia arenedes, ei saa selles enam lõpuni kindel olla. Globaalses tehnoloogilises võidujooksus pole Venemaal aga enam poodiumile asja.

Kaose külvamine on korra loomisest odavam

Mida siis teha, kui maailmasõjajärgne lauaplaan enam kaua ei kehti, kohad jagatakse uuesti ringi, laua taha tuleb igal juhul pääseda, kuid argumendid, millega see koht endale nõuda, on ajas kahaneva väärtusega? Täpselt seda, mida Putin viimastel aastatel teinud on.

Mida varem praegune kord läbi saab, seda parem. Ja seega tuleb seda korda kõigiti õõnestada. Just seda Venemaa teinud on. Mida rohkem on tal olnud jõudu, seda laiema haardega.

Selgub, et kaose külvamine on korra loomisest kordi lihtsam, odavamgi, mistõttu on Venemaa tegevus olnud paljuski edukas. Külma sõja järel kõikjalt taanduma sunnitud Moskva on paljudes maailma piirkondades tagasi, eriti Lähis-Idas, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Aasiaga on keerulisem, seal on vaakumit vähem, kuid rõhutatud pingutus suhete arendamisel sealsete "suurtega" on siiski kantud samast soovist püsida suures mängus.

Moskva riskib, sest et kaardid on nõrgad

Kuni pole selge, kus täpselt maailmakorra lagunemine alguse saab, ja kuniks strateegiline tuumavõime veel argument on, tuleb Venemaal olla iga hinnaga igas võimalikus epitsentris võimalikult aktiivne osaline. Eriti just Süüria näitel näeme, kui keeruline on kord juba sisse lastud Venemaad välja saada – temaga peab tahes-tahtmata hakkama arvestama ja seda peavad tegema nii regionaalsed kui ka globaalsed tegutsejad.

Enesega arvestama sundimine tähendab aga kohta laua ääres. Nii ongi Putin trüginud kõikjale, kuhu vähegi võimalik, ja kaose külvajana teinud seda odavalt nn erasõjafirmade toel, korruptsiooni taas relvana kasutades.

Kaardid Putini käes on suures plaanis siiski nõrgad. Kahanev rahvaarv, olematu innovatsioonivõimekus, peamiselt vaid energiakandjate ekspordile nõjatuv majandus. Ja kõigis neis kategooriates trendid, kus võrdluses teiste selle maailma suurtega ja lähikümnenditel suureks saavatega on suhtelise suunaga allapoole.

Nõrkade kaartidega kõrgetele panustele mängides tuleb võtta riske. Laiaulatuslik agressioon Ukrainas on Putini senistest riskidest suurim.

Sõda Euroopa tuleviku pärast

Sõja algusest alates on Eesti kirjeldanud toimuvat kui meile – ja laiemalt Euroopa julgeolekule – eksistentsiaalset. Ja seda mitte ainult seetõttu, et Putin pole vaatamata tagasilöökidele oma eesmärke muutnud, mis on praegugi seotud nii Ukraina allutamise kui ka Euroopa julgeolekuarhitektuuri muutmisega. Sõda Ukrainas on Euroopale eluliselt oluline ka seetõttu, et selle tulem määrab mitmete seniste põhimõtete paikapidavuse, või siis hoopis tõestab nende paikapidamatust.

Sõda Ukrainas – nagu kõik teised sõjad enne seda – saab ühel päeval läbi. Tuleb rahu. Selles pole kahtlust. Kuid see, milline rahu tuleb, saab sõltuma sellest, kuidas sõda lõpeb. Ja just selle osas on kaalul palju ja põhimõttelist.

Territoriaalne terviklikkus ja suveräänsus on kas edaspidigi meie julgeolekut tagavad põhimõtted või need pole seda? Kas agressioon kui riikidevaheliste suhete tööriist tasub end ära või ei tasu?

Rahvusvahelise õiguse rämedal rikkumisel on rikkuja jaoks ebameeldivad tagajärjed või vastupidi, ta saavutab jõukasutuse tulemina suurema õiguse maailma – või ka oma naabruse – asjus kaasa rääkimiseks.

Kui sõja tulemina selgub, et suurriik võib teatud tingimustel oma väiksema naabri piire relva jõul muuta, siis millised riigipiirid üldse jäävad kindlaks? Kindlasti mitte Venemaa naabrite omad.

Probleem on laiemgi: valdava enamuse praeguste rahvusvaheliste piiride legitiimsus tõukub ju vaid nende rahvusvahelisest tunnustamisest. Suur osa maailma riigipiire ei kulge looduslikke või ajalooliseid, kultuurilisi, keelelisi, rahvuslikke või religioosseid piire pidi. Legitiimsuse aluseks on vaid fakt, et neid piire tunnustatakse. Ilma selle printsiibita saab Euroopast lahti kistud Pandora laegas tooma tagajärgi ka teistele kontinentidele.

Kas suveräänsus on tulevases Euroopas endiselt kehtiv põhimõte või mitte? Kas Ukraina saab enesele ise liidusuhteid valida, või peame leppima tõdemusega, et Venemaal on selle üle otsustamisel "legitiimsed huvid"? Ja kui nii, siis miks vaid Ukraina? Kas Venemaa "legitiimsed huvid" piirduvad vaid Ukrainaga? Ei piirdu. Ja süües ju isu teadagi ainult kasvab.

Piiratud suveräänsusega Ukraina tähendaks julgeolekuvaakumit ja julgeolekuvaakumid teadupärast ei püsi. Isegi kui uskuda, et Venemaa ei asuks seda vaakumit koheselt täitma; kui uskuda, et seekord õnnestub meil saavutada selline tasakaal, mis Ukraina ka piiratud suveräänsuse korral elus hoiaks, siis millisesse rolli astuksime me ise selliseid kokkuleppeid sõlmides?

Põrmugi vähem oluline pole see, et kui peaksime otsustama osaleda mõjusfääride piiride tõmbamises, peame otsustama sedagi, kuhu see piir tõmmata. Kui määrame suure sõja hirmus piiratud suveräänsuse saatusesse Ukraina, siis kuidas muuta veenvaks seda, et me veel suurema sõja hirmus ei loobuks järgmistest "legitiimsete huvide" ohvriks sattunutest?

Kas pole see kõik mitte käidud tee? Loodetavasti ei ole me siiski unustanud ajaloo õppetundi, et katsed osta endale stabiilsust, toites agressorit teiste riikide vabadusega, on määratud lõppema katastroofiga kõigi jaoks. Esmalt langevad need, kes ohverdatakse, seejärel tabab katastroof ka ohverdajaid.

Selgete sõnumite aeg

Suure sõja algusest on Eesti sõnumid olnud selged: kaalul on nii Ukraina kui ka kogu Euroopa tulevik. Sõja tulemina soovime näha olukorda, kus esiteks on territoriaalne terviklikkus ning suveräänsus Euroopa rahvusvaheliste suhete aluspõhimõtetena taastatud; teiseks agressioon kui riikidevaheliste suhete tööriist taas diskrediteeritud ning kolmandaks Euroopa Liit ja NATO jätkuvalt Euroopa julgeoleku alussammasteks ning kõik, kes vajalikke nõudeid täidavad ning selleks soovi väljendavad, nende organisatsioonide liikmed.

Meid on selle sõnumiselguse eest kritiseeritud, naiivsekski peetud, ometi ei näe me selgusele alternatiivi ja naiivseks peame hoopis katset end selguse eest ära peita. Vastupidi, selleks, et inimesed oleks nõus tegema midagi, mis raske, peavad nad mõistma mittetegutsemise hinda. Just toimuva adekvaatne mõtestamine ning kaalul oleva selge sõnastamine on juhtimise oluline osa ja seda nii välispoliitikas kui mujalgi.

Kes ikka sooviks vabatahtlikult pimesooleoperatsiooni läbida, kui ta ei mõistaks operatsiooni ära jätmise või edasi lükkamise hinda. Kui kõht veel ei valuta, peab usaldama spetsialisti, arsti, kuid operatsioonile mineku raske otsuse eeldus on siiski mitteotsustamise hinna mõistmine, mis esialgu paratamatult abstraktne.

Samamoodi on julgeolekuga. Euroopa julgeolekuarhitektuuri kokkuvarisemine ning territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse prügikasti heitmine on enamusele esialgu abstraktsed probleemid, sest pommid ju kodulinnale veel ei lange, mõjusfääripoliitika veel enese vabadust ei piira. Kuid ühel hetkel saab seegi abstraktne probleem reaalselt tajutavaks, aga siis võib juba hilja olla.

Ja mis usaldusse puutub, siis seegi tekib vaid selgest ja järjepidevast sõnumist, mille hulka lihtsustatud ning teemast mööda rääkivad loosungid ei kuulu.

Kõrgete panustega peitusemäng

Viimastel kuudel on mitmete lääne liidrite sõnumiselgus vähemalt selle osas, mis kaalul on, paranenud: nii Euroopa Liidu liidrid kui ka näiteks Prantsusmaa president Emmanuel Macron on kasutanud sama keelt, mida Eesti kasutab. Paljud näivad aga endiselt peitust mängivat, eriti selle osas, mis meie eesmärke puudutab.

Nii öeldakse vaid, et "rahutingimuste osas on otsustajaks ukrainlased", keda "me toetame nii kaua kui vaja". Kasutatakse ka loosungit "ei midagi Ukrainast ilma ukrainlasteta", otsekui ignoreerides seda, et Euroopa julgeolekusse puutuvas on sõnaõigus- ja kohus ka meil ehk Euroopal ning unustades fakti, et ukrainlased on oma eesmärgid kogu aeg selgelt välja öelnud, mis peaks meilegi võimaldama neid kerge vaevaga järgi öelda. Ja ometi on palju neid, kes seda ei tee.

Muidugi on sellegi peitusemängu taga osalt sise- ja osalt välispoliitiline kaalutlus, mida motiveerib soov vältida enese retoorilist nurka mängimist. See on mõistetav, kuid mitte mõistlik, see nähakse läbi ja kui sõprade seas tekib sellisest ebamäärasusest vaid segadust, siis vastastele kõneleb see nõrkusest ja sellestki, et vaatamata kõigele on tagauks lahti kokkuleppeks, see tähendab senise poliitika hülgamiseks.

Chamberlaini tehes Churchilliks ei saa

Eestit on kritiseeritud sellegi eest, et meie eesmärgid on liiga maksimalistlikud ja sellisena ebarealistlikud. Ometi need pole seda, soovime me ju vaid, et Venemaa läheks tagasi Venemaale, tõmbuks oma rahvusvaheliselt tunnustatud piiridesse ning püsiks seal. Möödas on ajad, mil lääs kujutles end Venemaa (sise)arengute kujundajaks, ammugi pole sellist ambitsiooni Eestil. Ei, me soovime ainult seda, et Venemaa ei ründaks oma naabreid.

Kui see eesmärk on liiga maksimalistlik, siis milline oleks nn realistlik ambitsioon? Ja miks ometi keegi seda selgelt oma eesmärgina välja ei ütle? Eks ikka seetõttu, et teatakse – chamberlainilikult käitudes Churchilliks ei saa. Ja ajalugu, see mäletab.

Eesti on kogu aeg korranud, et ei midagi Ukrainast Ukrainata, kuid samuti, et ei midagi Euroopast Euroopata. Kuniks Eesti hääl on osa Euroopa häälest, teeme me ta kuuldavaks. Ja kui mingil põhjusel enam pole, siis pole meil enam seda Euroopat, mis on praegu. Seegi tuleb siis selgelt välja öelda.

Strateegiata eesmärgid pole enamat kui soovmõtlemine

Strateegia puudumises meid süüdistada ei saa. Sõja algusest alates on selleks olnud püüd suunata Venemaad muutma oma eesmärke, mõjutades tema kasude-kahjude kalkulatsiooni. Just nii sõjad lõpevadki – vastandlike huvide põrkumisel jõuab üks osapool järeldusele, et tema enam valitud kursil püsida ei suuda või ei taha.

Seetõttu ongi meie strateegia esimene sammas olnud seotud agressiooni hinna tõstmisega. Peamiselt on selles meie vahetuks tööriistaks olnud sanktsioonid, aga ka Venemaa rahvusvaheline isoleerimine, mille mõlema puhul on Eesti olnud ettepanekute tegija ja eestvedaja rollis.

Sanktsioonidega on asi suhteliselt selge: mida ulatuslikumad need on, seda parem. Agressiooni teelt pöördumine oleks ju Venemaale vaieldamatult kulukas ettevõtmine, millel potentsiaalselt isegi režiimi stabiilsuse hind. Kui soovime nad siiski seda tegema panna, peab agressiooni jätkamise hind olema veel kõrgem.

Euroopa Liit on kiitnud heaks neliteist sanktsioonipaketti ja seda mitte seetõttu, et meil on tulnud neliteist korda uusi mõtteid selle osas, mida sanktsioneerida.

Ei, põhjus on selles, et demokraatlike riikide vahel võtab konsensuse ehitamine aega. On ju Euroopa Liidu sanktsiooni kehtestamiseks tarvis 27 liikmesriigi nõusolekut, paljudes liikmesriikides ka keerukat sisepoliitilise konsensuse ehitamist koalitsioonipartnerite vahel, tõeliseks mõjuks aga ka sanktsioonide kokku leppimist samameelsete partneritega G7-st – USA, Ühendkuningriigi, Kanada ja Jaapaniga. Kõik see on häirivalt ajamahukas, aeg on aga sõjas mitte pelgalt tundide või päevade, vaid ka eludega mõõdetav ressurss.

Kui me saaksime üksi Euroopa Liidu asju otsustada, oleksime kõik nüüdseks kehtestatud sanktsioonid – ja veel täiendavadki – otsustanud kohe ja korraga. Paratamatult pole järkjärgulisel liikumisel seda jõudu, mis ühel ja korralikul otsusel. Nagu poksiringiski ei anna neliteist korda 1/14 jõuga tehtud löögid kaugeltki seda efekti, mis üks sajaprotsendiline hoop.

Venemaa on kohanenud

Lisaks annab järkjärguline liikumine vastasele aega kohanduda ning seda on Venemaa ka teinud, olles leidnud uusi ja sageli kavalaid mooduseid meie sanktsioonidest mööda hiilimiseks. Seetõttu on uute sanktsioonide kehtestamise kõrval oluliseks saanud ka sanktsioonidest kõrvalehiilimise vastane tegevus.

Venemaa rahvusvahelisel isoleerimisel on olulisemad töövõidud jäänud möödunud ja ülemöödunud aastasse. Paljuski just Eesti eestvedamisel õnnestus saavutada Venemaa lahkumine Euroopa Nõukogust, ÜRO Peaassamblee kiitis suure häälte ülekaaluga heaks mitu Venemaa agressiooni hukka mõistvat resolutsiooni, Venemaa hääletati välja ÜRO Inimõiguste Nõukogust.

Venemaa välisministeerium on aga esmasest šokist üle saanud ja oma tegevuse prioriteedid ümber hinnanud. Varasema läänega suhtlemise asemel on nüüd fookuses suhtlemine kõigiga peale lääne, kasutades meie vastu Nõukogude ajast pärit sõnumeid, et Venemaa seisab vastu lääne hegemooniale, lääs ise taotleb aga oma silmakirjalikkuses vaid ülemvõimu. Neile sõnumeile ammutatakse jõudu Gazas toimuvast, mahitades iga Ukraina-teemalise pöördumise peale suurt osa maailmast ütlema: "aga Gaza?".

Euroopa vastu suunatud väited silmakirjalikkusest tuleb julgelt tagasi lükata. Jah, me pole olnud edukad rahu toomisel Lähis-Itta, kuid kes on? Euroopa panus palestiinlaste kannatuste leevendamisse on olnud järjepidev, nagu on olnud ka meie toetus kahe riigi lahendusele. Ja lõppeks ei palu me maailma riikidelt Ukraina toetamisel ju enamat kui vaid kõige põhilisemate ÜRO harta põhimõtete kaitsmist, mis pole Gazas toimuva tõttu kuidagi vähem oluliseks muutunud.

Loomulikult pole moraalne kimbatus see, mis Ukraina toetust globaalsel areenil jahutanud. Selleks on paljude pragmaatiline kaalutlus, mis peaks meid Euroopas tõsiselt mõtlema panema: paljud maailma riigid ei saa olla kindlad, kes selle sõja võidab, ja arusaadavalt ei soovi nad siduda end kummagi poolega kartuses, et end seotakse uppuva laeva külge. Nii püütaksegi etendada neutraalsust.

Muidugi ei vaata maailma riigid 21. sajandi globaalpoliitikat hinnates Venemaale kui lääne peakonkurendile, selles rollis on üks hoopis suurem ja võimsam riik, kuid kui läänel on vaatamata kõigele raskusi oma eksistentsiaalsete huvide kaitsmisel nõrgeneva Venemaa vastu omaenese tagahoovis, siis ei jäta me muljet, mis meiega sidumist soodustaks.

Lõpuks loeb muidugi tulemus. Kui saavutame Ukrainas võidu, taastuvad meie positsioonid kiiresti, kui ei saavuta, siis muudame oma olukorra 21. sajandi väljakutsete suhtes kaugelt keerulisemaks kui tarvis, kusjuures alles siis saavad meievastased silmakirjalikkuse-süüdistused tõelise hoo.

Hõbekuule pole

Kõige suuremal määral tõstab agressiooni hinda muidugi Ukraina enda tegevus, mille tulemusel iga päev tuhatkond Vene sõdurit teispoolsusesse suunduvad. Seda ei suuda Ukraina aga meie toetuseta, mistõttu on Eesti strateegia teine sammas agressiooni hinna tõstmise kõrval olnud Ukraina toetamine.

Lääne sõjalist abi on iseloomustanud samasugune järkjärgulisus nagu sanktsioonegi. Mis alguses kõne allagi ei tulnud, muutus veidi hiljem kõnealuseks, seejärel juba otsuseks. Ja nii pidevalt. Mäletame ju, kui tabuks oli surmava abi andmine, seejärel lääne päritolu relvasüsteemid, siis suurekaliibrilised relvasüsteemid, siis hävituslennukid, tankid, pikamaaraketid. Iga kord sama muster: alguses ei räägita, siis vaieldakse, lõpuks otsustatakse ja antakse. Ning eskalatsiooni kolmandasse maailmasõtta, mida mõned otsustamatuse põhjuseks toovad, ei tulegi.

Eesti on püüdnud oma sõjalise abiga neid tabusid murda. Selleks on tulnud olla esimeste seas ja teha asju, mida teised veel teha ei julge. Nõnda jõudsid Eesti annetatud Javelinid Ukrainasse ühena esimestest ja meie annetatud suurtükid aitasid murda toonast suurekaliibrilise abi tabu.

Iga kord, kui läänes mõne järjekordse tabu üle debatti peetakse, kinnistub ohtlik valearusaam, otsekui oleks olemas hõbekuul, mille annetamise järel sõja kulg koheselt pöördub. Hõbekuule loomulikult olemas ei ole, sõjas läheb vaja kõike ja kogu aeg ning palju sellest on ebahuvitav, olles seotud remondi, hoolduse ja muu sellisega, mis sotsiaalmeedias kellegi kirgi ei küta.

Pessimismilained ja eneseheidutus

Kõrvuti ebaadekvaatsusega on hõbekuulide enesele manamine aga ka ohtlik, kuna tekitab avalikkuses pidevat kunstlikku pettumusetunnet. Olles pikalt vaielnud selle üle, kas näiteks tanke anda või mitte, jõudes lõpuks arusaamale, et võib anda, ja nähes siis, et lahinguõnn koheselt ei pöördugi, süveneb pessimism, mis õõnestab kogu me poliitika jätkusuutlikkust.

Üks olulisemaid pessimismilaineid sai alguse 2023. aasta kevadsuvel suureks räägitud Ukraina vasturünnakust, mis erilist edu ei saavutanud, ning mille tulemina hakkas lääne koridorivestlustes maad võtma mõttekäik, mille kohaselt pole Ukraina võit ses sõjas võimalik, kuna suutlikkust Venemaad sõjaliselt välja suruda ei olevat.

Sellisel pessimismil pole alust, see on sotsiaalmeedia tasemel lihtsustuste tulem, mis vaatab mööda tõsiasjast, et sõja võit või kaotus ei otsustata mitte kaevikutes, vaid pealinnades. Tõsi, kaevikutes toimuv omab pealinnade kalkulatsioonile suurt mõju, kuid mitte pelgalt seeläbi, mitu kilomeetrit ühele või teisele poole rinne parajasti liigub.

Lõppeks tõmbas ju Nõukogude Liit oma väed Afganistanist ja Venemaa Eestist välja mitte seetõttu, et nad oleksid saanud "välja surutud", vaid seetõttu, et valitud kursil püsimine muutus lõppkokkuvõttes jätkusuutmatuks.

Sellesse jätkusuutmatuse arusaama panustas aga terve kombinatsioon tegureid majanduslikest ja poliitilistest sõjalisteni. Samasuguse jätkusuutmatuse arusaama tekkimisse peab Ukraina sõjaline pingutus panustama ja panustabki, kuid loomulikult pole vaid Ukraina see, kes Venemaale jätkusuutmatuse muljet tekitab, sama teeb Venemaa ukrainlaste ja meie suunal.

Ukrainlased on lootusenäljas

Seetõttu on Ukraina abistamisel lisaks materiaaltehnilisele küljele ka teine dimensioon, see on lootuse andmine, et ukrainlaste valitud Euroopa-tee on endiselt võimalik, ning et vaatamata kõigele liigub Ukraina sel teel ka edasi. Lootus on ressurss, olulisemgi kui ükski relvasüsteem, ning nõnda nagu Venemaa tegevus on suunatud ukrainlaste lootuse hävitamisele, peame meie olema need, kes lootust pidevalt juurde annavad.

Kõige olulisemana taandub lootuse küsimus selleks, kas Ukrainast saab ettenähtavas tulevikus samasugune edukas ja kaitstud Euroopa riik nagu on näiteks Poola või Balti riigid, teisisõnu, kas Ukrainast saab NATO ja Euroopa Liidu liige. Sellist soovi on ukrainlased selgelt väljendanud ja seda, et Ukrainast saab mõlema liige, on Eesti tugeval tagant tõukamisel kinnitanud ka nii NATO kui ka Euroopa Liit.

Kuid on kaks probleemi. Esiteks vajab see kinnitus veenvuseks pidevat tõestust. Ja teiseks lootuse püsimiseks ajal, mil Venemaa oma purustustegevusega seda pidevalt õõnestab, tuleb seda kogu aeg juurde anda, sama lause korrutamine muutub praktiliste tegevuste puudumise korral aga lõpuks iseennast hävitavaks. Seetõttu on Eesti pingutanud selle nimel, et Ukraina teel NATO-sse ja Euroopa Liitu suudaksime anda ukrainlastele pidevalt positiivseid signaale, mis selgelt näitaks, et nad tõepoolest on teel.

Ukrainaga on Euroopa tugevam

Euroopa Liidu puhul on see lihtsam, me saame liikmelisusega kaasnevaid hüvesid järkjärguliselt kättesaadavaks teha, Euroopa turge avada, vabamat liikumist võimaldada ja muud sellist, mis läbirääkimiste ajal Euroopa-tulevikku sammhaaval lähemale toob.

Sõjalise alliansiga on asi keerulisem. Sa kas oled sees või väljas, kollektiivse vihmavarju all või mitte, ning väga palju veenvaid vahesamme pole. Seda enam on oluline, et NATO oma tegevuse või tegevusetusega enese lubaduse veenvust – et Ukrainast saab NATO liige – ei õõnestaks.

Kuigi NATO ja Euroopa Liidu tulevane liikmesus on vaieldamatult hädavajalik Ukrainale, ei tohi seda protsessi siiski näha ühesuunalisena. Ukraina liikmesus mõlemas organisatsioonis on vajalik ka meile, Euroopale. Tähendaks see ju stabiilsuse ja julgeoleku vööndi laienemist, mille senised laienemised on toonud sada miljonit kesk- ja idaeurooplast ühisesse Euroopasse. See oli protsess, ilma milleta oleks siinsel alal vaakumist tekitatud julgeolekukaos, mis lisaks kesk- ja idaeurooplastele endile ohustanuks kogu maailmajao stabiilsust.

Muidugi peab Ukraina, nagu ka kõik teised kandidaatriigid, täitma liikmesuse nõudeid ning meie saame neid selles oma nõu ja jõuga ka aidata, kuid lõpptulemi osas pole siiski kahtlust, demokraatliku Euro-Atlandi julgeolekuruumiga integreeritud Ukraina on kasulik kogu sellele ruumile, mitte vaid Ukrainale.

NATO ja EL-i liikmesus on omavahel seotud

Ettenähtavas tulevikus pole agressiivse Venemaa kõrval Euroopa Liidu liikmesus NATO pakutava julgeolekugarantiita võimalik. Need kaks organisatsiooni moodustavad Euroopa julgeolekuarhitektuuri alussambad vaid koos, teineteisest lahutamatult ja selle kinnituseks taotlesid nii Soome kui ka Rootsi kohe, kui Venemaa agressiivsuselt maskid langesid, ka NATO-sse pääsemist.

Teoorias võib muidugi massiivse relvastumisega saavutada ka täiesti iseseisva kaitse- ja heidutusvõime, kuid see oleks ju Venemaa imperiaalsetele huvidele samavõrd ohtlik kui kollektiivse kaitsevõimega tagatud Ukraina. Sõjalise kaitseta riik muutuks aga Venemaa kõrval koheselt uut agressiooni välja kutsuvaks piksevardaks.

Oluline osa ukrainlastele lootuse andmisel on ka ülesehitusel, mis peab algama juba nüüd, sõja ajal. Venemaa löögid Ukraina tsiviiltaristu pihta – linnades, mis asuvad rindejoonest kaugel – on ju just lootuse hävitamisele suunatud.

Kuigi sama kiiresti, kui agressor purustab, me üles ehitada ei suuda, peab ülesehitus siiski kandma sõnumit, et Ukraina tulevik on Euroopas ja Ukraina peab lähtuma kõigist neist nõuetest, mis Euroopa Liiduga liitumisel täita tuleb. Nii ongi Eesti oma ülesehitustegevuse eesmärgiks seadnud mitte pelgalt uute hoonete rajamise, vaid sellise rajamise, mis aitab Ukrainat ka Euroopa Liidu liikmesusele lähemale.

Väikeste eelis on väledus

Nagu NATO ja Euroopa Liidu liikmesusegi puhul pole Ukraina ülesehitus ühesuunaline tee, mis toob kasu vaid Ukrainale. Vastupidi, Ukraina ülesehitus saab olema eelolevate kümnendite suurimaid majandusprojekte Euroopas, mis oma mastaabilt võrreldav Marshalli plaaniga.

Küsimus pole selles, kas Ukraina üles ehitatakse, sest see juhtub niikuinii, ka siis, kui sõda kaotatakse, nõnda nagu ehitati üles teisedki sõjas purustatud linnad Dresdenist Groznõini. Küsimus on selles, kelle poolt ja milliste reeglite alusel Ukraina üles ehitamine toimub, kas turumajanduse ja õigusriigi reeglite alusel või mitte, kas muuhulgas ka meie ettevõtjate osalusel või mitte.

Meil on selles protsessis arusaadavalt tugevad omahuvid, mida on aga võimalik realiseerida vaid siis, kui oleme teistest kiiremad. Hiljem, kui suured massiga lööma tulevad, pole meil enam palju eeliseid. Järelikult tuleb oma ettevõtetele võimalusi luua juba nüüd, mil väikese riigi kiire paindlikkus veel edu annab.

Kuid ka ülesehitus, nagu Ukraina toetamine laiemalt, pole vaid materiaaltehniline probleem. Ukraina ühiskond, mis sõjast väljub, saab olema sügavate haavadega ja erakordselt nõudlik, sest olles äsja päästnud Euroopa, saavad ukrainlased olema euroopaliku elukvaliteedi nõudmisel kärsitud.

Demokraatlike õigusriigi institutsioonide suutlikkus seda nõudlikkust äärmustesse laskumata rahuldada saab olema tohutu väljakutse, rahu võitmine ei saa sõja võitmisest palju kergem olema. Ka siin tuleb tagada, et lääs oleks rahu võitmiseks valmis. Ja sellegi jaoks on tähtis, et aitaksime tuua Ukraina Euroopa Liidu ja NATO liikmesusele nii lähedale kui võimalik, et nii meie kui ka Ukraina kodutöö oleks sõja võitmise hetkeks piisavalt tehtud ning mõte sõjajärgsest loorberitel puhkamisest meie kollektiivsest teadvusest minema pühitud.

Ajalugu ei ole kunagi lõppenud

Just seetõttu on jutt sõjaväsimusest ning sellest tõukuv soov sõda kiiresti lõpetada, et siis puhata, sedavõrd eksitav. 1990. ja 2000. aastatel piiratud osas maailmast eksisteerinud näiline vaikelu oligi ju vaid näiline. Tegelikkuses ajalugu pause ei tunne ja kui tundub, et ennast on võimalik ajaloost kuidagi isoleerida, tuletab reaalsus end seda valusama ehmatusega peatselt meelde. Ka kõige paremal juhul ehk Ukraina ühemõttelise võidu korral ei naase Euroopasse puhkehetk.

Rahu võitmise väljakutse kõrval tuleb ikka tegeleda potentsiaalselt agressiivse Venemaaga meie piiridel, Lähis-Idaga, mis leekides, Aafrikaga, kus kõrvuti 21. sajandi suurim potentsiaal nii heaks kui ka halvaks, uute jõukeskustega, mis maailma oma näo järgi ümber kujundada soovivad ning kõigi globaalsete probleemidega murrangulistest tehnoloogiatest kliimakriisini.

Ajaloo eest end ära ei peida. Valida on, kas läheme edasi Ukraina sõja võitja või kaotajana.

Kus on Putini tulemused?

Et sõda on kõigile sellega seotud osapooltele kurnav, ei tohiks olla kellelegi üllatav. Arusaadavalt tunnevad selle sõja hinda kõige valusamalt praegu ukrainlased, kuid sõja hinda on tunda ka mujal Euroopas. Ning loomulikult tunneb sõja hinda ka Venemaa, kellele vaatamata tema propaganda vastupidistest väidetest teeb meie agressiooni hinna tõstmise poliitika tõsiselt haiget.

Jätkuva sõja tingimustes on kõik need argumendid, mida Putin on kasutanud oma võimu õigustamiseks Venemaal, tugevalt kõikuma löönud.

See, et ta tõstab Venemaa taas jalule, pole eriti veenev olukorras, kus jagu ei suudeta saada ukrainlastestki, kes pidanuks ju parimal juhul väiksema vennana vaid sümboolset vastupanu osutama. Nii on Venemaa propagandistid pidanud vaeva nägema, et toimuvat siiski plaanipärasena näidata.

See, et Putin kindlustab Venemaale parema homse kui oli eilne, pole ammugi enam veenev, sest optimism on Venemaalt lahkunud. Et liider on lootusediiler, teadis aga juba Napoleon. Liider, kes lootust anda ei suuda, pole liider kauaks.

See, et Putin tagab venemaalaste julgeoleku, tingimusel, et nad ei sekku omaalgatuslikult poliitikasse, ehk kõige olulisemgi argument, on nüüdseks samuti kõikuma löönud. Tõsi, poliitikasse sekkumine on endiselt ohtlik, kuid väita, et Putin tagab julgeoleku olukorras, kus Ukraina piiri äärsed linnad tunnevad vahetut sõjamõju, sajad tuhanded mehed on rindel hukkunud ning rikaste venemaalaste varad läänes külmutatud, enam ei saa.

Klassikalises maffia tüüpi organisatsioonis peab juht oma inimeste julgeoleku tagama. Suutmatus seda teha on sundinud Putinit selle argumendi teist poolt, poliitikasse sekkumise ohtlikkust, varasemaga võrreldes veelgi võimendama, kuid et olukord on tõsine, näitab ka Putini soovimatus avalikult vägesid mobiliseerida ning püüd iga hinna eest jätta mobilisatsioonist kõrvale suurlinnad, eriti Moskva. Ta mõistab ka ise, et julgeoleku tagamise suutmatus võib lõpuks saada saatuslikuks.

Arusaadavalt ei ole nende argumentide oluline adressaat tavaline venemaalane. Ei, erinevalt demokraatlikest riikidest, kus tuleb võimul püsimiseks veenda kogu rahvast, loeb Venemaal eliit. Ja nemad juba lihtsa propagandaga püütavad ei ole.

Kremli ainus järelejäänud argument

Putinile on jäänud üks argument – et aeg töötab tema kasuks. Et juba varsti katkeb lääneriikide jaks Ukrainat toetada ja et kurnamissõjas kordi väiksema riigiga suudab Venemaa pidada vastu kauem, pärast mida loksub kõik taas paika. Lääneriikide jaks katkeb selle loogika kohaselt mitte seetõttu, et meil lõppeks ressursid, vaid seetõttu, et lõpeb tahe. Ning seda loomulikult meie sisemiste demokraatlike protsesside tõttu.

Pole kahtlust, et kõige olulisema teetähisena on Putin suunanud oma pilgu novembris toimuvatele USA valimistele ja lootusele, et selle tulemina muutub USA vähemalt ajuti välispoliitiliselt tegutsemisvõimetuks või vahetab sootuks kurssi. Et Euroopa suudaks ilma USA toetuseta valitud kursil püsima jääda, seda Putin nähtavasti ei usu.

Just usk ja lootus, et USA presidendivalimised toovad lääne tahte murdumise, lubavad Putinil veel vastu pidada, sõltumata sellest, mida meie teeme. See on ka põhjus, miks me sel aastal teda tõenäoliselt kursilt kõrvale kallutada ei suuda.

Meie püsivus peab olema veenev

Lükkamaks ümber väidet aja agressori kasuks töötamisest, tuleb rakendada kolmandat sammast Eesti pakutud strateegiast: võtta ette tegevusi, mis juba iseenesest kõneleksid meie poliitika püsivusest.

Ühest küljest on selleks vaja jätkata kõige selle tegemist, mida seni teinud oleme. Neljateistkümnendale sanktsioonipaketile peab järgnema viieteistkümnes ja siis kuueteistkümnes ja nii edasi.

Ukraina toetamisel tuleb jätkata tabude murdmist ja lootuse andmist, Ukraina lähemale toomist nii Euroopa Liidule kui ka NATO-le. Kuid kõik see on siiski sõltuv valitsuste tahtest ja üksinda ebapiisav selleks, et ajaargument ümber lükata. Järelikult on tarvis poliitikaid, mis on valitsuste kätest väljas või olemuslikult pöördumatud. Eesti on selleks välja pakkunud kaks võimalust.

Esiteks, kõik see, mis puutub karistamatusse toimepandud kuritegude eest – sõjakuritegude uurimine rahvusvahelise kriminaalkohtu poolt ning arutelud agressioonikuriteo uurimiseks loodava eritribunali üle. Oleme rahvusvahelise kriminaalkohtu tegevust tugevalt toetanud ja tundnud suurt heameelt selle üle, et kohus on andnud Putini enda vastu välja vahistamismääruse.

Loomulikult pole keegi otseselt veendunud meie suutlikkuses Putin vahistada ja kohtu ette tuua. Kuid keegi pole eeldatavalt ka nii naiivne, et uskuda, et enamiku Euroopa riikide jaoks oleks mõeldav chamberlainilik kokkuleppemäng sõjakuritegudes tagaotsitavaga. Mida rohkemates kuritegudes Putin tagaotsitav on, seda keerulisem on ette kujutada seda, kuidas Euroopa liidrid temaga kokkuleppele lähevad.

Kõigi praegu toime pandavate kuritegude läte asub faktis, et Venemaa sooritab Ukrainas agressiooni. Agressioon on aga kuritegu. Kahjuks pole rahvusvahelisel kriminaalkohtul agressioonikuriteo uurimiseks mandaati, mistõttu tuleks selle tarbeks moodustada eraldi tribunal. Eesti oli esimeste seas, kes sellest vajadusest rääkima hakkas ja nüüdseks on loodud asjast huvitatud riike ühendav agressioonikuriteo eritribunali tuumikgrupp, mis selle loomise võimalusi arutab.

Erimeelsus tuumikgrupi liikmete vahel, mis seni kokkulepet sõlmida pole võimaldanud, seondub küsimusega riigijuhtide immuniteedist. Nii rõhutavad mõned riigid, et nende hinnangul pole rahvusvahelise õiguse kohaselt Putini immuniteedist loobumine võimalik, meie aga leiame, et agressioon kui juhtkonna sooritatud kuritegu ei saa adresseeritud, kui eos juhtidele immuniteet tagada.

Varem või hiljem me selle dispuudi lahendame ja astume järgmise sammu, ikka selleks, et kinnistuks arusaam sellest, et lääs oma valitud kursilt pöörduda ei saa.

Teine võimalus poliitika püsivuse kinnitamiseks seondub Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtuga. Selleski on Eesti olnud eestvedaja rollis ja sedagi eelkõige seetõttu, et astuda samm, mis olemuslikult pöördumatu, sest juba kulutatud raha keegi Venemaale tagastama ju ei hakka.

Lääneriikides on kokku umbes 300 miljardi euro jagu külmutatud Venemaa riigi vahendeid. Eesti leiab, et need tuleb suunata Ukraina toetamiseks, kas siis enesekaitseks vajaliku relvastuse ostmiseks või ülesehituseks, lähtudes arusaamast, et see, kes agressiooniga kahju tekitanud, peab kandma ka vastutust kahju korvamise eest. Kui Moskva ei pruugi kunagi reparatsioone vabatahtlikult tasuma hakata, siis need vahendid, mis meie kontrolli all, sobivad selleks ometi.

Kui Eesti sellest võimalusest rääkima hakkas, peeti ideed esialgu ulmeks. Mõned rääkisid kahjust, mida selline suveräänsuse riive reeglitepärasele maailmale teeb. Teised muretsesid selle pärast, kuidas turud sellisele käitumisele reageerida võivad. Kolmandad kurtsid, et sel juhul hakkab Venemaa konfiskeerima ka veel seal olevaid lääne ettevõtete varasid.

Ükshaaval on õnnestunud need argumendid seljatada. Reeglitepärane maailm kannatab rohkem siis, kui agressioonikuritegu sisulise vastuseta jääb. Turud on riski, et agressor võib oma varadest ilma jääda, juba arvesse võtnud. Ning Venemaa ei tee enam ammu saladust, et lääne ettevõtete varad Venemaal on pidevalt potentsiaalse konfiskeerimise objektiks.

Praegu töötame sellega, et vajalikud otsused lähikuudel tehtud saaks. Kantud on see kõik aga mitte pelgalt soovist saada kätte märkimisväärne kogus raha, vaid strateegilise sõnumi saatmiseks: lootus, et aeg töötab agressori kasuks, et lääne tahe või suutlikkus katkeb esimesena, on alusetu.

Kremli piits ja präänik

Muidugi ei puhka loorberitel ka Putin. Ta saab aru, mida me teeme, ja paistab mõistvat sedagi, et kui lääs ja Ukraina suudavad keerulise 2024. aasta vaatamata kõigele üle elada, kursil püsida, pidevalt edasigi rühkida ning rida pöördumatuid samme astuda, siis saabub 2025. aastal hetk, mil "aeg töötab Venemaa kasuks" argument enam ei toimi. Seetõttu püüab ta meid iga hinna eest veel sel aastal rööbastelt maha joosta, kasutades kaht peamist poliitikarelva, piitsa ja präänikut ehk antud juhul hirmu ja lootust.

Hirmuga on asjad lihtsad, selle eesmärk on meid paralüseerida ja vahendiks aeg-ajalt intensiivistuv vastutustundetu tuumaretoorika koos seda võimendava tegevusega. Iga kord, kui lääne liidrid eskalatsioonimurest räägivad, toidavad nad sellega Putini lootust, et hirmutamine võib tõepoolest tulemit anda.

Mis seal salata, paljuski on lääne aeglase edasiliikumise taga olnudki hirm, millest olnuks algusest peale tark hoiduda. Vaatamata kõigele oleme aga mitte pelgalt püsinud kursil, vaid ka edasi liikunud ja järelikult peab Putin eskaleerima. Seda ta ka teeb, minetamata samal ajal ratsionaalsust ja ellujäämissoovi ning mäletades hästi asjaolu, et NATO-gi on tuumaallianss, mis mõistab strateegilise heidutuse toimimist ja on selles vastastikuse heidutuse maailmas edukalt elanud juba aastakümneid.

Seetõttu eskaleerib Putin talle omaselt, hübriidselt, suurendades mittekonventsionaalset destabiliseerivat tegevust lääneriikide sees ja suunal. Eestiski toime pandud rünnakud mh siseministri auto vastu on osa sellest tegevusest, mille suureks sõnumiks on "asi võib kontrolli alt väljuda, tõmmake parem eos tagasi".

Hirm üksi ei tööta, sellele on vaja kõrvale pakkuda "väljapääsu". Just jutumärkides, sest oma tegelikke eesmärke Putin muutnud ei ole ja selleks on endiselt nii kogu Ukraina allutamine kui ka Euroopa julgeolekuarhitektuuri põhimõtteline muutmine. "Väljapääsuna" esitatakse aga aeg-ajalt lauale pandavaid "rahuettepanekuid", mis pole aga muud kui lõks, millesse langemise korral kaoks Ukraina valitsuse jalgealune ja ka lääne poliitiline ühtsus.

Olukorras, kus me pole veel suutnud Venemaad oma eesmärke muutma panna, oleks Putini seatud rahulõksu langemisel sama tulem, nagu Minski lepetel või Venemaa Süüria kriisi kestel pakutud "viime ise keemiarelva välja" lahendil.

Venemaaga kõnelustesse asumine viiks fookuse vajalikelt tegevustelt, lagundaks lääne ühtsuse, õõnestaks Ukraina valitsuse sisepoliitilist seisundit ja muudaks naasmise sõjalise toetuse ja agressiooni hinna tõstmise juurde keeruliseks. Venemaa ise aga asuks kokkulepitut koheselt rikkuma, esmalt marginaalses mahus, seejärel juba tõsisemalt, kuniks kokkuleppest midagi alles pole. Ega siis kaotus Ukrainas "kaotuse" sildi all tuleks, sellel oleks ikka "rahu" silt küljes, nõnda nagu Euroopa julgeolekuarhitektuuri lõhkumine ja puhvertsooni tekitamine käiks "strateegilise stabiilsuse" või muu taolise loosungi all.

Nagu hirmugi puhul, tuleb eelolevatel kuudel oodata eskaleerumist rahujuttude rindel. Peame hoolikalt jälgima, et selle käigus ei kaoks lauale pandud tekstidest elementaarsed viited ÜRO hartale, territoriaalsele terviklikkusele ja suveräänsusele, millest avalikku ja ametlikku taandumist enamus maailma riike enestele siiski lubada ei või.

Igasugustesse rahujuttudesse, mis neid põhimõtteid eos ei nimeta, tuleb suhtuda ülima ettevaatlikkusega, sest nagu me oma ajaloost hästi teame, on "rahul" ja rahul oluline vahe. Nii ei tohi me lasta end eksitada väitest, otsekui oleks agressiooni ohvriks langenud riik ja teda toetav koalitsioon need, kes süüdi rahu puudumises. Asjadest tuleb rääkida ausalt ja õigeid sõnu kasutades. Kui üldse miski, siis on just see väikeriigi missioon maailmapoliitikas, mida 1991. aastal Island meile nii vajalikul hetkel edukalt tõestas.

Meie enda tulevikule on oluline, et nüüd jaguks selleks julgust ka meil. Kui jagub, siis pole kahtlust, et uut Münchenit või MRP-d me läbi ei lase. Pole ühtegi põhjust, miks peaksime.

Kommentaar põhineb Jonatan Vseviovi ettekandel kõrgematel riigikaitsekursustel ja väljendab autori isiklikke seisukohti.