Seoses Donald Trumpi valimisega USA presidendiks ootavad kliimakriisinarratiivi propageerijaid arvatavasti ees tagasilöögid ka rahvusvahelisel tasandil. Trump on andnud lubaduse viia USA taas välja Pariisi kliimaleppest ning teeb seda eeldatavasti juba aasta 2025 alguses. Sarnase sammu kaalumisest on teada andnud ka Argentiina president Javier Milei ja samasuunalise lubadusega esines enne valimisi ka Hollandi rahva usalduse võitnud partei VPP juht Geert Wilders, kes aga ei saanud moodustatud valitsuskoalitsioonilt sellele heakskiitu.

Kuigi neid fakte on varasemalt püütud võimalikult vähe kajastada, keskendudes "populistidest poliitikute" muude vääritute ideede või isikuomaduste kriitikale, ei saa neid lõputult ignoreerida. USA "kliimakriisi" eitav valik toidab kahtlemata nii aktivismi kui ka skeptitsismi kasvu ka seni kliimaküsimustesse kiretult suhtunute seas.

Paljud näivad uskuvat, et president Trumpi nn rohepöördevastasus põhineb loomupärasel teadusvaenulikkusel, milles teda on viimasel ajal häälekalt süüdistatud. Ta on tõenäoliselt siiski saanud kliimateadusest ülevaate kliimakriisi skeptikutest teadlaste koolkonnalt, keda Valge Maja teadus- ja tehnoloogiapoliitika büroos (Office of Science and Technology Policy, OSTP) esindas tuntud klimatoloog David R. Legates.

Professor Legates avaldas aasta 2021. aasta jaanuaris OSTP publikatsioonide seerias üheksa tuntud teadlaste poolt koostatud, kuid peavoolu-kliimateadusega vastuolus olevat ülevaatedokumenti kliimamuutustest, mille järel OSTP direktor ta vallandas (väidetavalt oma positsiooni säilitamiseks ametisse astuva president Joe Bideni administratsioonis). USA-s veebist eemaldatud dokumendid on jätkuvalt kättesaadavad Ühendkuningriigis töötavalt veebilehelt ning kannavad lisaks OSTP logole ratsionaalset sõnumit ka tänapäeval.

Vaatamata mõningasele ebakindlusele ei vaidlusta teadlased hüpoteesi, et ligikaudu aastatel 1300 kuni 1870 aset leidnud väikese jääaja temperatuurilanguse põhjustasid eelkõige võimsate vulkaanipursete ja mitme päikese aktiivsuses täheldatud tsükli madalseisu kokkulangemine – suur päikeseenergia miinimum (GSM).

Pärast selle perioodi lõppu alanud tööstusajastul on Maa kliima soojenenud, kuid osa teadlastest ei lepi hüpoteesiga, et ka see on suurel määral päikese aktiivsuse muutustega seotud, kuna samal ajal on suurenenud ka süsihappegaasi hulk atmosfääris.

Üldjoontes sarnaselt on kliimasüsteem käitunud aga ka pärast eelnenud päikesekiirguse miinimume ning ajaloolised andmed näitavad, et süsihappegaasi osakaalu kasv on järgnenud soojenemisele, mitte selle põhjustajaks olnud.

Ehkki kaasaegses CO₂ koguse suurenemises atmosfääris on inimkonnal oma osa, ei ole selle mõju globaalses soojenemises suure hulga teadlaste arvates kaugeltki katastroofiline ega põhjusta valdava osa äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemist. ÜRO valitsustevahelise kliimapaneeli (IPCC) viimatise aruande tabel 12.12¹ selgitab seda arusaadavuse lihtsustamiseks lausa värvikoode kasutades, kuid kliimakriisi propageerijad on tabeli sisu kommenteerimist seni vältinud.

On tänuväärne, et professor Erko Jakobson võttis vaevaks minu "kliimakriisi" kontseptsiooni kritiseerivat kirjutist heatahtlikus tonaalsuses arvamusloos lünkade täiteks ja eksiarvamuste ümberlükkamiseks kommenteerida.

Väljatoodud "eksiarvamuste" osas jään siiski eriarvamusele. Esitatud väited tuginesid paljude teadlaste uuringute kõrval ka IPCC teadusaruannetele, mille hinnangutel on lisaks mitmete kriitiliste kliimaparameetrite suurtele vahemikele ka kohati märkimisväärselt madalad tõenäosused. Tänapäevastest sadade tuhandete aastate võrdluses pretsedenditult soojematest temperatuuridest rääkijatel tasub tutvuda joonisega 2.11(b) aruandes AR6, mille hinnang sellise väite tõesusele ainuüksi viimase 125 000 aasta piires jätab ruumi ka teistsugusele võimalusele: "ületab 50 protsenti".²

Arvamusloos viidatud IPCC AR6 raporti sisukokkuvõttes poliitikakujundajatele on võrreldes perioodiga 1850–1900 aastateks 2011–2020 toimunud soojenemise temperatuuride vahemikuks märgitud 0,95°C kuni 1,20°C tõenäolisema väärtusega 1,09°C (A.1.2), millest inimtekkelise soojenemise ulatuseks peetakse 0,8°C kuni 1,3°C tõenäosusega vähemalt 66 protsenti (määrang likely, A.1.3)³. See on pisut suurem tõenäosus kui mündiviskel (50 protsenti).

Ehkki inimkonna kasvuhoonegaaside poolt troposfääris tekitatud soojenemisele antud hinnangu puhul arvatakse tõenäosus olevat märksa kõrgem – vähemalt 90 protsenti –, võiks aktiviste kainestada nende mõju ulatusele antud hinnang: vähemalt 50 protsenti soojenemisest, mis on toimunud pärast aastat 1979. Tõlge: isegi IPCC peab võimalikuks, et tõenäosusega üks kümnest on inimkond põhjustanud vähem kui pool nimetatud soojenemisest.

Kliimamudelite väljundi lahknevust mõõtmisandmetest on korduvalt demonstreeritud^4;5 ning nende varasemast suurematki kallutatust soojenemisele värskeimas mudeliperekonnas CMIP6 on tunnistanud ka mudelite arendajad^6;7.

Lüngatäiteloos viidatud mudelite abil mõõdetud ja simuleeritud temperatuuri muutusi alates aastast 1850 koos inimmõjuga ja ainult loodusliku mõjuga kujutav joonis SPM.1b IPCC aruande AR6 poliitikakujundajatele suunatud sektsioonis näitab kriitikute väitel loogika ja järjepidevuse puudumist. Selle kohaselt tuleks uskuda, et pärast väikese jääaja lõppu polekski järgnenud looduslikku soojenemist.

Samal ajal näitavad mudelprojektsioonid märgatavat kõrvalekallet mõõteandmetest teadaolevalt looduslike soojenemiste ja jahenemiste perioodidel, mida on kahtlusteta juhtinud tsüklilised ilmastikunähtused, eelkõige ENSO. Lisaks selgus aastal 2014 Ameerika füüsika seltsis APS toimunud kliimateadlaste töötoas⁸, et IPCC häälestab mudelite parameetreid ajalooliste temperatuurimuutuste võrdlusanalüüse tehes realistlike tulemuste saavutamiseks, kuid eemaldab sellised häälestusparameetrid tulevikuprojektsioonide tegemisel.

Üks väide vajab tõesti täpsustamist. Viidatud suhteliselt mõistlikuks peetava CO₂ heitestsenaariumi SSP2-4.5 puhul eeldatakse aastaks 2100 küll CO₂ osakaalu nappi kahekordistumist võrreldes aastaga 1850 (280 ppm ehk miljondikosa) tasemele 563 ppm⁹ või isegi 602,8 ppm¹⁰, kuid mitte võrreldes jooksva sajandi alguse tasemega 370 ppm, mille "vähetõenäolist kahekordistumist käesoleva sajandi jooksul" oma artiklis silmas pidasin. On tõsi, et kaks stsenaariumit ennustavad ka taseme 740 ppm ületamist, kuid nende realiseerumise usutavus on vaieldav.

Ainuüksi eelpool viidatud teadlaste hoiatused "kuumade" mudelite osas viitavad ohtudele, mis tekivad olukorras, kus usinatele kliimateadlastele on inimkonna kliimamõjude hindamiseks ja kliimaprognooside koostamiseks kätte antud IPCC poolt heaks kiidetud töövahendid, mille toime on võrreldav arvutusalgoritmi kohendamisega kujule "2+2=5". Kliimateaduses valitseva olukorra kujunemise ajaloost ning lääne ühiskonna tulevikuväljavaadetest saab lugeda maineka USA kliimateadlase, MIT emeriitprofessor Richard Lindzeni novembrikuisest esseest "Konsensuse tootmine kliimamuutuste osas"¹¹.

Üllatusi pakkus riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kliimamuutuste mõju Eesti õigusruumile ja majandusele" arutelul 21.11.2024 esinenud kliimateadlane, kes kuulutas kliimaprognoosid täppisteaduslikeks, mis on vastuolus nii IPCC enda hinnanguga määramatustele kui ka laiema arusaamaga teadusmaailmas^12;13.

Eri riikide kliimamudelite abil tulevase soojenemise ulatusele antud kordades erinevad hinnangud toovad paralleelina silme ette olukorra, kus eri linnade maanteeteadlased hindavad Tallinna ja Tartu vahemaad aastal 2100 millimeetrites, väideldes selle üle, kas tee hakkaks kulgema praegusel marsruudil, Piibe maanteed pidi või läbi Viljandi. Seejuures annaks tegevustele täppisteadusliku mõõtme kasutatava mõõdulindi ajalise stabiilsuse ning maanteeaukude kumeruste mõju teepikkusele analüüsimine, leidude sarja kestev tutvustamine rahvusvahelistel konverentsidel pakuks aga rahulolu eneseteostusest.

Eksperdi korratud väide "põletame summaarselt kaks korda rohkem fossiilkütuseid ja kliima soojenemine on kaks korda tugevam"¹⁴ on pehmelt väljendudes kummastav. Kliimateadlased võiksid olla esmajärjekorras informeeritud süsihappegaasi osakaalu kasvu tagajärjel suureneva kasvuhooneefekti logaritmilisest olemusest kiirgusliku mõju küllastumise tõttu – iga atmosfääri lisanduva CO₂ molekuli kliimamõju on väiksem kui oli eelmisel.¹⁵

Kuigi IPCC käsitleb ka hüpoteesi, mille kohaselt võib aeglustuda seni kümnendite vältel inimkonna kasvanud CO₂ heitega vähemalt samas tempos suurenenud looduse võime selle gaasi eemaldamiseks atmosfäärist, pole muutunud tasakaalustunud kliimatundlikkuse (equilibrium climate sensitivity, ECS) põhimõte. Selle kohaselt põhjustaks kogu CO₂ osakaalu kahekordistumine iga kord atmosfääri täiendavat soojenemist vahemikus 2°C kuni 5°C tõenäosusega vähemalt 90 protsenti (määrang very likely), kusjuures parim hinnang muutuse ulatusele olevat 3°C.

Summaarselt kaks korda rohkem fossiilkütuseid põletades võiks ehk tulemuseks olla küll kaks korda suurem CO₂ osakaalu juurdekasv atmosfääris, kuid temperatuuri kasv ei oleks kahekordne, sõltudes kogu algse osakaalu ja uue osakaalu suhte naturaallogaritmist.

Näiteks nn tööstuseelse aja 280 ppm ja tänapäevase 420 ppm väidetavalt inimtekkelise vahe 140 ppm kahekordistumisel ning hüpoteetilise summaarse CO₂ osakaalu 560 ppm saavutamisel võib globaalse temperatuuri eeldatavaks kasvuks võrreldes tänapäevasega kujuneda 1,85°C, mitte kahekordne 2,17°C. Võrreldes kahekordistumisega on erinevuseks 14,5 protsenti ning see kasvaks järgmisel inimtekkelise CO₂ osa kahekordistumisel 32,3 protsendi suuruseks, seejuures on IPCC mudelites kasutatava muutuja (climate sensitivity parameter) väärtusi peetud soojenemise määra ülehindavaks¹⁶.

Eelnev ei maali õudustäratavat pilti inimkonda ähvardavast eksistentsiaalsest ohust, mis pärast kliimateadlase esinemist saali rahvaesindajaid kummitama jäi. Riigikogu arenguseire keskuse hiljutises raportis refereeritud uurimusest pärit väide "kui Maa keskmine temperatuur tõuseb 2,5 °C võrra, väheneb sissetulek maailmas 1,7 protsenti" ei näi samuti kirjeldavat sajandi lõpuks "ühemõtteliselt" pärale jõudvat kliimakatastroofi. Enamgi veel, loeme edasi: "mõõdukama, 1,5 °C kliimasoojenemise stsenaariumi korral säästaks Eesti 2030. aastaks 1,5 miljardit eurot".

Antikirsiks kliimakriisitordil võib aga pidada USA professor Roger Pielke tähelepanekuid oktoobris avaldatud USA valitsuse raportist¹⁷ inimkonda ähvardavate oluliste ohtude hindamiseks: kliimamuutused ei ole inimkonnale eksistentsiaalseks ohuks, jäädes võrdluses asteroiditabamuste, tuumasõja ning pandeemiatega regionaalsetena tagaplaanile.

Peamisteks eksiarvamusteks kliimateaduses näivad olevat uskumus inimtekkelise süsinikuheite domineerivasse rolli kliima soojenemisel ning selle neto-nulli viimisele järgnevasse soojenemise peatumisse, mis olevat saavutatav eelkõige "rohepöördega" energeetikas.

Kui geneetikas oleks pärast DNA struktuuri kindlaksmääramist aastal 1953 võetud eesmärgiks inimgenoomi sekveneerimisel põhinev pööre personaalmeditsiini saavutamiseks paari-kolmekümne aasta jooksul, oleks ühiskonnale sellega ilmselt kaasnenud kolossaalsed kulud. Ligi neli kümnendit hiljem tekkis tehnoloogia arengu tagajärjel sobiv aeg inimgenoomi projektiga alustamiseks; plaanitud viieteistkümne aastaga saadud vahetulemusele lisandus võiduka lõpuni jõudmiseks siiski veel paar aastakümmet.

Võib oletada, et jätkuvad teadusuuringud ja inseneritegevus viivad inimkonna puhaste ja praegustest alternatiividest tõhusamate energiaallikate kasutuselevõtuni mitte väga kauges tulevikus tänapäevastest oluliselt madalamate kuludega ning majanduse konkurentsivõimet ohustamata¹⁸.

Seetõttu ei peaks kasvuhoonegaaside katastroofilise kliimamõju ilmse puudumise tingimustes kartma süsinikuheite radikaalse piiramisega tegelemise edasilükkamist tulevikku isegi juhul kui CO₂ mõju vaatamata paljude teadlaste põhjendatud eriarvamustele siiski mõõdukalt problemaatiliseks peaks osutuma.