Kogu energeetika teema Eestis on tasakaalust väljas, fossiiljaamad pandi kinni, taastuvat energiat (mulle meeldib termin "juhuelekter" rohkem) pole piisavalt ja seda ei ole ka kogu aeg.

Vanasõnagi ütleb, et vana kaevu ei aeta enne kinni, kui uus kaev on valmis. Juhuelektrile ülemineku põhjendus on olnud, et kui meil endal tuul ei puhu või päike ei paista, siis saame importida odavat elektrit Skandinaaviast, Soome kaudu. Elu on näidanud, et tänu ülekandetasudele on Soome kaudu tulev elekter reeglina kallim kui see on põhjanaabritel.

Praegu on kogu temaatikale lisandunud julgeoleku aspekt. Estlink 2 lõhkumine pani valitsuse tõsisemalt tegelema Eesti energiajulgeoleku teemadega. Arusaadav, et kvoodikaubanduse süsteemi tingimustes põlevkivijaamadega elektri tootmine ei ole konkurentsivõimeline. Lisaks toob jaamade taas käivitamine ja siis jälle mahajahutamine kaasa keskkonna normide rikkumise teema. Pideva sisse- ja väljalülitamisega suurendatakse kahjulike gaaside emissiooni, nii nagu külma automootori pidev sisse- ja väljalülitamine suurendab oluliselt auto küttekulu.

Kui uue põlvkonna põlevkivijaamad või CO₂ püüdmine ja põlevkivituhal põhinev tsemenditootmine ei ole lahendus, siis tuleb muude lahendustega edasi minna. Aga fakt on see, et Eesti peaks ennast tavatarbimise mahus ise suutma elektriga varustada.

Järele jääb kaks suuremat varustuskindluse lahendust: gaasijaamad ning tuumajaam. Nende ehitamine võtab aega, tuumajaama puhul on ootejärjekorrad pikemad. Gaasijaamade puhul on probleemiks otsused, et aastaks 2040 peavad olema kõik elektritootmised rohelised.

Kui maagaasi roheliseks kütuseks ei tunnistata, siis on keeruline nõuda majanduslikult mõtlevalt ettevõttelt, et ta hakkaks praegu gaasijaama ehitama, kui ta teab, et see siis 2040. aastal pidulikult kinni pannakse.

Ilmselt loodab Eesti Energia mingile meelemuutusele meie energiapoliitikas, sest plaanis on luua gaasijaam (või isegi kaks) ning valitsus eraldas selleks ka täiendavad sada miljonit eurot, et see jaam kiiremini valmis saaks. Lühidalt, kui tahame, et turule tuleksid gaasijaamad, siis on vaja 2040. aasta energiapoliitika eesmärgid üle vaadata. Lisaks tuleb tegeleda ka gaasijaamade puhul CO₂ püüdmisega, et emissioone vähendada.

Tuumajaama loomine on pikem protsess ja ilmselt sellest ei pääse, sest tuumajaam on pikaajaliselt ainus arvestatav alternatiiv põlevkivielektrile, et tagada elektri tootmine ka siis, kui meil tuul ei puhu ja päike ei paista. Juhul muidugi, kui me ei muuda oma arusaamisi juhuelektrist.

Taastuv energeetika ei ole nagunii päris täpne termin, eriti tuule- ja päikeseenergia puhul, sest tuulikud ja päikesepatareid ei kesta igavesti. Teisisõnu peaks seda nimetama taasloodavaks energiaga, sest kui tuuliku või patarei aeg saab ümber, tuleb see lammutada ning utiliseerida ja elektritootmiseks uuesti üles ehitada.

Tuumajaama ehitamine koos lõunanaabritega on võimalus, aga siis asuks see suure tõenäosusega Leedus. Varasem Balti koostöö LNG-ujuvterminali rajamisel või Rail Balticu ehitamisel ei süsti ülemäärast optimismi ühiste projektide realiseerumise suhtes.

Me paneme Eestis väga suured ootused ja dotatsioonid (2,6 miljardit eurot) meretuuleparkidesse, aga oleme nende arendamise ilmselgelt hiljaks jäänud. Leedulased on meist mitu sammu ees. Tulemuseks on see, et kui nemad saavad oma pargid enne valmis, siis on tuulisel ajal kogu Baltikum täis odavat elektrit, mida pole kuskile panna. Kuhu meie tuulepargid elektrit müüma hakkavad? Dotatsioon jookseb ja lõpuks tuleb raha ju maksumaksja käest kas energia-, julgeoleku- või mõne muu maksuna.

Lisaks on meretuulepargis toodetud elekter pea kaks korda kallim kui maismaa tuulepargis toodetud elekter. Kuigi merel on rohkem tuult, efektiivsus kuskil 40 protsenti, maa tuulepargil 30 protsenti, siis see vahe ei kata merre ehitatavate parkide kallidust, mis lõpuks teebki elektriühiku hinna kaks korda kallimaks. Oleme loomas väga kallist ja luksuslikku elektri tootmise süsteemi.

Kuidas tarbija selle kõik peaks üle elama? Kõik nimetatud lahendused võtavad aega aastaid, mõnel juhul (tuumajaam) aastakümneid. Võiksime võtta eeskuju meie Põhjala naabritelt. Rootsis on erinevad elektrihinna tsoonid. Kui kõige odavamas Põhja piirkonnas (SE1) ulatus 2024. aasta detsembris maksimumhind 34 euroni MWh, siis Stockholmis (SE3 piirkond) oli tipuhind 211 eurot ning Malmös (SE4) koguni 310 eurot. Vahed ei ole protsentides, vaid kordades.

Miks ei võiks Eestis elektrihind tsooniti erineda? Kõige kallim Tallinnas ja Harjumaal, teine tsoon võiks olla ülejäänud Eesti (välja arvatud Ida-Viru) ja kolmas tsoon võiks olla Ida-Virumaa, kus suur osa elektrist toodetakse või vähemalt plaanitakse toota, kui mõelda ka uute gaasijaamade asukohti. Seal oleks ka ülekandekulud kõige madalamad.

Omaette küsimus on, et miks neid ei ehitata Tallinnale lähemale, aga see on ilmselt eraldi artikli teema. Lisaks me tahame, et meil tuleks uusi tööstuslikke suurtarbijaid juurde ja reaalselt võiks neid tekkida kõige rohkem Ida-Virumaale, mis traditsiooniliselt on olnud Eesti tööstuskeskus.