Donald Trump vihjab juba vajadusele pidada veel üht tippkohtumist, sõltuvalt reedel Alaskal toimuva tippkohtumise vaimust: kas Vladimir Putin annab märke valmisolekust (relva)rahu sõlmida või mitte.

Ukraina ja Euroopa liitlased on väidetavalt ettevaatlikult optimistlikud, olles ära kuulanud Trumpi seisukohad ja kavatsused. Samal ajal puudub mistahes alus arvata, et Putin soovib sõjategevust lõpetada, rääkimata rahukokkulepe sõlmimisest, kui agressorriigi Venemaa tingimused ei ole täidetud, kui Moskva ei saa kuulutada välja võitu Ukraina, kollektiivse läänemaailma ning rahvusvahelisele õigusele rajatud maailmakorra vastu.

Ukraina võrdlemine Palestiinaga ning okupeeritud territooriumide samastamine Jordani läänekaldaga on karjuvalt ebaadekvaatne. Ukraina on kogu maailma, sh Venemaa poolt tunnustatud riik ja on seaduslikes piirides. Ukraina on (omal ajal NSV-na) isegi üks ÜRO asutajatest.

Järelikult asetab Venemaa ennast Iisraeli positsiooni ning serveerib ameeriklastele ukrainlasi kui palestiinlasi… See näitab, kui moonutatud maailmas putinistlikud venelased elavad ja nad püüavad seda moonutatud maailma ka teistele müüa.

Tundub, et Putini soov on Ukrainas okupeeritud territooriumide de facto tunnustamine Venemaa täieliku kontrolli all olevana. See peaks justkui olema Venemaa kompromiss, et ta ei nõua seaduslikku ehk de iure tunnustamist.

Moskvale on see muidugi rahuldav tulemus, sest ka de facto tunnustamine on "välja kujunenud reaalsuse" tunnustamine. Viie Ukraina oblasti annekteerimine ("liitumine") on ka Venemaa põhiseaduses kenasti kirjas.

Ukraina kompromiss peaks sel juhul seisnema okupeeritud territooriumidest de facto, kuid mitte de iure loobumine. Iseasi, kas lähtutakse rindejoonest, kus see asub relvarahu kehtestamise hetkel või mõnevõrra muudetud joonest. Venemaa soovib osaliselt okupeeritud oblasteid tervikuna.

Selge see, et Ukraina kompromiss oleks hiiglaslik järeleandmine relvarahu nimel, võrreldes Venemaa "kompromissiga". See oleks oma territooriumist viiendiku loovutamine tapatalgute lõpetamiseks, olgugi mitte juriidiliselt.

Kas Ukraina on sellega nõus, arvestades, et ta ei pea välja käidud tõlgenduste kohaselt oma põhiseadust muutma? Raske öelda. Enamik ukrainlaseid soovib rahu ja väiksem osa neist on nõus territooriumeid loovutama, kuid sõduritel ja surnud sõdurite omastel tekib küsimus, et mille nimel on sõditud ja nii palju ohvreid kantud 3,5 või koguni 11,5 aastat.

Kui relvarahu kehtestamise tingimused ja hilisem rahukokkulepe tähendavad seda, et Venemaa saab de facto tunnustuse viiendiku Ukrainast okupeerimisele agressiooni kaudu, agressorriik pääseb mistahes vastutusest agressiooniakti ja sooritatud sõjakuritegude eest, vabaneb kasvõi osaliselt lääne sanktsioonidest ja poliitilisest isolatsioonist, siis võib Putini Venemaa täiesti õigustatult oma võidu välja kuulutada.

Sõjategevus saab Ukrainas nõnda pandud pausile, olgu Ukrainale antud mingid garantiid – mis ei loe lõpuks suurt midagi, kui tegemist pole NATO liikmelisusega –, kuid Venemaa saab hoopis vabamad käed kiireks taastumiseks ja relvastumiseks. Ilmselt ei pea pikalt selgitama, et selline lahendus on Venemaa järgmise agressiooni eeldus.

Veel mõned päevad tagasi räägiti õiglasest ja kestvast rahust, mida Ukraina ja Euroopa taotlevad. Õiglane rahu põhineb rahvusvahelisele õigusel. Kestev rahu ei võimalda agressoril kosuda ja uut agressiooni korraldada.