"Tallinnas ei ole lapsed massiliselt turvakodudes," pareerib Tallinnas sotsiaalvaldkonna eest vastutav abilinnapea Tõnis Mölder õiguskantsleri ja sotsiaalkaitseminister Kaia Iva (Isamaa) süüdistusi, et linn ei tegele piisava innukusega turvakodude laste olukorrale parema lahenduse otsimisega, kes ei tohiks seal seaduse järgi üle kolme ööpäeva viibidagi.

Minister põhjendas etteheiteid Tallinna halvale praktikale: kõigist möödunud aastal Tallinna turvakodudesse sattunud lastest 133 jäeti sinna kolmeks kuni kuueks kuuks ning 21 last elas turvakodus üle poole aasta, kellest 13 olid vastsündinud kuni kuueaastased. Seejuures ülejäänud Eesti peale kokku jäi turvakodudesse kolmeks kuni kuueks kuuks seitse last ning üle poole aasta üheksa last.

Abilinnapea vaatleb sama statistikat teise kandi pealt: eelmisel aastal viibis Tallinna turvakodudes 246 last, kelle keskmine turvakodus viibitud päevade arv oli 39. Seega üks räägib keskmisest, teine absoluutnumbritest.

Mölder tunnistab, et mõned üksikjuhtumid on olnud pikaaegsed, ent leiab, et kõik need on olnud põhjendatud.

"Igal juhul teeb lastekaitsetöötaja otsuseid lähtuvalt lapse heaolust, mõnel juhul kiireid lahendusi ei olegi. Kas siis kohtuveskid jahvatavad aeglaselt või pole sobivat hooldusperet leitud," toob ta näiteid olukordadest, mis on tinginud laste pikaajalise turvakodus viibimise.

Linn: Martini juhtum on põhjendatud

Ehkki minister Iva leiab, et ka kohtuvaidluste ajaks tuleb lastele leida turvakodust püsivam lahendus - ajutine hoolduspere või ka lastekodu -, siis selliseks näiteks pikaajalisest erandlikust turvakodus viibimisest on ka ERR-is korduvalt kajastatud nelja-aastase Martini (nimi muudetud - toim.) juhtum - poiss, kes on turvakodus elanud nüüdseks juba üle aasta. Linn ei otsinud talle kohtuvaidluse ajaks muud lahendust.

Esimesed kolm kuud, mis hakkasid tiksuma möödunud aasta juuni algusest, olid tingitud sellest, et ema, kes poisi ise käekõrval turvakodusse tõi, lubas oma elu korda seada ja lapsele septembriks järele tulla ning seni teda vaatamas käia. Kui aga ema oma lubadust ei pidanud, algatas linn vanemlike õiguste äravõtmise kohtuprotsessi, mis vältas esimese astme otsuseni veebruaris ja eeskostevaidluse tõttu lapse tädi perega teise astme otsuseni maikuu lõpus.

Mölder leiab, et Martini jätmine selleks ajaks turvakodusse oli põhjendatud ning ei leia, et linn oleks midagi valesti teinud. "Jah, nii spetsialistid hindasid. Turvakodus on lapsele tagatud vajalikud tugiteenused ja stabiilne keskkond. Täna meie lastekaitsetöötajad on teinud parima, mis on selle lapse huvides," põhjendab ta otsust.

"Hoolduspere ei ole alati igas juhtumis parim. Iga juhtumi puhul ei olegi kiireid lahendusi. Pärast 1. septembrit jätkus linna toe pakkumine bioloogilisele emale ja isale. Täna on nende suhtlus lapsega küll pea olematu, aga eesmärk oli aidata ema jalule ja siis laps perre tagasi panna. Ema on saanud linnalt erinevaid teenuseid, emale on ka pakutud eri teenuseid, mida ta kahjuks pole alati vastu võtta soovinud," selgitab Mölder toimunut.

Abilinnapea ei pea turvakodu pikaajalise lahendusena kehvaks, leides, et seal on stabiilne, tugiteenustega toetatud keskkond, kus lastel tekivad kasvatajatega ka teatavad kiindumussuhted.

"Linna toel saab laps igakülgselt toetatud teenuseid. Eesmärk on, et laps saaks võimalikult palju tuge. Hoolduspered ei suuda kõiki teenuseid pakkuda, sest pole piisavalt võimalusi ja kompetentsi," leiab Mölder.

Martinile on hoolduspere leitud

Martini juhtumi puhul möönab abilinnapea, et poss võiks seadusest tulenevalt ehk tõesti hooldusperes olla, ent see pole nii lihtne. Pärast esimest kohtulahendit veebruaris, kui oli selge, et vanematelt on lapse hooldusõigus ära võetud, hakkas linn poisile hooldusperet otsima, ent kõik kümme perekonda, kes uuest aastast loodud hooldusperede registrisse selleks ajaks kantud olid, ei soovinud Martinit endale võtta. Nii jätkuski elu turvakodus, sest asenduskodusse (nn lastekodusse) ei tahtnud linn poissi ka järgmiseks ajutiseks lahenduseks panna - lootus oli siiski lapsele pere leida.

Poisi tädi pere ei tulnud aga linna jaoks lahendusena kõne alla. Järgmisel nädalal kohtuvadki linna lastekaitseametnikud Martini tädi perega, kes last eestkostele võtta on soovinud, ent on sellest siiani linna lastekaitseametnike soovitusel kohtus ilma jäänud. Kuna peamine etteheide on olnud vähene koostöö, siis lubab Mölder, et kohtumisel selgitatakse perekonnale, miks linn sellisele otsusele jõudis.

Selles, et lapse eestkosteõigus jääb ka riigikohtusse edasi kaevatud otsuse peale linnale, on Mölder juba ette kindel.

"Nüüd, kui Tallinn on saanud hoodlusõiguse lõplikult endale – kohus on väga selge signaali andnud –, tegeleme hoolduspere leidmisega," kinnitab Mölder. "Nüüd oleme jõudnud selleni, et oleme leidnud pere, kes võib-olla oleks valmis seda poissi võtma teenusele."

Linn loodab, et poiss läheb juba lähinädalatel või hiljemalt lähikuudel hooldusperre. Tädi pere esitas maikuu lõpus linnale taotluse, et poisil võimaldataks suvi tuvakodust väljaspool, tädi pere talus, lammaste ja omaealiste tädipoegade keskel veeta, ent linn keeldus viitega, et nende lastekaitseametnikud pole kodukülastust teinud. Palvele koduvisiit kiiremas korras ära teha pole pere kolme nädala jooksul vastust saanud.

Abilinnapea leiabki, et kui poiss on hooldusperre minemas, vajab ta kohanemisaega hoopis oma uue perega, mistõttu pole suve veetmise ettepanek tädi pool linna jaoks päevakorral.

Ehkki suhtlus tädi perega ei tohiks katkeda ka siis, kui poiss juba uude perre on paigutatud, peab Mölderi sõnul andma siiski aega atra seada ehk Martin peab saama aega kohanemiseks ning sellest sõltub, kui sagedaseks edasine suhtlus oma sugulastega kujuneb.

"Lapse kiindumussuhteid iga natukese aja tagant lõhkuda ei tohi, see on talle trauma. Ei saa kogu aeg ainult ajutisi lahendusi pakkuda," põhjendab Mölder lapse viimase aasta elukorraldust ja soovimatust lapsele suve tädi peres võimaldada.

Miks poisilt endalt pole kordagi küsitud, kus ja kellega ta elada tahaks ja keda oma pereks peab, on Mölderi hinnangul küsimus kohtule.

Hooldusperesid on liiga vähe

Lisaks erandlikele üksikjuhtumitele koorub aga välja peamine probleem, miks lapsed turvakodudes nii pikalt elavad: hooldusperesid pole piisavalt.

Ehkki ka abilinnapea peab uut üleriiklikku hooldusperede registrit positiivseks sammuks, möönab ta, et peresid on seal väga vähe.

"Pere otsimine on kohaliku omavalitsuse ja sotsiaalkindlustusameti koostöö, mida peab parandama. Võtsime südameasjaks, et parandame koostööd, aga register üksi ei tähenda, et peresid oleks juurde tulnud, kes tahaks teenust pakkuda," ütleb Mölder.

"Kriisiperede mudel, nagu minister välja pakkus, millega kaasneks valmisolek võtta iga kell väga raskeid juhtumeid enda juurde, on ideaalmudel, kuhu suunas võiks liikuda. Neid asju annaks nii kohaliku omavalitsuse kui ka sotsiaalkindlustusameti poolt paremini teha perede leidmisel," möönab abilinnapea.