Kui esialgu on kõige tõenäolisemaks variandiks järjekordne vähemusvalitsus, siis üha enam kõlab ka üleskutseid, et parteid võeksid mõelda laiemalt ehk loobuda parem- ja vasaktsentristlike blokkide raamidest. Üks levinumaid spekulatsioone on hetkel see, et äkki otsustab toetust kasvatanud keskpartei oma senised paremtsentristlikud liitlased hüljata ning liituda hoopis mingil viisil vasaktsentristliku valitsusega, vahendas Yle.

Sellele viitavad ka sotsiaaldemokraadist peaministri Stefan Löfveni üleskutsed, mis ilmselgelt kõlavad kui osade paremtsentristide enda ridadesse meelitamine.

Paremtsentristide juhtparteiks oleva Mõõduka Koalitsioonierakonna juht Ulf Kristersson nõuab aga Löfveni taandumist ja rõhutab, et nüüd on aeg paremtsentristid valitsema lasta. Kristerssoni suust kõlavad sellised nõudmised mõnevõrra kummaliselt, sest tema erakond erinevalt oma liitlastest toetust ei kasvatanud - tegelikult kaotasid moderaadid parlamendis isegi rohkem kui kohti kui sotsiaaldemokraadid.

Paremäärmusluses süüdistatud Rootsi Demokraatidega on koostöö välistanud kõik erakonnad ning isegi kui näiteks Kristerssoni partei sellist võimalust kaaluma hakkaks, poleks sellise sammuga tõenäoliselt nõus kõik ülejäänud paremtsentristliku koalitsiooni liikmed.

Kuigi Rootsi Demokraatidel ei õnnestunud teha teoks oma lubadust saavutada parteide arvestuses esikoht ega jõuda ka prognoositud teisele kohale, on tegu siiski erakonnaga, mis suutis oma toetust kõige rohkem kasvatada - 4,7 protsendipunkti, mis annab juurde 13 kohta. Parlamendis on seega nüüd 62 partei rahvasaadikut, kelle mõju ei saa ignoreerida ning kellest võib kujuneda ka jõud, mille hääled võimalikku paremtsentristlikku vähemusvalitsust toetama hakkavad.

Seetõttu ongi olukord selline, et vasaktsentristlikel jõududel on 349-kohalises parlamendis 144 kohta ja paremtsentristidel 143 kohta. Kui vasaktsentristidele lisada näiteks Keskpartei 31 kohta, olekski käes minimaalne parlamendienamus. Seetõttu on Keskpartei juhi Annie Lööfi poliitiline mõjuvõim kindlasti väga tugev. Ei saa välistada, et ta hakkab mingi suure koalitsiooni eesotsas nõudma endale lausa peaministri kohta.

TULEMUS

Praegune valitsuskoalitsioon

* sotsiaaldemokraadid (Sveriges socialdemokratiska arbetareparti ehk SAP) - 28,4% ehk 101 kohta parlamendis. (Kaotati 12 kohta.)

* rohelised (Miljöpartiet de gröna ehk MP) - 4,3% ehk 15 kohta. (Kaotati 10 kohta.)

Praegust valitsust toetavad jõud

* Vasakpartei (Vänsterpartiet) - 7,9% ehk 28 kohta. (Võideti 7 kohta juurde.)

Paremtsentristlik opositsioon

* Mõõdukas Koalitsioonipartei (Moderata samlingspartiet) - 19,8% ehk 70 kohta. (Kaotati 14 kohta.)

* Keskpartei (Centerpartiet) - 8,6% ehk 31 kohta. (Juurde 9 kohta.)

* Liberaalne Rahvapartei (Folkpartiet liberalerna) - 5,5% ehk 19 kohta. (Kohtade arv ei muutu.)

* Kristlikud Demokraadid (Kristdemokraterna) - 6,4% ehk 23 kohta. (Juurde 7 kohta.)

Muu opositsioon

* Rootsi Demokraadid (Sverigedemokraterna) - 17,6% ehk 62 kohta. (Juurde 13 kohta.)

Valitsuse moodustamise kõnelused võivad kujuneda ajalooliselt keerulisteks

Järgmise peaministri nime selgumine võib kesta veel pikka aega.

Uus parlament koguneb hiljemalt kahe nädala pärast peaministrikandidaadi asjus hääletama. Oluline on see, et reeglite kohaselt ei saa peaministriks see kandidaat, kelle vastu hääletab parlamendi enamus.

Kui peaminister Stefan Löfven pole selleks hetkeks tagasi astunud ning parlamendienamus teda maha ei hääleta, saab senine valitsus jätkata.

Kui aga senine peaminister on tagasi astunud või kui parlamendienamus tema kandidatuuri maha hääletab, tuleb parlamendi spiikril alustada läbirääkimisi uue kandidaadi leidmiseks. Ehk sisuliselt tuleb välja selgitada kandidaat, kellel oleks parim võimalus moodustada valitsus - olgu see siis enamus- või vähemusvalitsus.

Spiiker esitab sobiva isiku leidmise korral tema kandidatuuri parlamendile. Ka siin on peamiseks küsimuseks see, et peaministriks saamiseks ei tohi kandidaadi vastu olla parlamendi enamus. Kui see kandidaat ka maha hääletatakse, tuleb spiikril läbirääkimisi uuesti alustada.

Nendele läbirääkimistele pole ajapiirangut sätestatud, kuid kui parlament on neli kandidaati maha hääletanud, tuleb korraldada uued parlamendivalimised.