Susanna Veevo: Valgevene kahe maailma vahel

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Susanna Veevo Autor/allikas: Erakogu

Valgevene ajakirjaniku Raman Pratasevitši vabastamine ja elu päästmine on võtmetähtsusega, selle näidispoomise takistamine saaks luua olulise sõltumatu ajakirjanduse mõjuvõimu pretsedendi Ida-Euroopa režiimide jaoks, kirjutab Susanna Veevo.

Eesti pikaajaliseks välispoliitiliseks eesmärgiks on olnud Ida-Euroopa sõnavabaduse, vaba ajakirjanduse ja demokraatliku valitsemistava edendamine. Paiknedes Euroopa Liidu idapiiril ja olles objektiivselt üks Ida-Euroopa suurimaid edulugusid, hoiame olulist positsiooni lääne-ida vahelise poliitilise ja ideoloogilise sillana.

Nii meie finantsiline tugi kui ka oskusteave on saanud väärtuslikuks ressursiks partnerriikide arenguloos. Mida aga teha, kui partnerite sisepoliitilised pinged ja režiimi kuriteod ohustavad otseselt demokraatlike väärtusi ja kaudselt ka meie enda tööd regioonis?

Olukord Valgevenes on olnud juba pikalt ärev. Varsti möödub terve aasta sellest, kui valgevenelased presidenti valimistulemuste võltsimises süüdistasid ja praeguseni kestvate protestilainetega riigis pretensioonitu ülestõusu tekitasid. Tulemusena võtsid riigis sisuliselt kaks presidenti paralleelselt võimu.

De jure jäi riiki valitsema juba ligi 27 aastat Valgevenet juhtinud, Euroopa viimaseks diktaatoriks tituleeritud ja oma positsiooni kaotamist meeletult kartev Aleksandr Lukašenko.

De facto on riigi presidendina tunnustatud aga Svjatlana Tsihhanovskaja, seda iseäranis diplomaatilises ja välispoliitilises sfääris, milles riigi peamiseks dissidendiks saanud valimiste võitja Valgevenet aktiivselt esindanud on. Seda suuresti põhjusel, et diktaatorlik režiim uut presidenti valimiste ööl augustikuus riigist lahkuma sundis ja senini naasta pole lubanud.

Niivõrd keeruliste sisepoliitiliste konfliktide puhul on välispoliitilise surve kaudu üks ainsaid võimalusi riigis päriselt muutusi juhtida.

Viimaste päevade sündmused on aga olnud enamat kui sisepoliitiline võimuvõitlus. Kahe Euroopa Liidu pealinna vahel sõitva lennuki kaaperdamist on Euroopa ühemõtteliselt rahvusvahelise õiguse rikkumiseks ja riiklikult juhitud terrorismiks nimetanud. Mida see tähendab välissuhete kontekstis, jõuame ilmselt järgmistel kuudel näha.

Juba nüüdseks on nii Leedu kui ka Ühendkuningriik keelanud Valgevene õhuruumi läbivate lennukite maandumise ja AirBaltic ning WizzAir on oma õhumarsruudid ümber teinud, vältides hoolikalt Valgevene kohal lendamist.

Esmaspäeva õhtul leppisid ka EL-i liikmesriigid kokku sobivas rahvusvahelises reaktsioonis, mis hõlmab nii Belavia lennukeeldu, tungivat soovitust vältida Valgevene õhuruumi, sanktsioone riigi autoriteetidele ja nõuet arreteeritud isikud koheselt vabastada. Kui esialgsed meetmed tulemusi ei too, siis jõuame tõenäoliselt näha ka üleliidulisi majanduslikke sanktsioone ja äärmisel juhul isegi viisapoliitika karmistamist.

Kui muudes poliitilistes otsustes jõuame veel liitlasriikide eeskuju järgida, siis vaba ajakirjandus on Valgevenes lausa katastroofilises seisus. Vaevu 26-aastane Raman Pratasevitš, ühismeedia platvormi Telegram kasutanud blogija, seisab pärast kaaperdatud lennult arreteerimist rahvusvahelise kogukonna väitel silmitsi piinamise, füüsilise vägivalla, terviserikete ja enda sõnutsi ka surmanuhtlusega.

Kusjuures tegu ei ole opositsiooniliidri ega poliitikuga, vaid pelgalt sotsiaalmeediat kasutava noore ajakirjanikuga. Üks paljudest omataolistest, lihtsalt mõnevõrra suurema jälgijaskonnaga.

Pratasevitšiga juhtunu on isegi suurem näidispoomine kui hiljuti Venemaa dissidendi Aleksei Navalnõiga toimunu. Kui viimane on võtnud selgelt poliitilise oponendi rolli - ja selgi puhul pole mürgitamine mingilgi moel proportsionaalne meede -, siis Pratasevitši töö sotsiaalmeediagrupis tundub olevat praeguste arengutega erakordselt tasakaalust väljas.

Need kaks sarnase käekirjaga isoleeritud juhtumit on kahtlemata hirmutavaks näiteks regiooni ajakirjanikele. Kui pelk sotsiaalmeediagrupp võib ühe ajakirjaniku elus niivõrd otsustavaks saada, et tema tabamise nimel isegi Euroopa Liidu siselennud ümber suunatakse, siis mille nimel peaksid ajakirjanikud jätkuvalt diktaatorlike režiimide kuritegevust kajastama?

Kui iseend võimule määranud valitsejad võivad isegi läbi aluspesu sind mürgitada, siis mille nimel jätkata tõe paljastamist ja sõnavabaduse piiride nihutamist?

Vast on see koht, kus Eesti üheskoos liitlastega saaks Ida-Euroopa ajakirjanduse ja sõnavabaduse toetamises veelgi suuremat rolli mängida. Ühest küljest näitaksid resoluutsed poliitilised otsused ja majanduslikud sanktsioonid, et üleöö Valgevene ajakirjanduse ikooniks muutunud Pratasevitši tervist ja elu ähvardavad kuriteod on rahvusvahelisele kogukonnale nähtavad ning mitte ainult hukkamõistetavad, vaid ka tõsiselt karistatavad.

Loomulikult eeldaks see ka reaalseid sanktsioone, mis vähemalt kuni ajakirjaniku vabastamiseni kehtiksid. Seejuures on Pratasevitši vabastamine ja elu päästmine võtmetähtsusega, selle näidispoomise takistamine saaks luua olulise sõltumatu ajakirjanduse mõjuvõimu pretsedendi Ida-Euroopa režiimide jaoks.

Teisalt saame omapoolse järjepideva kodanikuühiskonna ja sõltumatu ajakirjanduse toetamise kaudu kindlustada, et ka pärast Navalnõi ja Pratasevitši hirmutavaid näiteid on idapartnerlusregioonis kasvamas peale uus põlvkond kartmatuid ajakirjanikke, kes üheskoos inimõiguste rikkumisi avaksid ja siseriiklike kulisside taha valgust heidaksid.

Me teame Eestis vägagi hästi, kuivõrd olulised on soojad liitlassuhted. Näitame nüüd, et toetame oma partnerriikide demokraatlike tavasid ka siis, kui nad seda kõige rohkem vajavad.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: