Mis on Leedu ja Eesti süsteemioperaatorite vaheliste erimeelsuste sisu?

Jah, kahjuks on see kasvanud erimeelsuseks. Meil on kolme Balti riigi vahel kokkulepe, et desünkroonimine (Venemaa ja Valgevenega ühisest elektrivõrgust lahkumine - toim.) peab toimuma 2025. aastal. Selles ei ole näidatud täpne kuupäev, aga see peab juhtuma 2025. aasta lõpuks ning seega võiks see toimuda juba nii jaanuaris, veebruaris või ükskõik mis muul ajal selle aasta jooksul.

Aga siis, kui algas Venemaa sõda Ukrainas ja isegi juba varem olid suured pinged meie elektrisüsteemi operaatorite ja Venemaa-Valgevene vahel. Näiteks kui mäletate, siis Leedus võeti vastu nn Valgevene Astravetsi tuumajaama vastane seadus, millega keelati elektri import Valgevenest. Seega juba siis oli Leedus väga tugev poliitiline soov lahkuda Vene ja Valgevenega ühisest elektrivõrgust võimalikult vara.

Pärast seda, kui Ukrainas algas täiemahuline sõda, kui Venemaa ründas Ukrainat, kasvas selle teema aktuaalsus kogu Leedu poliitilise juhtkonna jaoks, seda soovisid nii valitsus, president kui ka ministeerium. Litgridile esitati palve vaadata üle tehnilised võimalused varasemaks desünkroonimiseks. Me analüüsisime väga põhjalikult kogu Balti riikide elektrisüsteemi ja eelkõige oma süsteemi sellest vaatest, et mida peaks tegema, et oleks võimalik agressorriikide elektrivõrgust varem lahkuda.

Meie arvutused näitasidki, et põhimõtteliselt võiksime desünkroonida kohe või oleks võinud seda teha isegi juba aasta tagasi. Aga selline desünkroonimine oleks riskantsem ilma sünkroonkompensaatorita, kuna siis olid hinnad väga kõrged ja kõik kartsid, et meie generaatorite, millest enamik kasutab gaasi, töös hoidmine oleks olnud väga kallis. Aga ikkagi oleks see tehniliselt võimalik.

Siis tulimegi välja plaaniga, et pärast seda, kui Eesti saab valmis oma esimesed kaks sünkroonkompensaatorit (Eestil on üks valmis ja teine võiks valmida selle aasta lõpus – toim.) ja Leedul on olemas vähemalt üks kompensaator – me peaksime esimese valmis saama selle aasta lõpus – siis see oleks piisav kõigile kolmele Balti riigile, kuna Läti on siin maha jäänud ja nendel ei ole lähiajal ühtegi valmimas. Aga kolm sünkroonkompensaatorit oleks piisav, et hoida inertsi kõigi kolme Balti riigi elektrivõrgus. Kui inerts oleks tagatud, oleks see viimane vajalik komponent selleks, et turvaliselt desünkroonida.

Loomulikult, pärast meie võrgu detailset analüüsi leidsime selle nõrgad kohad ning rakendasime abinõusid nende parandamiseks. Näiteks selleks, et oleks võimalik desünkroonida juba 2024. aastal, ehitasime ühe ajutise liini, et muuta meie süsteem tugevamaks. Lisaks ehitame praegu veel ühte ajutist liini.

Seega võtame seda sammu väga tõsiselt ja oleme plaaninud, et 2024. aastaks oleks meil olemas tugev süsteem – loomulikult nõuab see lisainvesteeringuid, lisaanalüüse ja oleme teinud Leedu võrgu kohta segmendianalüüse, mis võib minna valesti, mis ei või minna, tegime arvutusi jne. Ja järeldasime, et 2024. aasta alguses oleks turvaline, kui kõik kolm Balti riiki sünkrooniks (end Poola kaudu Mandri-Euroopa võrguga - toim.). Sest oleme veendunud, et Eesti süsteem on tugevam kui Leedu oma ja üldiselt usaldusväärsem kui Leedul.

Aga Eleringil on siin teistsugune vaade.

Saan aru, et Eesti hindab riske teisiti, tahaks, et igas riigis töötaks kolm sünkroonkompensaatorit ja suur mure on ka meie ühendus Lätiga. Mis on teie vaade?

Jah, see on väga oluline osa. Meie usume, et kahest liinist on enam kui küll, sest isegi praegu on mitmes Leedu piirkonnas – ja ma usun, et ka Eestis, aga las seda kommenteerib Elering – osad, mis vastavad nõudele N-1 (olukorrale, kus suurim elektrisüsteemi element on tööst väljas - toim.) ja töötavad perfektselt.

Seda, et kaks suurt liini korraga katkeksid, Elering võib anda statistika Eesti kohta, kuid Leedus on olnud üks juhtum kümne aasta jooksul. Seega on see väga-väga ebatõenäoline.

Ja 2024. aasta lõpuks oleks Eestil ka kolmas liin [Lätiga].

Nii et isegi siis, kui me sünkrooniksime 2024. aasta keskel, oleks selleks pooleks aastaks väga väike risk, et kaks liini korraga töötamast lakkaks.

Nii et me arvame, et see on liigne ettevaatlikkus, sest meil on Leedus küllalt kohti, kus on N-2 ja me ei muretse selle pärast.

Sünkroonkompensaatorite suhtes näitavad meie arvutused, et kolmest Balti riikidele piisab. Ma ei ole kuulnud, et Elering oleks öelnud, et nad vajavad kõiki kolme. Aga kui nad ütleksid, et Eesti vajab kolme, siis see tähendab ju, et kõik kolm riiki vajavad kolme sünkroonkompensaatorit. Aga minu hinnangute kohaselt suudaks Läti saada oma sünkroonkompensaatorid alles kõige varem 2026. aastal. Nii et see oleks väga riskantne lähenemine, sest see lükkaks lahkumise veelgi kaugemale (kui praegu kokku lepitud 2025. aasta lõpp – toim.).

Aga nagu ma ütlesin, meie arvutuste kohaselt piisab Balti riikidele kokku kolmest sünkroonkompensaatorist.

Kuidas Leedu ise suudab hakkama saada varasema desünkroonimisega, kas teil on piisavalt tootmisvõimsusi? Seda te juba ütlesite, et suudate ise sagedust hoida.

Sagedust hoitakse meie kõigi jaoks koos, nagu me teeme seda praegu, kuigi oleme praegu seotud ka Venemaa süsteemiga ja suurem osa sellest tööst teevad praegu venelased. Aga kui me liitume Euroopa võrguga, siis jätkame selle tegemist, mida teeme praegu ja loomulikult eurooplased aitavad meid. Nii et see ei ole teema.

Tasakaalustamine ei ole juba praegu teema, sest me hoiame oma süsteemi tasakaalus juba nüüd. Kõik kolm Balti riiki hoiavad oma süsteemi tasakaalus alates sellest ajast, kui me ei kasuta enam seda Venemaa teenust ja ei maksa enam selle eest.

Inerts on probleem, mille peame lahendama. Aga seda mitte selles mõttes, et meil ei ole selleks vahendeid, on küll, aga me peame selleks käivitama oma jõujaama. Aga pärast seda, kui Balti riikides on käivitatud kolm sünkroonkompensaatorit, piisab sellest inertsi hoidmiseks kõigis kolmes riigis.

Aga ülejäänud investeeringud, mis on kavandatud sünkroonimiseks, oleksid täiendavad, kuid mitte hädavajalikud.

Nii et meie leiame, et kui läheneda samm-sammult, pannes esmalt paika miinimumi, mis on vajalik sünkroonimiseks, aitab see seda kiiremini teha.

Nii et ma ei tea, oleme siin tupikus. Võib-olla on meil Leedus pinged seetõttu, et me oleme väga tugevalt sõltuvuses sellest, mis teevad Eesti ja Läti, sest me peame sünkroonima üheskoos. Ja kuna meie tunneme, et oleme valmis, siis see tekitab meis soovi kiiremini edasi liikuda.

Kas teil on ka kalkulatsioone, mis kavandatust varasem sünkroonimine maksma läheb?

Koos sünkroonkompensaatoritega tuleks lisakulu tasakaalustamisele. Lätlaste tehtud kalkulatsiooni kohaselt maksaks 2024. aastal sünkroniseerimine Eesti jaoks 165 miljonit eurot, 2025. aastal ja 2026. aastal 147 miljonit ning järgnevateks aastateks sama palju. See kulub peamiselt tasakaalustamisele.

Aga hea asi Eesti jaoks on, et pärast sünkroonimist 2024. aastal, tänu turukonfiguratsioonile muutuvad ülekandeliinide limiidid, mis viiks Eestis elektrihinnad alla. Nii et kalkulatsiooni kohaselt saaks pärast sünkroonimist 2024. aastal Eesti sellest kasu. Lätis ja Leedus läheks elektrihinnad pisut üles, aga Eestis läheks hind alla 1,4 senti kilovatt-tunni kohta. Ja see 165 miljonit, mis oleks Eesti jaoks täiendav kulu, tähendaks 1,8-sendist lisakulu kilovatt-tunni kohta. Seega oleks Eesti jaoks varasema sünkroonimisega kaasnev kulu 0,4 senti kilovatt-tunni kohta. Meie jaoks oleks kulu suurem.

Kust need arvutused pärit on?

Mitmesugustest uuringutest. Lätlaste kalkulatsioonid pärinevad EST uuringust, turuhinnad Leedu uuringust, mille eest vastutas Litgrid ja eestlased tegid süsteemipiisavuse uuringu.

Kui palju mõjutab teie sünkroonimise varasemaks toomise soovi poliitiline surve?

Ma saan aru, millele te viitate. Siin on kaks poolt. Jah, loomulikult on poliitiliselt varasem sünkroonimine oluline. Aga meie tehnikutena näeme, et see on tehtav. Me oleme teinud oma sisemised uuringud ja näeme, et see on tehniliselt võimalik. Poliitikud ei tee tehnilisi uuringuid ega kalkulatsioone. Loomulikult on poliitiline tahe tähtis, sest poliitikud küsivad küsimusi ja meie anname vastused. Nii et poliitikud tahaksid sünkroonida juba 2023. aastal ja võib-olla oleksid tahtnud isegi juba 2022. aastal. Aga tehniliselt oleks see võimalik 2024. aastal.

Nagu ma aru saan, siis teie hinnangul on Eesti liiga ettevaatlik ja Leedu oleks valmis rohkem riskima? Et selles peitubki kahe riigi peamine eriarvamus?

Seda võib ka nii öelda, aga meie arvame, et see ei oleks suurem risk. Meie leiame, et Elering on liiga ettevaatlik, liiga ettevaatlik.

Ja meil on ka tunne, et Elering ütles juba mõnda aega tagasi, et ei ole valmis varasemaks sünkroonimiseks ja mõnikord on tunne, et nad hoiavad sellest varasemast seisukohast kinni ja nüüd lihtsalt püüavad leida põhjendust näitamaks, et nendel oli juba siis õigus. Sest meie hinnangul annab Gdanski uuring perfektse aluse meile kõigile otsustada, et saaksime sünkroonimise varasemaks tuua. Aga Elering hoiab kinni oma vanast positsioonist ja kaitseb seda seisukohta.

Meie sooviksime, et Gdanski uuring annaks neile aluse oma seisukohta muuta, aga seda pole juhtunud.

Kui te ütlete, et võiks sünkroonida Euroopa võrguga juba 2024. aasta alguses, aga kui Eesti ütleb ei, siis kuidas see asi edasi võiks minna?

Elering on andnud märku, et nende jaoks võiks olla kõige keerulisem aeg 2024. aasta talv. Nii et kui me ka mõtleme erinevalt, siis ehk oleks meil võimalik kokku leppida 2024. aasta keskpaigaks, suveks.

Sest isegi Eleringi kalkulatsiooni kohaselt oleks see võimalik ja ainus probleem nende vaatest on ühendused Lätiga, et isegi kaks ühendust Lätiga on liiga vähe, et N-2 olukord on liiga riskantne.

Aga ülejäänus on isegi Eleringi kalkulatsioonide kohaselt see võimalik suvel. Nii et adekvaatsus oleks suvel olemas. Nii et võib olla oleks kompromiss 2024. aasta suvi, mitte kohe aasta algus, aga keskpaik.