Kõigepealt tuleb tunnustada, et kliimaministeeriumi ametnikud kliimaseaduse valmimise nimel on töötanud. Avatud koosolekud ja sihtrühmade kaasamine võimaldas osapooltel oma seisukohad välja öelda ning rohkem või vähem on nendega ka arvestatud.

Ettevõtjad tahavad jätkusuutlikult tegutseda ja nõustuvad mitmete seaduse põhimõtetega nagu teaduspõhisus, energiatõhusus ja ressursside suurem kohapealne väärindamine, mis annab majandusele suuremat lisandväärtust ja parandab konkurentsivõimet.

Põhjendamatu kiirustamine õõnestas usaldust

Siiski on eelnõu kvaliteedile jätnud hävitava jälje soov see lühikese tähtaja, ligikaudu aasta jooksul valmis saada. Kiirustamise vajadus on olnud küsitav, sest juba enam kui aasta tagasi rõhutasid tööandjad, et seaduse nimest keerulisem saab olema selle sisus kokku leppimine. Osapoolte huve kaasav arutelu on keerukas ning vajab aega ja usaldust, kuid mõlemat on protsessis nappinud.

Näiteks puuduvad kiirustamise tõttu teaduspõhised ja sotsiaalmajanduslikud mõjuanalüüsid ning muutuste elluviimise teekaart valmib pärast seaduse vastuvõtmist. Seetõttu ei ole teada seaduse mõju ettevõtlusele ja sektoritele, kohalikule omavalitsusele ega riigieelarvele. Või mis saab siis, kui teekaart näitab, et loodetud konkurentsieelist seaduse rakendamisel ei sünnigi? Küsimusi on rohkem kui vastuseid.

Samal ajal peaksid sõnastatud eesmärkide täitmiseks nii ettevõtted kui ka ühiskond tegema olulisi muutusi ja investeerima selleks kümneid miljardeid eurosid energeetikas, tööstuses, ehituses, kinnisvaras jne. Need otsused peaks tegema järgmiseks 10, 15 ja 20 aastaks, kuid jäävad tegemata, kui puudub õigus- ja investeerimiskindlus.

Eesmärk või unistus?

Eelneva tõttu kõlab seaduse eesmärk kasvatada majanduse konkurentsivõimet läbi keskkonnaeesmärkide täitmise pigem loosunglik ja üksnes unistus, mitte läbi kaalutud tulemus.

Kui siht on tõesti muuta väikese keskkonnajalajäljega majandus Eesti konkurentsieeliseks, siis peavad seaduse eesmärkide täitmise mõõdikud sisaldama ettevõtlussektorit puudutavaid majanduskasvu näitajaid. Neid sealt ei leia.

Seaduse tekst kirjeldab üksnes süsinikuheite vähendamise eesmärgid ja suur osa seaduse sisust on kirjas seletuskirjas, kuid seal kirjeldatud meetmetel pole õiguslikku siduvat kohustust. Pigem võibki seletuskirja võtta avaliku sektori visioonidokumendina, kus süsinikuheite vähendamisega seotud meetmed pole analüüsitud ega õiguslikult reguleeritud ning lahendused on pakutud ideede, mitte kinnitatud lahendustena.

Sellest lähtuvalt leiavad ettevõtjad, et eelnõu praegusel kujul ei ole võimalik kooskõlastada, sest oodatud investeerimis- ja õiguskindlust see ei paku. Sellesse tagasisidesse tasub suhtuda täie tõsidusega, kuna ettevõtete võimest areneda, kasvada ja töökohti luua sõltub lõviosa ühise riigieelarve maksulaekumisest ehk riigi võimalused rahastada turvalisust, haridust, tervishoidu jne. Erasektorita ja selle vajadusi arvestamata pole võimalik kliimaeesmärke täita.

Riik ei peaks looma seadust, mis ettevõtlust takistab või selle välja suretab ja seeläbi kogu ühiskonna heaolu vähendab. Soovitud eesmärgid ja muutused toob ellu üksnes tasakaalustatud ja jätkusuutlik regulatsioon.

Nii on praegune tagasiside kogumise etapp seaduse loomisel mitte arutelu lõpp-punkt, vaid alles algus ning eelnõu tuleks uuesti laiemale kooskõlastusringile saata peale sotsiaalmajanduslike mõjuhinnangute ning olulisemate rakendussätete valmimist.